saab ka aru, kust tsitaat pärineb.
„Püütia õpetused?” küsib ta, aga Annette Lundström ei vasta.
Sofia heidab pilgu kellale. Psühhiaatriahaigla töötajad võivad iga minut kohale jõuda.
„Sa räägid varjude kodust,” proovib ta. „Karl rääkis ka. Ta kirjeldas seda kui temasuguste varjupaika.”
Ikka vaikus. Annette Lundström vajab küsimusi, mitte väiteid.
„Mis on varjude kodu?” küsib Sofia.
Ja tabab märki. Annette tõstab pilgu.
„Varjude kodu on algupäramaa, kus inimene saab olla Jumala lähedal. See on laste maa. Kuid see maa kuulub ka täiskasvanutele, kes on mõistnud, kuidas elasid inimesed iidsel ajal. Mehed, naised ja lapsed, kõik käsikäes. Me kõik olema sisimas lapsed.”
Sofia selga mööda jooksevad judinad. Laste maa, mille on loonud täiskasvanud oma ihade täitmiseks.
Tal hakkab tekkima kahtlus, et äkki leidub Annette Lundströmi psühhootilises käitumises peale tõele viitavate joonte isegi midagi ülestunnistuse sarnast. Naise jutt muutub loogiliseks, kui saad aru, millest ta kõneleb. Psühhoos paneb ta üles tunnistama.
„Kas sa räägid reaalselt eksisteerivast kohast või pigem vaimsest seisundist?”
„Varjude kodu on seal, kus on õigeusklikud, algupäramaa eksisteerib vaid siis, kui kohal on valitud inimlapsed. Kauni Jyllandi pühal pinnal ja Polcirkelni metsas.”
Sofia mõtleb järele. Jälle Taani ja Polcirkeln.
„Kas sa oled seal käinud?”
„Palju kordi.” Annette Lundström vaatab Sofiat kahtlustavalt. „Kas see on mingi ülekuulamine või? Ega sa politseist ei ole?”
Sofia nõustub sisimas, et käitub tõesti nagu politseinik. Võibolla on ta liiga palju Jeanette’iga suhelnud. „Ei-ei, üldse mitte. Ma tahan lihtsalt teist rohkem teada ja…” Ta hoiab end tagasi, ei leia õigeid sõnu. „Teie tegevusest,” lõpetab ta, kuid kahetseb kohe oma sõnavalikut. Sofia sunnib end naeratama. „Kes teid, tõsiusklikke, juhtis?” jätkab ta siis kergel toonil, nagu tahaks oma sõnade kaalu vähendada.
Sel on tulemusi ja Annette Lundström lööb jälle särama. „Karl ja Viggo,” alustab ta. „Ja siis muidugi Peo. Nemad koos Viggoga hoolitsesid praktilise poole eest. Nad vaatasid, et lastel oleks hea olla, et neil oleks kõik, mis nad iganes tahtsid. Nad ostsid neile riideid, mänguasju… Vaatasid, et kõik käituksid õigesti. Et järgitaks Püütia õpetusi ja et kõik lihtsalt toimiks.”
„Ja mis sinu ülesanne oli? Ja laste?”
„Mina… meie, naised, ei olnud vast nii tähtsad. Aga lapsed kuulusid muidugi pühendatute hulka. Linnea, Madeleine ja loomulikult adopteeritud lapsed.”
„Adopteeritud lapsed?”
Iga Annette’i sõna vajaks nagu täiendavat küsimust. Aga tema vastused tulevad sundimata ja Sofia võib ainult järeldada, et kõik, mis Annette räägib, on igal juhul tõsi.
„Jah. Me nimetasime neid Viggo adopteeritud lasteks. Ta aitas nad välismaalt hirmsatest oludest Rootsi ja siis nad elasid nii kaua talus, kuni Viggo neile uue pere leidis. Mõnikord jäid nad paariks päevaks, mõnikord mitmeks kuuks. Meie kasvatasime neid Püütia õpetuste järgi…”
Annette võpatab sisetelefoni helina peale ja Sofia mõistab, et Katarinakodu töötajad on kohal. Ta vastab ja palub Ann-Britil öelda, et nad natuke ootaksid.
Veel viimane küsimus.
„Kes talus veel olid? Sa ütlesid, et teil oli seal mitu naist.”
Annette Lundströmi naeratus ei kustu. Sofia meelest näeb ta välja nagu surnu, tühi ja õõnes.
„Kõik Sigtuna omad,” vastab Annette rõõmsalt. „Siis oli muidugi neid ka, kes tulid ja jälle ära läksid. Mehi ka. Ja nende rootsi lapsi.”
Kõik Sigtuna omad?
Sofia mõistab, et sellest peab ta kindlasti Jeanette’ile rääkima, ja otsustab helistada talle nii ruttu kui võimalik. Võib-olla teab Jeanette rohkem ka perekond Lundströmi taustast. Ja Viggo Düreri taustast.
„Annette,” lõpetab ta jutu. „Sulle tuldi Katarinakodust järele.”
Uksele koputatakse.
Üleandmine toimub rahulikult, ja viis minutit hiljem istub Sofia üksi kabinetis ja toksib pastakaga vastu lauaserva.
Psühhoos, mõtleb ta. Psühhoos nagu tõeseerum.
Ülimalt ebatavaline, et mitte öelda – uskumatu.
Ta tõuseb püsti, läheb akna juurde ja liigutab kardinat.
Selle kohta teatakse liiga vähe, mõtleb ta elava liiklusega tänavat vaadates.
Psühhoos tähendab hallutsinatsioone, luulusid, paranoiat. Mitte tõde.
Ta oli just äsja Rosenlundi töötajatelt kuulnud, et Linnea Lundström poos end kodus üles, Annette istus samal ajal elutoas ja vaatas telekat.
Tal on tunne, nagu oleks Linnea äsja siin olnud. Sofia näeb teda enda ees teisel pool lauda. Noor tütarlaps, kes tahtis rääkida, tahtis end hästi tunda. Nad olid teinud edusamme ja Sofia on juhtunu pärast sügavalt kurb. Ja tunneb süüd. Kui miski ka viitas, et Linnea kaldub enesetapule, siis tema seda ei märganud.
Ta vaatab aknast välja. Haigla töötajad juhatavad Annette Lundströmi teisel pool tänavat seisva auto poole. Naise kõhn kookus kuju näib nii nõrk, et tundub, nagu võiksid tuul ja vihm selle katki teha.
Habras hall siluett, mis haihtub õhku.
Elu, mis puruneb kildudeks.
Glasbruksgränd
Hurtig istub rooli taha ja oodates, millal Jeanette oma jutud Ivo Andric´iga lõpetab, võtab ta mobiiltelefoni. Enne kui Jeanette jõuab ukse avada, on ta jõudnud kirjutada lühikese sõnumi. „Suhtleme õhtul? Pildid saadad?”
Hurtig käivitab mootori ja keerab akna alla, et autosse natuke värsket õhku lasta, samal ajal maandub Jeanette kõrvalistmele ja naeratab talle.
Ivo Andric´i hea tuju on teda vist nakatanud, sest ta patsutab Hurtigit sõbralikult reiele.
„Ja mis me nüüd teeme?” küsib Hurtig.
„Kõige targem on Charlotte Silfverbergi juurde sõita ja rääkida talle, mis me oleme teada saanud. Selle põhjal, mida me nende naiste juures nägime, tema mees mõrvati ja tal on õigus sellest enne teada saada, kui uudis ajalehte jõuab.”
Nad mööduvad autoga piirdelintidest, väljuvad väravast ja keeravad tänavale. „Nüüd on alles ainult advokaat Dürer,” vastab Hurtig. „Mis me temaga teeme?”
„Ootame natuke. Tundub, et ta on kadunud. Åhlund otsib aadresse.”
Hurtig ümiseb vastuseks ja juhib auto vaikselt
