pilgu okastega kaetud katte alla, võivad nad nentida, et tegemist on Citroëniga, auto on tumesinine ja korralikult roostes. Arvatavasti auto, mida enam ei kasutata ja tahetakse mingil hetkel romulasse müüa.
„Oota…” Jeanette peatub ja libistab taskulambi valgusvihu üle põõsaste, mis seisavad maja seina ääres. „Näed? Mis see on?”
Valgus on suunatud ühte kohta kivivundamendi sees oleva kahe akna vahel.
Jeanette mõistab Hurtigi ilmest, et esialgu ei näe too hõredate põõsaste taga midagi peale krobeliste graniitplokkide, kuid siis lükkab ta oksad kõrvale, et paremini näha, ja kergitab kulme.
„Siin on kelder. Või on vähemalt olnud. Keegi on pannud kivi akna ette.”
Jeanette noogutab. „Täpselt minu mõte.”
Üks kiviplokk erineb teistest oluliselt. Vundamendiplokid on väiksemad kui see, mis on umbes sama suur kui keldriaken.
Maja ümber veel ühte tiiru tehes loevad nad kokku kaheksa keldriakent, mida asendavad uued kivid. Garaažil ei paista keldrit olevat.
„Mis sina arvad?” küsib Hurtig. „Kas on see midagi, millest kinni võtta?”
„Kinni võtta?” Jeanette vaatab mees imestunult. „Kas see on midagi Norrlandi murrakus või?”
Hurtig muigab Jeanette’i ilme peale. „Kas see tähendab midagi, ma mõtlen, või on siin tahetud natuke omapärasel moel aknaid katta?”
„Ma ei tea…” Jeanette valgustab uuesti vundamenti ja ühte kiviplokki. „Pagana suur töö pidi olema need siia saada. Arvata võib, et mõõtude järgi kalli raha eest tellitud, aga näeks kenam välja, kui kogu vundament ära katta. Mul tekib tunne, et pigem tahetakse varjata, et siin on kelder olnud, kui et…”
„Või tahetakse varjata, et siin on kelder?” pakub Hurtig.
„Täpselt, just… Aga see on äkki liiga kaugeleulatuv järeldus, või?”
Hurtig sügab lõuga ja näib mõtlik. „Ei tea. Aga kui maja läbi otsime, siis saame niikuinii teada. Kas paneme valve välja, et kui Dürer peaks tulema?”
„Niipea kui tagaotsimiskuulutus väljas on.” Jeanette mõtleb von Kwistile ega looda mingit imet.
„Okei. Siis oleme siin lõpetanud?” küsib Hurtig.
„Ei, veel mitte. Vaatame garaaži ka.”
Garaaž on piisavalt suur, et mahutada kahte autot, uksed on lukus ja garaažil on ainult üks aken, tagaseinas ülal katuse serva all. Jeanette’ile meenutab juurdeehitis kindlustatud punkrit, ta heidab Hurtigile kõvera naeratuse ja sihib pilguga akent. „Sul mingeid tööriistu ei ole kaasas?”
Hurtig naeratab vastu. „Pagasiruumis on tööriistakast. Kas murrame sisse?”
„Ei, ainult vaatame, mis seal on. Nii palju kui mina näen, garaažis valvesensoreid ei ole. Me võime ju olla jõnglased, kes uudishimust tahavad näha, mis siin sees on, või pätid, kes tahavad lihtsalt lõhkuda. Siis ma tahan veel autolt paar värviproovi võtta, lihtsalt igaks juhuks.”
„Nõus. Jookse sina, sa oled ilmselt parem ronija kui mina.”
Kahe minuti pärast on Jeanette tagasi, kaasas taskunuga ja raske mutrivõti. Ta kraabib autolt paar värvitükki ja paneb asitõendina väikesesse kilekotti, seejärel ulatab Hurtigile mutrivõtme. Ta ise aknani ei ulatu.
