naeratusevirve.
„Linnea on kodus.”
„Kodus? Edsvikenis?”
Annette’i silmad on ikka kinni, kui ta sõrme näkitseb. „Ei.” Naeratus levib üle näo. „Linnea on kodus Jumala juures.”
Sofia muutub murelikuks, ehkki Annette’i sõnu võib tema seisukorda arvestades tõlgendada mitmeti. „Mis sa sellega öelda tahad, et Linnea on Jumala juures?”
Annette avab silmad ja naeratab laialt. Tema pilk on ikka äraolev ja koos naeratusega on tema nägu nagu portree kellestki, keda Sofia tunneb.
Psühhoos. Portree inimesest, kes ei ole see inimene, kes ta on olnud.
„Kõigepealt lähen Polcirkelnisse…” pomiseb Annette. „Karli ja Viggo juurde, siis lähen ka koju, Jumala ja Linnea juurde. Kõik läheb hästi… Viggo andis mulle raha, et Linnea ei peaks enam psühholoogide juures käima. Et ta võiks hoopis koju Jumala juurde sõita.”
Sofia püüab mõtteid koguda. Paar päeva tagasi andis Ann-Britt teada, et pärast tütar Linnea hooldusõiguse tagasisaamist lõpetas Annette Lundström teraapiaseansid, mida Sofia tüdrukuga oli alustanud.
„Kas Viggo andis sulle raha?”
„Jah… Nii kena temast, eks ole?” Annette vaatab Sofiale klaasistunud pilgul otsa. „Viggo ja tema jurist andsid mulle raha, palju raha, ja raha tuli ka Karli pärandusest ja maja eest saab ka raha… Raha eest saan ma Lapimaale sõita ja seal ma ehitan templi, kus me võime valmistuda õndsuseks, mis varsti tuleb.”
Neid katkestab telefonihelin. See on sisekõne, Sofia vabandab ennast ja tõstab toru.
„Ta on ravil Rosenlundis Katarinakodus,” ütleb Ann-Britt. „Nad tulevad talle veerand tunni pärast järele.”
Nagu ma arvasin, mõtleb Sofia. „Aitäh.”
Ta paneb toru hargile ja kahetseb, et käskis Ann-Britil haigla nii ruttu üles otsida. Katarinakodu on siinsamas nurga taga, vaid kilomeetri kaugusel, ja Sofia tahaks Annette’iga meelsasti pikemalt vestelda.
Nüüd on tal ainult viisteist minutit ja ta peab väga tõhusalt tegutsema.
„Sigtuna ja Taanimaa,” ütleb Annette Lundström enese ette, ilmselt sulgunud oma maailma. „Kõik, kes kuuluvad Sihtunumi, on teretulnud Polcirkelnisse elama. See on üks põhireeglitest.”
„Polcirkeln, Sihtunum ja Taanimaa, ütled sa? Mis põhireeglitest sa räägid?”
Annette Lundström naeratab, ise samal ajal norguspäi oma veritsevaid sõrmi vaadates.
„Algupärased sõnad,” ütleb ta. „Püütia õpetused.”
Minevik
Teen lastele maasikaid palju, neid saama peab iga laps,
ja muidki toredaid asju, mida saama peab väikelaps.
Teen selliseid toredaid kohti, ringijooksmiseks lastele sean, täie ette suur suvi siis läheb, kui jalgadel lipata hea. 7
Paaria.
Ta leidis sõna ühest leksikonist ja sellest ajast peale on selle definitsioon tal peas.
Välja tõugatud ja põlatud inimene.
Siin põhjas on kogu Lundströmide perekond paaria ja keegi külast ei räägi nendega.
Asi on mängudes, mis teistele ei meeldi. Ja ainult sellepärast, et nad ei saa aru. Nad ei oska Lambukese laule ja nad ei ole kuulnud Algupärasest sõnast.
