lukustab ukse, peseb käed ja läheb personaliruumi, et juua tass kohvi. Tööpäev kestab veel paar tundi ja hetkel ei ole ühtegi kiiret asja. Raport autosse põlenud naiste kohta on valmis ja Jeanette Kihlbergile ära saadetud.
Ivo Andric´ võtab oma tassi, kallab kõrbenud kohvi täis ja istub akna alla. Ta lehitseb hajameelselt ühte ajalehtedest, mis alati laual vedelevad. Esmalt loeb ta läbi ainult pealkirjad ja kui jõuab telekavani, siis läheb tagasi kultuurilehekülgede juurde. Artikkel kasvanud võõraviha kohta, mis ei ütle Ivole midagi uut. Samad vanad kulunud argumendid, mis põhinevad samadel väsinud pettekujutelmadel islami ohust. Ta loeb edasi. Retsensioon raamatule, mis tundub huvitav, ja Ivo otsustab, et palub naisel see raamatukogust laenutada. Ta vajab lugemiseks midagi uut ja raamatu pealkiri on talle meele järele. „Mina ei kuulu kellelegi” on ilus juhtkiri.
Järgmiseks on kaheleheküljeline reportaaž Rosengårdi elanikest, kes tahavad oma korterid välja osta ning ühistu moodustada. Nad arvavad, et eraomanik ei halda kinnistuid korralikult ja üürid on põhjendamatult kõrged. Ivo vaatab elanike fotot, samal hetkel heliseb telefon.
„Hei, Ivo, kuidas läheb?” Ta kuuleb Jeanette Kihlbergi häält ja vahib udust pilti.
„Rahulikult,” on kõik, mis ta kuuldavale suudab tuua.
„Ma seisan siin Fagerstrandis Hannah Östlundi maja ees ja mul on sinu abi vaja. Kriminalistid võtavad su peale ja nad jõuavad kohe sinna.”
Ivo Andric´ saab aru, mida Jeanette ütleb, aga selle tähendus, mida ta just praegu vaatab, halvab ta täielikult. Seltskond inimesi, mõned näevad välja nagu rootslased, teised paistavad pärinevat siit ja sealt.
„Hallo, oled sa ikka seal?”
Pilt on küll udune, aga Ivo on kindel, et ta ei näe valesti.
„Jah?” ütleb Ivo Andric´ samal hetkel, kui tema eksistents pahupidi pööratakse.
Fagerstrand
Hannah Östlundi köögilaual on neli polaroidfotot. Jeanette läheb ja võtab ühe kätte. Hurtig vaatab pilti üle Jeanette’i õla. „Grünewald,” ütleb ta.
Jeanette noogutab ja vaatab Fredrika Grünewaldi surmahirmus moondunud nägu. Üle tema heleda pluusi voolab veri ja klaverikeel lõikub sügavale pingul kaela sisse. „Tehtud mõni sekund enne Fredrika surma,” nendib ta.
„Üks haige inimene teeb pilte ja teine kägistab samal ajal kodutut naist? Kas sellest peab nii aru saama?”
„Jah, ma oletan küll.”
Hurtig astub sammu ettepoole, sirutab käe üle laua, võtab teise foto. „Direktor Silfverberg,” ütleb ta, paneb pildi tagasi lauale ja võtab järgmise foto.
„Las ma arvan,” ütleb Jeanette. „Regina Ceder. Lask kaela.”
„Pole just eriti vinge vaatepilt.”
Jeanette võtab viimase foto ja ulatab Hurtigile. „Vaata seda.”
Hurtig uurib pilti paar sekundit. „Karl Lundström,” ütleb ta siis ja jätkab kahtlevalt. „Nii et nemad tegid siis ka talle otsa peale? Tähendab, et ei olnudki nii, nagu arst arvas, et Lundström suri, kuna tema neerud ütlesid üles. Jah, et liiga palju morfiumi liiga pika aja jooksul.”
„Nii see ju välja nägi, aga küllap nad lisasid midagi tilgutis olevale ainele. Asja täpsemalt ei uuritud, sest tema surm paistis loomulik, aga see mõte on mul peast läbi käinud küll.”
Jeanette paneb pildi käest ja silmitseb fotoseadet köögilaual.
Miski häirib, aga ta ei suuda aru saada, mis täpselt, ja tema mõtiskluse katkestab õue sõitva auto hääl.
Jeanette vaatab aknast välja ning tulijaid nähes läheb ta Ivo Andric´ile ja kriminalistidele trepi peale vastu. Ta võtab maski eest ja hingab sügavalt värsket õhku sisse. Mis majas ka iganes on, parem, kui kriminalistid ees lähevad.
Ivo avab autoukse ja ronib välja. Ta vaatab ringi, võtab pesapallimütsi ära ja sügab pead. Jeanette’i märgates venib ta suu naerule. „Nii…” Ta kissitab silmi. „Mis meil täna on?”
„Me ei tea rohkem, kui et majas miski haiseb.”
„Sa mõtled, et haiseb surma järele?” küsib Ivo, naeratus näol kustumas.
„Midagi sellist jah.”
„Olge teie Hurtigiga niikaua väljas.” Ivo viipab kriminalistidele. „Me läheme sisse ja vaatame järele.”
Hurtig istub jälle trepile ja Jeanette võtab jakitaskust telefoni. „Ma lähen ja helistan autost Åhlundile. Ma käskisin tal koos Schwarziga Dürerit uurida.”
Hurtig noogutab. „Ma hõikan, kui siin midagi juhtub.”
Jeanette läheb mööda kruusast jalgteed oma auto juurde. Ta avab ukse ning istub rooli taha, samal ajal Åhlund vastab.
„Hei, ülemus, kuidas läheb?”
„Ma ei tea, aga me leidsime fotod, mis vähemalt Hannah Östlundi mõrvadega seostavad. Arvatavasti ka Jessica Fribergi. Varsti saame Ivolt vastuse.” Õlad valutavad ja Jeanette sirutab selga, enne kui jätkab. „Kuidas teil läheb? Midagi huvitavat advokaat Düreri kohta?”
Åhlund ohkab. „Taanlased ei ole just eriti abivalmid ja tema lugu ulatub ju päris kaugesse aega. Aga me andsime oma parima.”
„Okei. Räägi.”
„Dürer jõudis Taanimaale tänu „Valgete busside” päästeoperatsioonile.6 Ta oli Dachau koonduslaagris.”
Teine maailmasõda? mõtleb Jeanette. Teiste sõnadega koonduslaager. Ta arvutab kiiresti välja Düreri vanuse. „Tähendab, ta on siis seitsekümmend kaheksa? Ja ei ole taanlane?”
„Ikka on, Dachaus istus taanlasi küll, kaasa arvatud Düreri vanemad, aga nemad ei jäänud ellu.”
Dachau, mõtleb Jeanette. „Kas sa oled jõudnud vaadata, kes sinna sattusid?”
„Olen, aga ainult Wikipediast.” Åhlund naerab natuke häbelikult. „Paistab, et juute seal eriti ei olnud, pigem tööpõlgurid ja kriminaalid. Ja mustlased. Saksa arstid tegid vangide peal ka hulga jõledaid eksperimente. Ma ei tea, kas sa tahad kuulda.”
„Ei, säästa mind sellest, ole kena. Mis Dürerist edasi sai?”
„Taani maksuameti andmeil on ta korrapäraselt deklareerinud seakasvatusest saadud tulusid. Aga tundub, et äri ei läinud eriti hästi. Mõnel aastal ei tulnud üldse midagi sisse. Jyllandil Strueris asuv talu müüdi juba peaaegu kümme aastat tagasi.”
„Kuidas Dürer Rootsi sattus?”
„Seitsmekümnendate aastate lõpus ilmub ta välja Vuollerimis. Saab saekaatris tööd raamatupidajana.”
„Tähendab, mitte advokaadina?”
„Ei, ja nüüd läheb asi natuke imelikuks. Ma ei ole suutnud leida mingit infot tema hariduse kohta. Ei tunnistusi, ei diplomeid.”
„Ja
1945. aasta märtsist juunini Rootsi vürsti Folke Bernadotte’i juhtimisel läbi viidud päästeoperatsioon, mille käigus toimetati Saksa koonduslaagritest kodumaale peamiselt skandinaavia päritolu vangid ning Saksamaal elanud Rootsi naised ja lapsed. Operatsioon sai nime („De vita bussarna”) inimeste transportimiseks kasutatud valgete busside järgi, mille katusele, külgedele ja otstele oli maalitud punane rist.
