ütleb midagi Hurtigile.
„Ma pean nüüd lõpetama, räägime hiljem edasi. Tubli töö, Åhlund.”
Jeanette torkab telefoni taskusse tagasi, väljub autost ja läheb ootavate meeste juurde.
„Keldris on kaks surnud koera. Sealt see hais.”
Jeanette hingab välja. Paistab, nagu kohtuarst naerataks, ja Jeanette oletab, et Ivo, nagu ta isegi, tunneb kergendust, et seekord ei olnud tegemist inimestega.
„Loomad on lahti lõigatud nagu seatapul,” jätkab Ivo, „me teeme praegu natuke pilte. Aga Jessica Fribergi elamist uurivatel kriminalistidel pole seevastu veel midagi huvitavat teada anda, vähemalt mitte pärast esmast vaatlust.”
„Okei, anna teada, kui olete Fribergi elamises natuke kaugemale jõudnud,” ütleb Jeanette, samal ajal kui Hurtig Ivole noogutab ja sammud auto poole seab. „Veel midagi?”
„Ei. Või tegelikult…” vastab kohtuarst. „On üks teine asi, hoopis teisel teemal. Kas sa Malmös tunned kedagi? Täpsemalt Rosengårdis? Mul on vaja kellegagi sealt ühendust saada.”
„Ikka,” ütleb Jeanette veidi äraolevalt, sest tema mõtted liiguvad tagasi polaroidpiltide juurde Hannah Östlundi köögilaual. Paberitükile telefoninumbrit kirjutades mõtleb ta piltidele ja mõrvamotiivile ning mõistab äkki, mis see oli, millesse ta takerdus. Ta ulatab Malmö kolleegi telefoninumbriga paberi Ivo Andric´ile ja mees tänab teda rõõmust särava pilguga.
Miski häirib mind, mõtleb Jeanette Ivo rõõmu õieti tähele panemata.
Swedenborgsgatan
Sofia Zetterlund istub Mariatorgeti idapoolse metroosissekäigu lähedal asuvas väikeses pubis akna all. Ta ei ole eilsest kokkukukkumisest veel täielikult toibunud ja vahib sügisesse vaikellu taandunud hobukastaneid akna taga, ees puutumata taldrik ühepajatoiduga. Suviti on see tänav üks rohelisemaid, aga nüüd paistavad puudest ainult nukrad skeletid. Halli taeva taustal joonistuvad võrad välja nagu kopsu veresooned. Väljas on jäiselt külm, aknast tõmbab tuul ja Sofia ei suuda end sööma sundida. Varsti tuleb lumi, mõtleb ta.
Söömise asemel lehitseb ta kõmulehte, mille keegi on lauale jätnud. Üks artikkel äratab temas huvi, sest see räägib noorest naisest, keda Sofia mõnda aega toetas, aga suvest peale ei ole ta rohkem vastuvõtul käinud.
Pseudokuulsus, alastimodell ja praegu pornonäitleja Carolina Glanz.
Artikkel võtab söögiisu veel rohkem ära. Ajalehele teada allikate väitel on preili Glanz ainuüksi paari kuu jooksul jõudnud veel kord oma rindu suurendada, rikka ameeriklasega abielluda ja lahutada, ühe suurima pornofilmiprodutsendi juures kümmekonnas filmis mängida ja kõigest ka raamatu kirjutada. Autobiograafia. Kahekümne kahe aastaselt.
Sofia paneb ajalehe kõrvale, istub kümme minutit ega puuduta toitu. Mitmele rahutu unega ööle järgnenud väsimus ja ebareaalsustunne või hoopis petlik ärkvelolek mõjuvad talle halvavalt ning lõpuks hakkab ta toidus sonkima, üritades endas jõuetult natuke indu tekitada.
Ta palus ühelt poolt praetud muna, aga ikka toodi kahelt poolt praetud härjasilm. Ühelt, mitte kahelt poolt. Ikka tuleb välja teistpidi. Aga mida ta tegelikult palus? Äkki kasutas ta lauses kahekordset eitust?
Ta ei mäleta, mida ütles, ta lükkab taldriku eemale, tõuseb lauast ja väljub pubist.
