uurib pilti ja on veendunud, et tüdruk pildil on tema tütar, ta tunneb tüdruku välimuses ära iseenda jooni. Tüdruku näol on kurnatud ilme ja fotot vaadates tunneb Sofia ennast väga ebamugavalt. Kes on Madeleine täiskasvanuna?
Teiselt paberilt loeb ta Martinist. Poisist, kes kadus tivolikülastuse ajal ja hiljem leiti uppununa Fyrise jõest. Poisist, keda ta lõi kiviga pähe ja kelle siis vette viskas. Politsei hindas juhtunu õnnetuseks, aga sellest ajast peale on ta elanud süütundega, mille kuritegu halastamatult kaasa tõi.
Sofia tuletab meelde ka Gröna Lundis käiku, kui kadus Jeanette’i poeg Johan. See meenutab Martiniga juhtunut, aga Sofia on siiski kindel, et ei taha kunagi Johanile halba teha. Johan kadus kas meelega või röövis poisi keegi teine. Keegi, kes sel juhul ümber mõtles, sest Johan leiti hiljem tervena.
Johanit ei mainita ühelgi paberil.
Ta mäletab ennast ja Johanit Gröna Lundi Vabalangemise atraktsioonil. Aga pärast seda on seal ainult kaos ja ta näeb vaimusilmas, kuidas ta istub koos Johaniga pingil. Aga see ei ole ju tema. Kas võib olla, et ta nägi seal Madeleine’i?
Ta raputab pead. Ei ole loogiline. Mis pistmist peaks Madeleine’il olema Johaniga?
Ta kogub paberid kokku, paneb koos fotoga kilemappi ja kirjutab peale M-tähe. Ta kahtlustab, et vaatab seda mappi veelgi.
Sofia Zetterlund tuhnib oma kirja pandud mälestuste hulgas edasi.
Paneb ühe lehe kõrvale ja kergitab teist. Ta vaatab seda, loeb ja meenutab, mida ta mõtles tol hetkel, kui seda kirjutas. Tookord elas ta ravimite ja alkoholivines, surus ebameeldivad mälestused maha. Peitis osa iseendast naha alla.
Palju aastaid see õnnestus.
Nahk on õhemates kohtades viiendiku millimeetri paksune, aga moodustab sisemise ja välimise vahel ikkagi läbitungimatu kaitsekihi. Ratsionaalse tegelikkuse ja irratsionaalse kaose vahel. Täpselt sel hetkel ei ole mälestus enam udune ja ebaselge, vaid säravselge. Aga ta ei tea, kui kaua see hetk kestab.
Sofia loeb Victoria päevikusissekandeid ajast, kui ta õppis internaatkoolis, Sigtuna humanitaargümnaasiumis. Kaks aastat kiusamist, tõrjutust ja psüühilist piinamist. Ikka ja jälle korduvad päevikus sõnad „kättemaks” ja „tagasitegemine”, ning ta mäletab oma unistust, et ükskord läheb ta tagasi ja laseb kooli õhku. Nüüd on kaks neist, kellest päevikus kirjutatakse, surnud.
Ta teab, et Victorial nende mõrvadega pistmist ei ole. Ta ei leia ühtegi märget ega üldse mitte midagi, mis sellele viitaks. Päeviku sissekanded puudutavad vaid kooliaega ja tundub, et sellele järgnenud perioodil, kui Victoria oli teismeea lõpus, kaotas ta koolikaaslaste vastu huvi.
Ehkki ta ei pruugi olla seotud just nende mõrvadega, siis teab ta ometi, mida on korda saatnud.
Ta tappis oma vanemad. Süütas oma lapsepõlvekodu, maja Värmdöl Grisslinges ja pärast istus helikindlas toas ning joonistas põleva maja söega paberile.
Sofia mõtleb Lassele, oma endisele mehele. Aga meest ta niimoodi ei vihka nagu oma vanemaid. Põhjatu pettumus on selle tunde kohta õigem väljend ja hetkeks tabab teda kahtlus. Kas ta tõesti tappis ka Lasse?
Mälestused sellest, et ta seda tegi, on tundeliselt tugevad, kuid ta ei suuda vaimusilmas näha selle käiku, mis reedaks, et ta tõesti on millegi seesugusega hakkama saanud.