Hurtig tõuseb kikivarvule ja aknasse hoopi mõõtes heidab pilgu üle õla. „Tead sa üldse midagi valvesüsteemidest?”
„Eriti mitte.”
„Ja mis me siis teeme, kui see nüüd huilgama pistab nagu vana kurat?”
„Nagu jõnglased. Paneme kiiresti ajama.” Jeanette irvitab. „Viruta nüüd…”
Kolm tugevat lööki vastu akent ja puruneva klaasi klirin tunduvad Jeanette’ile kõrvulukustavad.
Seejärel täielik vaikus. Nad ootavad kümme sekundit, enne kui Jeanette vaikuse katkestab.
„Sul verd jookseb,” ütleb ta ja näitab Hurtigi vasaku käe poole.
„Ainult väike kriimustus,” vastab mees ja võtab taskust rätiku. Taskurätiku ühte nurka on tikitud kolmest tähest koosnev monogramm. SFF.
„Mida see tähendab?” küsib Jeanette, kui Hurtig taskurätiku ümber käe on sidunud.
„SFF tähendab Faluni linnavanglat11,” vastab Hurtig ega arenda teemat edasi.
„Kas sa oled seal istunud?” Jeanette kõõritab tema poole.
„Mitte mina, vaid isapoolne vanaisa. Ta oli Norra vastupanuvõitleja ja Saksa okupatsiooni ajal istus kolm aastat Falunis.”
„Miks?” küsib Jeanette üllatunult, hetkeks unustades, kus nad viibivad.
„Ta mõisteti Norras lõhkeaine omamise eest süüdi, ja kuna Norras oli kuritegu oma kodumaa eest võidelda, siis põgenes ta Rootsi.”
Hurtig jääb vait ja paistab, nagu ta kuulataks.
„Mis su vanaisaga Rootsis juhtus?” küsib Jeanette.
„Siin võttis Rootsi kaitsepolitsei ta kinni,” vastab Hurtig ja Jeanette aimab teda pimeduses irooniliselt naeratamas. „Jah, meie kallid kolleegid kaitsepolitseist tegid lakkamatus võitluses hirmsa venelase vastu Gestapoga koostööd,” jätkab Hurtig. „Nii et nad kandsid ta eest hoolt.”
Jeanette raputab ainult pead. „Tõsta mind üles,” ütleb ta ja osutab katkisele aknale.
Hurtig seab peod kausiks ja Jeanette ronib üles.
Aknaavas on ruumi täpselt nii palju, et sisse mahub pea ja taskulamp. Valgusvihk leiab akna all toeka töölaua, libiseb üle betoonpõranda ning peatub majapoolse seina ääres seisval laoriiulil. Jeanette suunab lambivalguse veel kord üle ruumi ja tagasi riiulile.
Täiesti tühi. Mitte ühtegi asja, isegi mitte naelapoega, niipalju kui ta näeb. Töölaud on sile ja riiul tühi.
See on kõik. Täiesti tavaline garaaž, küll ruumikas ja väga puhas, mida ei kasutata ilmselt muuks kui auto hoidmiseks.
Skanstull
Öeldakse, et uneskõndijat on ohtlik haigushoo unest äratada.
Võib-olla Sofia Zetterlundi ärkamine Clarioni hotellis seda teesi täielikult ei toeta, aga tema füüsiline reaktsioon on nii jõuline, et tal on raske hingata, pulss kerkib nii kõrgele, et ta ei suuda diivanilt tõustagi.
„Sofia, kuidas sul läheb?”
Tema ees seisab Carolina Glanz.
Sofia näeb lugematutest iluoperatsioonidest jäika nägu, ja see on küll inimese füsiognoomia ime, et see nägu muret suudab väljendada.
„Wie geht’s?” 12 kuuleb Sofia kauget
Stadsfängelse i Falun.
Kuidas läheb? (Sks k.)