Võta end nüüd kokku, mõtleb ta, avades samal ajal koti ja kontrollides, et rahakott ikka kaasa sai. Sul on üks asi õiendada.
Üle tänava minnes märkab Sofia tuttavat kuju. Teisel pool teed, köökus, tumeda mantli ja punase mütsiga.
Naise nägemine paneb Sofia jälle ratsionaalselt käituma. Tasapisi saavutab ta kontakti tegelikkusega, mässib mantli tihedamini ümber ja kiirustab naise poole.
„Annette?”
Tundub, et tume kuju ei kuule teda, vaid läheb lihtsalt mööda.
„Annette?” kordab Sofia kõvema häälega, naine peatub ja keerab end ringi.
Sofia astub ettevaatliku sammu naisele ligemale, naine taganeb, nagu kardaks. „See olen mina, Sofia. Ma ravisin Linneat.”
Annette Lundström ei ütle sõnagi. Lihtsalt seisab seal tühja pilguga, tuul nende ümber vihisemas. Nägu punase mütsi all on lõtv ja hallikaskahvatu.
„Kuhu sa lähed?” proovib Sofia.
Ta näeb, et Annette’il on jalas ainult toatuhvlid, sukkpükse pole. Pika seeliku alt vilksatavad kõhnad kahvatud luupeksed. Naine liigutab huuli, aga Sofia ei saa aru, mida ta ütleb. Ta mõistab, et Annette’iga on midagi juhtunud. See on tema, aga ometi ei ole. Sofia läheneb ettevaatlikult. Puudutab Annette’i kätt.
„Annette… Mis viga on?”
Siis vaatab Annette Sofiale otsa. „Ma kolin ära…” ütleb ta vaikselt, kareda häälega. „Tagasi Polcirkelnisse.”
Sofia võtab Annette’il käe alt kinni. „Kui sa tahad, võime natuke maad koos minna.”
Ta kahtlustab, et Annette’i lood on päris kehvad. Võib-olla psühhoos.
„Ma lähen Lapimaale.”
Sofia võtab Annette’i käe, mis on jääkülm. Annette peab olema päris ära külmunud.
„Sul on nii õhukesed riided seljas,” ütleb Sofia. „Tuled äkki korraks minu juurde, ma pakun kohvi?”
Veidi vastumeelselt laseb Annette Lundström end mööda Swedenborgsgatanit ümber nurga Sankt Paulsgatanile ja sealt Sofia vastuvõttu talutada.
Vastuvõtuleti tagant vaatab Ann-Britt neid üllatunult.
„Istu niikauaks siia,” ütleb Sofia Annette’ile ja tõmbab talle tooli lähemale. Kui ta istuma vajub, tõuseb varrukas üles ja Sofia silmab Annette’i randme ümber valget plastvõru. Valget Södra Stockholmi psühhiaatriakliiniku patsiendi käevõru.
Muidugi, mõtleb Sofia. Ta on kuskil ravil ja laskis jalga.
Ta palub Annette’il hetke oodata ja läheb Ann-Britti juurde. Vaikselt palub ta tuua kohvi ja kaks klaasi mineraalvett.
„Annette Lundström on ravil mõnes Södra psühhiaatriakliiniku osakonnas. Helista ja uuri. Alusta Gamla stani ja Södermalmi vastuvõtuosakondadest.”
Viis minutit hiljem hakkab Annette Lundström üles sulama. Tema näkku on ilmunud natuke värvi, aga ta on ikka veel loid ja elutu. Värisevate kätega tõstab ta kohvitassi suu juurde ja Sofia märkab, et Annette’i sõrmeotsad on katki.
„Miks ma siin olen?” Annette vaatab segaduses ringi. Pilk väreleb ja on näha, et ta ei tunne Sofia kabinetti ära.
Ta paneb tassi käest, tõstab käe suu juurde ja hakkab katkist nimetissõrme otsa närima.
Sofia kummardub üle kirjutuslaua. „Me lihtsalt soojendame end natuke. Aga sa ütlesid, et lähed Polcirkelnisse. Mis sa seal teed?”
Vastus on väga kindel. „Sõidan Karli ja Viggo ja teiste juurde.”
Annette tõmbab