Teiste silmis on kõlvatu ka see, et ta aasta tagasi, kohe pärast kaheteistkümnendat sünnipäeva, Karliga kihlus. Karl saab peagi üheksateist ja on tema nõbu.
Ta armastab Karli ja niipea kui ta on saanud piisavalt vanaks, saavad nad koos armastusest sündinud lapsukese.
Teised ei mõista ka seda.
Ja nüüd on asjad nii kaugele läinud, et nad peavad siit ära kolima. Õnneks aitas Vuollerimi saekaatri raamatupidaja Viggo kõik ära korraldada ja Annette võib juba sügisel alustada kooliteed Sigtunas. Seal on sõbrad, meie moodi inimesed, kes saavad aru.
Viggo on praegu siin. Annette kuuleb tema raskeid samme, kui ta esikusse astub, ja Annette läheb talle alla vastu. Annette’i isa ja onu tervitavad teda summutatud häälel.
Ta teab, et ilma Viggota poleks nad midagi väärt.
Tema näitas neile teed ja pani aru saama, kuidas maailm tegelikult välja näeb. Ja tema aitab neid praegu, kui kõik teised, iga viimanegi naaber on pöördunud nende vastu.
Viggo on sünge ja noogutab Annette’i nähes vaikselt. Tal on kaasas suur paberkott ja Annette teab, et kotis on kingitused tema jaoks. Viggo toob alati põnevaid asju, eriti kui ta reisilt tuleb. Nagu praegu, kui ta oli nädalavahetuse Taanimaa talus ja nädal enne seda koguni Nõukogude Liidus. Ja ikkagi jõudis Viggo siin kodus kõik ära korraldada.
Viggo naeratab Annette’ile ja tüdruk läheb oma tuppa.
Kui nad ometi oma juttudega varsti ühele poole saaksid, siis saab Viggo siia tema juurde tulla, kingid üle anda ja siis võivad nad jätkata ettevalmistusi saabuvateks pulmadeks Karliga.
Temast saab lapsele hea ema ja mehele hea abikaasa ja selle tarvis peab harjutama.
Tvålpalatset
„Igal hommikul ärgates usun ma, et kõik on nagu tavaliselt,” ütleb Annette Lundström. „Võib-olla nii viisteist sekundit. Siis tuleb mulle meelde, et Linneat ei ole enam. Ma soovin, et ma oleksin osanud hinnata seda lühikest hetke, kui kõik tundus olevat nagu tavaliselt.”
Linnea on surnud? mõtleb Sofia.
Isegi psühhoosis tuleb ette lühikesi selgusehetki. Sofia mõistab, et praegu on just selline hetk, ja ta sõnastab kiiresti uue küsimuse, et Annette Lundströmiga kontakti säilitada.
„Annette, mis juhtus?”
Naine naeratab. „Minu kallis tütar on Jumala juures. Nii oli ette määratud.”
Sofia saab aru, et selle küsimusega praegu kaugemale ei jõua. Lähemaid üksikasju kuuleb ta Katarinakodu juhatuse käest.
„Mis suhe oli Linneal Viggo Düreriga?” küsib ta hoopis.
Annette’i jäik naeratus täidab Sofia ebamugavustundega. „Suhe? Jah, ma ei teagi… Linneale ta meeldis. Nad mängisid palju koos, kui Linnea väike oli.”
„Linnea rääkis mulle, et Viggo Dürer ahistas teda seksuaalselt.”
Annette’i nägu tumeneb ja ta hakkab jälle sõrmi närima. „Võimatu,” ütleb ta jonnakalt. „Viggo oli nii korralik. Alati kattis end ja oli korrektselt riides. Ta ei tahtnud kunagi kedagi välja vihastada.”
„Kedagi välja vihastada? Mis sa sellega mõtled?”
Annette tõmbab sügavalt hinge ja langetab pea. Pilk on jälle äraolevalt lauaplaadile suunatud.
Astrid Lindgren, „Ida suvelaul”.