Aga ta teab, et kogu ülejäänud elu peab ta toime tulema tõsiasjaga, et ta ikkagi on kellegi tapnud. Seda peab ta õppima aktsepteerima.
Judarskogen
Lääne-Stockholmis Ängby ja Åkeshovi vahele on surutud linna esimene looduskaitseala.
Maastikku on kujundanud jää ja kivid, ala on vaevalt saja hektari suurune, sinna mahub nii mets, lagendikud kui ka väike järv. Ürgjää liikumise jäljed on näha rändrahnude ning saja meetri pikkuste ja kuni kuue meetri kõrguste kiviste moreenseljakutena. Jää surus maapinna esmalt tuhat meetrit allapooole, siis rebis katki ja loopis kaljust kistud rahnud laiali.
Metsas võib siin-seal sattuda kivimüüri peale, mida ei ole tekitanud jää, vaid inimkäsi. Rahvajuttude kohaselt ladusid kivid müüriks vene sõjavangid ja võib oletada, kuidas nad küüruvajunult kadedusega moreenseljakute poole piilusid.
Metsa keskel asuva järve nimi on Judarn. Nimi tuleneb sõnadest „kõlama”, „kostma”4, aga etümoloogiliselt ei ole sel kurnatud sunnitööliste kaebelaulude ega ka praegu metsast kostvate karjetega mingit seost.
Koobaltsinises mantlis noor heledat verd naine vaatab puude kohal kõrguva tähistaeva poole.
Tuhanded ja tuhanded jääst ja kivist pallist, mis põlevad.
Madeleine Silfverberg tühjendab oma kopsud veel kord raevust ja läheb tagasi auto juurde, mis seisab järve lähedal metsatukas.
Viis minutit hiljem üheksakümnekilomeetrise tunnikiiruse juures kajab autos kolmas karje.
Maailm on esiklaas, mille keskel on asfalt ja nägemisvälja äärtes puud. Madeleine paneb silmad kinni ja loeb viieni, kuulates mootori häält ja rehvide hõõrdumist vastu teepinda. Kui ta silmad lahti teeb, tunneb ta end rahulikuna.
Kõik läks plaanikohaselt.
Varsti tuleb Fagerstrandi majja politsei.
Köögilaualt kollaste tulpide kimbu kõrvalt leiavad nad ka korralikult ritta seatud polaroidfotod, mis dokumenteerivad kõik mõrvad.
Karl Lundström Karolinska haigla voodis.
Per-Ola Silfverberg oma kaunis korteris, tapetud nagu siga.
Fredrika Grünewald Püha Johannese kiriku krüptis oma telgis, paks rasvane nägu purjus grimassina fotoaparaadi välgust pimestatud.
Ja Regina Ceder oma köögi põrandal, kaelal punakasmust kuuliauk.
Puudub vaid üks pilt, see on politseil juba olemas, kus keegi naine uputab Regina Cederi väikest poega. Naine, kelle paremal käel ei ole neljandat sõrme.
Kui politsei keldrisse läheb, siis leiavad nad põhjuse, miks majas nii hullusti lehkab.
Mets saab äkki otsa, asustus muutub tihedamaks ja ta võtab kiiruse maha. Seal, kus Gubbkärrsvägen kohtub Drottningholmsvägeniga, jääb ta seisma ja autosid mööda lastes trummeldab üheksa sõrmega kannatamatult vastu rooli.
Hannah Östlund oli sunnitud sõrme amputeerima, kui sai koeralt hammustada.
Tema ise kasutas polditange.
Drottningholmsvägenile keerates mõtleb Madeleine neile, kes varsti surevad, ja neile, kes on juba surnud, aga ka neile, keda ta oleks ise tahtnud tappa.
Bengt Bergman. Tema isa ja vanaisa. Isavanaisa.
Tuli võttis ta enne, kui Madeleine jõudis. Aga Madeleine’i tuld ei võta keegi, sest see tuli võtab teised. Kõigepealt võtab tema tuli naise, kes kunagi nimetas end Madeleine’i emaks, ja pärast seda võtab tuli seapidaja. Neil on leping, mida seapidaja Madeleine’i ootuse kohaselt täidab.
Madeleine teab, et seapidaja annab endast ühel hetkel märku.
Madeleine teab seda, sest ta tunneb teda.
Tunneb
Sarnasus:
