Johan? Jeanette’i teismeline. Kõigepealt lahutus, siis Gröna Lundis toimunu, kui Johan ära kadus, ja nüüd see pagana pendeldamine ema juurest, kellel poisi jaoks piisavalt aega ei jätku, Åke ja Alexandra juurde, kes käituvad nagu teismelised ega suuda oma tegevust isegi paar päeva ette planeerida.
Jeanette topib suhu viimase tüki kuiva külma saia ja läheb tagasi telefoni juurde. Tal on vaja kellegagi rääkida ja ainus, kes sobib, on Sofia Zetterlund.
Telefoni kutsumist kuulates lõdiseb ta köögiaknast tõmbava tuule käes.
Sügisõhtu on säravselge ja sädelevalt kaunis, ning samal ajal kui Jeanette mõtleb, mis nende inimestega ometi on, et kõik nii valesti välja kukub, võtab Sofia kõne vastu.
„Ma tunnen sinust puudust,” ütleb ta.
„Mina ka.” Jeanette tunneb, et tal hakkab jälle soe. „Siin on nii üksildane.”
Sofia hingetõmbed kostavad lähedalt. „Siin ka. Ma tahan sinuga varsti kokku saada.”
Jeanette sulgeb silmad ja kujutab ette, et Sofia on tõesti siin, tema pea puhkab Jeanette’i õlal ja ta sosistab Jeanette’ile otse kõrva.
„Ma jäin just tukkuma,” ütleb Sofia. „Nägin sind unes.”
Jeanette hoiab ikka silmi kinni, nõjatub toolileenile ja naeratab. „Mis seal unenäos oli?”
Sofia naerab vaikselt, peaaegu häbelikult.
„Ma hakkasin uppuma ja sina päästsid mu ära.”
Kohtuarstlik ekspertiisiosakond
Kohtuarst Ivo Andric´ võtab peast pesapallimütsi ja asetab roostevabast terasest kärule. Raskel sammul ja piinatud ilmel läheb ta kraanikausi juurde, kus pumpab natuke pesuvahendit ja peseb hoolikalt käed kuni küünarnukini. Siis kuivatab ja võtab peegli kõrvalt hoidjast paari ühekordseid kummikindaid. Keerab ringi ja läheb keset ruumi kahe kanderaami juurde, ise samal ajal kindaid kätte tõmmates.
Hallid laibakotid haisevad tugevalt tulekahjusuitsu ja bensiini järele.
Ta vaatab kella ja mõistab, et jääb siia terveks ööks.
Ivo Andric´ on uhke oma ametioskuste üle. Tal kulus kaua, et oma tööalaseid oskusi lihvida, ja see nõudis suuri isiklikke ohvreid. Arstikutse omandas ta Sarajevo ülikoolis ning praktika läbis kodukülas Prozoris ja just seda aega meenutab ta rõõmuga. Ta oli oma kodukülas ainus, kel oli kõrgem haridus, ja vanemad olid tema üle erakordselt uhked ning nautisid austust, mis tema tööga kaasnes.
Tal ei olnud mitte ainult hea pea, tarku oli teisigi, tal olid ka õiged ambitsioonid ja ta hoolitses oma ande eest. Neid, kes seda tegid, ei olnud palju. Kui teised noored mehed kogunesid külaplatsile suitsu tegema ja õlut jooma, istus tema kodus ja luges ingliskeelseid meditsiiniõpikuid. Kui poliitikud hakkasid üksteist sõjale õhutama ja sõjavägi saadeti tänavatele vahti pidama, otsustas tema kõrvale jääda. Sõjaväeteenistuse oli ta küll läbinud hea tunnistusega, aga mitte silma torgates.
Kui Sloveenia ja Horvaatia tahtsid Jugoslaaviast lahku lüüa, siis korraldati rahvahääletus, kas Bosnia peaks sama tegema, ja see küsimus lõi kiilu nii küla kui ka perede vahele. Kui kokkuleppele ei jõutud, oli põrgu lahti ja naabrid, kes varem omavahel hästi läbi said, hakkasid üksteist äkki vihkama. Lõpuks jõudis sõda ka Prozori.
Ivo Andric´ silmitseb laibakotte ja otsustab alustada sellest, mis suure tõenäosusega sisaldab Jessica Fribergi söestunud jäänuseid. Lukk jukerdab pisut ja tal läheb aega, enne kui ta koti lahti saab ja tugev suitsuhais veel pealetükkivamaks muutub.
