linna poole sõites sirutab ta McDonaldsi topsi järele, avab kaane ja torkab käe jääkuubikute vahele. Ta pistab peotäie purustatud jääd suhu ja närib ahnelt, enne kui alla neelab.
Pole midagi puhtamat kui külmutatud vesi. Isotoobid puhastuvad maisest mustusest ja võtavad vastu kosmilisi signaale. Kui ta piisavalt külmutatud vett sööb, siis levib see tema kehas ja muudab selle omadusi. Teeb tema aju teravamaks.
Minevik
Ma ojja teen vett nõnda palju, et kõik aina pulbitseb, keeb.
Teen õhu täis luiki ja sääski, keda näpsaksid luiged need.
Teen puudele uued lehed, linnupesi puud riputan täis.
Teen ilusaks õhtutaeva, et roosina kaunis see näiks. 5
Ta naeratas peeglisse. Libistas sõrmega mööda ülemist hambarida ja luges tühimikke. Üks, kaks, kolm ja neli. Ja alumises reas. Üks ja kaks.
Ta liigutas ettevaatlikult vasakul üht ülemist hammast. Hammas hakkas lahti tulema, mitte praegu, aga äkki õhtu poole.
Ta pani suu kinni ja tegi mõned imemisliigutused. Maitses vere järele ja kihvatas nagu jää.
Hambahaldjas andis talle viissada krooni. Üks sajaline iga hamba eest, mille ta padja alla oli pannud. Raha hoidis ta voodi all salajases karbis, millest keegi ei teadnud. Karbis oli nüüd kuussada kakskümmend seitse krooni koos rahaga, mille ta oli võtnud seapidajalt. Ta oli veetnud seapidaja juures terve suve, kasuvanemad olid külas kolmandat korda ja mingil imelikul põhjusel langes hammaste äratulek alati kokku nende külaskäiguga.
Ta ei nimetanud neid kunagi emaks ja isaks, sest nad ei ole tema õiged vanemad. Öelda neile Per-Ola ja Charlotte ei tulnud samuti kõne alla, hüüaks ta neid niimoodi, siis äkki arvavad, et ta austab neid. Neil harvadel kordadel, kui ta nendega rääkis, siis ütles ta hoopis „sina” ja „sina”, millega nad peaaegu et hakkasid ära harjuma.
Seekord olid neil kaasas sõbrad Rootsist.
Ja need kaks heledapäist. Juristid või midagi sellist, nagu seapidajagi.
Nad nägid välja nagu inglid, aga Madeleine’i meelest olid nad õudselt imelikud. Tundus, et nad on peaaegu et tema poolel, sest oli näha, et nad muutusid kõhklevaks, kui õhtuti kõik jälle pihta hakkas. Aga nemad ei istunud kogu aeg luku taga nagu tema, nad võisid vabalt sisse ja välja käia, nagu tuju tuli, ja sellepärast nad imelikud olidki. Nad tulid ju alati tagasi.
Peale selle oli ühel neist tema koer sõrme ära hammustanud. Aga ikkagi hellitas ta oma koera kogu aeg hirmsat moodi ja see oli ka imelik.
Tema tuba oli majas kõige väiksem ja seal oli kopitanud hais. Toas oli ainult nagisev voodi, koitõrjevahendi järele haisev vana riidekapp ja pisike aken, mis avanes aeda. Mängimiseks ei olnud muud kui paar viltpliiatsit, kollakaks tõmbunud kirjapaber ja kast legoklotse.
Kasuisa ei osanud eriti hästi taani keelt, aga teadis, et „lego” on lühend taanikeelsest väljendist leg godt, „mängi kenasti”, millest kasuisa kogu aeg undaski.
Det bedste er ikke for godt, ütles ta. Sinu jaoks on hea ainult parim.
Kui kasuisa nii arvaks, siis ta ei sunniks Madeleine’i niimoodi elama. Kopenhaagenis on tal ju suur tuba ja palju mänguasju. Seal nad hoiavad teda küll ka luku taga, aga vähemalt on midagi teha. Siin on ta sunnitud legoklotsidega mängima.
Vastumeelselt oli ta siiski suurele rohelisele alusplaadile maja ehitanud. Ilusa punase maja, nagu Rootsis ikka. Kõigepealt mõtles ta, et ehitab niisuguse kodu, nagu ta endale tahab, aga pikkamööda hakkas ehitis sarnanema siinse taluga.
Legomaja seisis põrandal ja ta asus plaadile pisikesi legomehikesi pressima. Mehikesi oli kokku kümme, täpselt sama palju kui praegu talus inimesi elas peale tema enda ja väikese tüdruku, kes rootslastel kaasas oli.
Ta vajutas mehikesed ükshaaval alusele nii, et nad seisid legomajade ees reas. Kuna kõik legotüübid olid mehed, siis pidi ta mängima, et kuus neist on naised, ja varsti seisidki nad seal kõik koos oma plastmassnaeratustega.
Seapidaja ja mõlemad juristinaised.
See rase naine, kelle nimi on Regina, ja see mees, kelle nimi on Berglind, kes on politseinik, kuigi ta niimoodi ei käitu. Tema oli plastmassmehikestest ainus, kes originaaliga sarnanes. Mitte ainult politseimundri pärast, vaid ka sellepärast, et tal olid vuntsid nagu Berglindil.
Politseiniku kõrval seisis Fredrika, kes tegelikkuses on palju paksem kui teda kujutav mehike. Ja siis väikese tüdruku vanemad. Karl ja Annette.
Rea paremas otsas seisid Madeleine’i kasuvanemad.
Ta vahtis mehikesi, keel lahtise hambaga mängimas. Mõtted olid kaugel eemal, kui ta kuulis, et keegi keerab ust lahti.
„Aeg minema hakata. Kas sa panid asjad kokku? Supellina seekord ei unustanud?”
Kaks küsimust koos, millest üks nõudis jaatavat ja teine eitavat vastust, tähendas, et ei saa vait olla.
Ei saanud pead noogutada ega raputada ning see oli üks kasuisa nippidest, et Madeleine’i endaga rääkima panna.
„Ma pakkisin kõik ära,” pomises tüdruk.
Kasuisa pani ukse kinni ja see tuletas Madeleine’ile meelde, kuidas esimene hammas lahti tuli.
Kasuisa rääkis, mis siis saab, kui lapsed oma hambad hambahaldjale kingivad.
Kui paned äratulnud hamba õhtul vett täis klaasi või padja alla, siis lendab öösel tuppa pisikene tiivuline haldjas ja kingib midagi vastu. Haldjas kogub laste hambaid, kaugel-kaugel on tal suur loss, mille ta on hammastest ehitanud, ja ta maksab hamba eest sada krooni.
Kasuisa aitas Madeleine’il vabaneda esimesest hambast, et Madeleine võiks rikkaks saada.
See oli siis, kui nad suve alguses külas käisid. Madeleine istus samal kohal kus praegu, ainult et väikesel taburetil, ja kasuisa sidus tema hamba külge jämeda niidi. Teise otsa sidus ukselingi külge ja ütles, et läheb toob ühe asja. Aga ta püüdis Madeleine’i haneks ja tõmbas hoopis ukse pauguga kinni.
Hammas lendas ukse liikumise peale suust välja ja selle eest sai Madeleine esimesed sada krooni.
Aga öösel ei tulnud hambahaldjas. Tuli hoopis kasuisa, kes hiilis tuppa ja arvas, et Madeleine magab, kergitas patja ja torkas raha sinna alla.
Siis pidi Madeleine raha välja teenima ja ta mõistis, et hambahaldjas ei ole muinasjututegelane, vaid lihtsalt üks mees, kes ostab piimahambaid.
Kronobergi kvartal
Jeanette paneb laualambi põlema ja laotab pildid enese ette laiali.
Hannah Östlundi põlenud ja kokkuvajunud nägu. Vaid väheke aega tagasi Jeanette’i jaoks täiesti tundmatu inimene, aga nüüd üks peamisi kahtlusaluseid seoses mitme mõrvaga. Mitte miski siin elus ei ole see, millena välja paistab, mõtleb Jeanette. Nii palju on sellist, mis on midagi hoopis muud.
Järgmine pilt, Jessica Friberg, Hannah’ sõbranna. Samamoodi tundmatuseni põlenud.
Folie à deux. Kahe isiku ühine hullumeelsus. Kaks inimest,
Astrid Lindgren, „Ida suvelaul”.
