avab, tunneb ta kuuma, mürgist ja musta suitsu.
Haiseb õli, kummi ja sulanud plastmassi järele.
Surmavate leekide vahelt paistab auto esiistmel kaks elutut keha.
Barnängen
Stockholmi kesklinnas supleb õhtutaevas valgusreostuse kollases kumas ja palja silmaga näeb vaid Põhjanaela. Tänavalaternate, päevavalguslampide ja elektripirnide kunstlik valgus muudab Skanstulli silla aluse väljaku pimedamaks kui siis, kui linnas ei põleks ühtegi tuld ja ainus valgusallikas oleks tähistaevas.
Üksikud üle Skansbro kõndivad öised rändajad, kes heidavad pilgu Norra Hammarbyhamneni sadama poole, näevad selle kord ereda, siis jälle pimestava valgusreostuse käes ainult valgust ja varje.
Nad ei näe küürus kuju, kes läheb piki vana mahajäetud raudteed; nad ei näe, et nimetatud isik kannab musta prügikotti, ta kõnnib üle raudtee ja peatub kaiserval, kuni silla varjud ta neelavad.
Keegi ei näe ka seda, kuidas tume vesi prügikoti neelab.
Kui Hammarby lahte libiseb vaikselt kaubalaev, parv kajakaid kannul, siis süütab isik kail sigareti ja see hõõgub pimeduses nagu punane täpp. Punane täpp on hetke paigal, siis liigub tagasi, läheb jälle üle raudtee ja peatub ühe auto juures. Seal kukub hõõguv süsi paari sädet pillutades maha.
Kuju avab autoukse ja istub rooli taha, süütab valguse ja võtab kindalaekast paki pabereid. Paar minutit hiljem valgus kustub ja auto liigub paigalt.
Suur valge linnamaastur sõidab parkimisplatsilt välja ja keerab põhja poole, Põhjanael esiaknast suunda näitamas.
Naine rooli taga tunneb teiste kohtade taeva haiget kollast valgust.
Ta näeb seda, mida teised ei näe.
Kai juures tööstusraudteel nägi ta enne väikesi vagonette mööda kolisemas, surnud inimesed peal; merel Nõukogude lipu all seilavat fregatti, mille meeskond põeb pärast kuid kestnud teenistust Mustal merel skorbuuti. Krimmi poolsaarel Sevastopolis oli taevas sama sinepikollane kui siin ja sildade all mähkusid varjudesse purukspommitatud majade varemed ning raketitehaste jäätmetest koosnevad räbuhunnikud.
Kotis oleva poisi leidis ta üle aasta tagasi Kiievis Babõn Jari metroojaama juurest. Metroojaam kandis sama nime mis sõja ajal samale kohale natside asutatud koonduslaager, kus süstemaatiliselt hukati paljud tema tuttavatest.
Sõrets.
Ta tunneb poisi maitset ikka veel suus. See on ebamäärane kollane maitse, mis meenutab rapsiõli; nagu valgusreostatud taevastel ja viljapõldudel.
Sõrets. Juba see sõna ise nõretab kollasest maitsest.
Maailm jaguneb kaheks ja seda teab ainult tema. On kaks maailma ja need erinevad teineteisest samamoodi nagu röntgenipilt inimese kehast.
Prügikotis poiss asub just praegu mõlemas maailmas. Kui ta leitakse, siis nähakse, milline ta oli üheksa-aastasena. Tema keha on säilitatud otsekui foto minevikust, palsameeritud nagu muinasaegne lapskuningas. Igavene laps.
Naine sõidab läbi linna põhja poole. Näeb inimesi, kellest ta möödub.
Tema meeled on äärmiselt teravad ja ta teab, et keegi ei näe tema sisse. Keegi ei tea, mis tema sees toimub. Ta näeb inimeste läheduses kogu aeg valitsevat ängi. Ta näeb õhus nende ümber joonistuvaid kurje mõtteid. Aga keegi ei tea, mida ta näeb inimeste näos.
Teda ennast ei ole näha. Tema pealispind on korralik, laitmatult diskreetne. Tal on võime inimesi täis ruumis end nähtamatuks teha, tema pilt ei kinnitu inimeste võrkkestale. Aga ta on alati kohal, jälgib ümbrust ja mõistab seda.
Ja ta ei unusta kunagi ühtegi nägu.
Natuke varem märkas ta üksildast naist, kes suundus Norra Hammarbyhamneni kaile. Naine oli praeguse aastaaja kohta liiga õhukeselt riides ja istus umbes pool tundi vee ääres. Kui naine lõpuks tõusis, et ära minna, langes tänavalaterna valgus näole ja ta tundis naise ära.
Victoria Bergman.
Naine rooli taga sõidab läbi unise Stockholmi, kus inimesed end ettetõmmatud kardinate ja ruloode taha peidavad ning tänavad on välja surnud, ehkki kell on alles üksteist.
Ta mõtleb Victoria Bergmani silmadele. Nende viimatisest kohtumisest on möödas üle kahekümne aasta ja siis olid Victoria silmad põlevad, peaaegu surematud. Neisse mahtus erakordne jõud.
Nüüd nägi ta neis roidunud varjundit, mingit väsimust, mis oli levinud kogu Victoria olemusele, ja rooli taga istuva naise inimnägude tundmise kogemus ütles talle, et Victoria Bergman on juba surnud.
Vita bergen
Sofia Zetterlund läheb mööda Renstierna tänavat ja vaatab paremale üles kaljuseinale. Sofia kiriku all kolmekümne meetri sügavuses ürgse kalju sees asub Rootsi suurim serverikeskus.
Jääb mulje, nagu kalju põleks, aga tegelikult kohtub maa-aluse serverisüsteemi õhk külma välisõhuga. Aur ripub valge massina tänava kohal ja üle krobeliste kaljuservade puhuvad sügisõhtu jahedad tuuleiilid.
Soojuse ülejääk. Nagu valitseks sees keemistemperatuur.
Ta teadis, et kalju sees olevad transformaatorid ja diiselgeneraatorid hoiavad Rootsi ametiasutuste digiteeritud informatsiooni alles ka siis, kui toimuks katastroof, kui linn tehtaks maatasa. Sealhulgas ka salastatud dokumendid tema enese kohta. Victoria Bergmani kohta.
Teave, mis 1990. aastatel Nacka haiglas digiteeriti ja mida turvakoopiatena Vitabergi pargi all säilitatakse. Tema Borgmästargatani korteri naabruses säilitatakse tema elu igavesest ajast igavesti ja ta ei saa selle vastu midagi, kui ta just kaljut õhku ei lase ega hävita tuld, mis maa sees põleb.
Ta läheb läbi paksu niiske suitsu, vahepeal ei näe ta midagi.
Kohe seejärel seisab ta korteri ukse ees. Ta viskab pilgu kellale. Veerand üksteist, mis tähendab, et ta jalutas umbes neli ja pool tundi.
Ta ei mäleta läbitud tänavaid ega kohti; ta ei mäleta jalutuskäigu ajal peast läbi käinud mõtetestki eriti midagi. Nagu üritaks unenägu meelde tuletada.
Ma kõnnin unes, mõtleb ta uksekoodi vajutades.
Ta läheb trepist üles ja saapakontsade terav kaja sunnib ta ärkama. Ta raputab mantlilt vihmapiisad, sasib juukseid, kohendab niisket pluusi ja lõpuks võtit lukuauku torgates ei mäleta ta oma pikast jalutuskäigust mitte midagi.
Sofia Zetterlund ei mäleta, et ta istus oma kabinetis ja kujutas vaimusilmas Södermalmi ette labürindina, kuhu pääseb tema Sankt Paulsgatani vastuvõtu välisuksest, välja aga saab tema korteri ukse kaudu Vita bergenil.
Ta ei mäleta, et jättis veerand tundi hiljem nägemist oma sekretäri Ann-Britt Erikssoniga ja väljus oma töökohast.
Ta ei mäleta ka seda, et otsustas labürindi esimesel hargnemiskohal pöörata paremale, Swedenborgsgatanile ja läks sealt Södra jaamani, lootes näha seda naist, keda ta samal tänaval varemgi oli jälitanud. Tuttava õõtsuva kõnnakuga naist, hallid juuksed kuklas korralikku krunni seatud ja pöiad väljapoole hoidmas. Naine, keda ta oli näinud kaks korda varemgi.
Ka