Kõigepealt võtab ta koeproovid. DNA abil tuleb võimalikult kiiresti kindlaks teha lahkunu identiteet, siis peab uurima süsinikmonooksiidi sisaldust veres. See võib anda teavet surma põhjuse kohta.
Tolmuimejavoolik oli heitgaasitorust mürgised gaasid autosse juhtinud ja kuna mõlemad naised olid turvavööga kinni, siis oletab Ivo Andric´, et nad sooritasid koos enesetapu.
Tema ees lamav naine on neljakümnendates eluaastates, parimas vanuses.
Ivo Andric´ tõmbab luku kinni, keerab end teise koti poole ja avab sügavalt ohates selle. Ka selle ohvri identiteet on arvatavasti teada. Talle edastatud andmete kohaselt peaks naise nimi olema Hannah Östlund ja tal peaks olema eriline tundemärk.
Esimesena hakkab silma iseloomulik hematoom, mida ei ole põhjustanud füüsiline vägivald. Naine suri tulekahjus. Kolp kuumenes tugevalt, veri hakkas keema ning kolju ja kaitsvate kelmete vahel näeb Ivo Andric´ kahe sentimeetri paksust roosakat seenjat ja pudedat hüübinud verd.
Ta kergitab naise paremat kätt ja saab andmetele kinnitust.
Kirjeldus klapib.
Ta näeb, et käel puudub neljas sõrm, ja samal ajal tunneb ta, et naise keha on veel soe.
Vita bergen
Tähistaevas katuste kohal on selge, aga all Borgmästargatanil on pime ja hall. Sofia Zetterlund paneb telefoni käest ja vajub põrandale. Ta rääkis Jeanette’iga, aga ei tea, millest nad kõnelesid.
Vastastikuste õrnusekinnituste kahvatu tunne. Seletamatu soojuseigatsus.
Miks on nii raske öelda, mida sa tegelikult tunned? mõtleb ta. Ja miks ma pean valetama?
Ta tunneb, et tahab pissile, tõuseb ja läheb WC-sse, ning istudes ja püksikuid alla tõmmates mõistab ta, et käis enne Clarioni hotellis. Mees, kellega ta arvatavasti kohtus, jättis jäljed Sofia reite sisekülgedele.
Häbemekarvadel on õhuke koorik kuivanud spermat ja ta peseb end kraanikausi kohal. Pärast kuivatab kaua käterätikuga ja läheb siis tagasi raamaturiiulitagusesse tuppa. Tuppa, mis enne oli Gao tuba, aga nüüd on muuseum Victoria eksirännakutest läbi elu. Odüsseus, mõtleb ta. Siin ruumis vastuseid ei ole. Siin ei ole mineviku luku võtit.
Ta lehitseb Victoria Bergmani pabereid, püüab korrastada jooniseid, märkmeid ja väljarebitud ajaleheartikleid. Ta teab, mida näeb, aga samal ajal kahtleb.
Ta näeb elu, mis kunagi kuulus talle ja mis rekonstruktsioonina saab uuesti kui mitte tema enda eluks, siis vähemalt eluks. Victoria eluks. Victoria Bergmani eluks.
Ja see on jutustus allakäigust.
Paljudes märkmetes esineb nimi, mis on ühtaegu mõistatuslik ja äratab temas tugevaid tundeid.
Madeleine.
Victoria tütar ja õde. Sofia tütar ja õde. Tema tütar ja õde.
Madeleine on laps, kelle ta kunagi sai omaenese isa, Bengt Bergmaniga, SIDA, Rootsi Rahvusvahelise Arenduskoostöö Agentuuri tunnustatud ja tubli töötajaga, mehega, kes kasutas Victoriat seksuaalselt ära kogu tema lapsepõlve ja nooruse. Bengt Bergman oli ka see, kelle pärast Victoria lõi omale alternatiivsed isiksused.
Kõik selleks, et ellu jääda. Kõik selleks, et jaksata edasi elada.
Madeleine on tüdruk, kelle Victoria oli sunnitud andma adopteerimiseks Per-Ola ja Charlotte Silfverbergile.
Madeleine’i puudutavate märkmete hulka kuulub ka foto, mille Sofia leidis oma jakitaskust, ja tal pole endiselt aimu, kuidas see sinna sattus.
