style="font-size:15px;"> «Kabe lugu küll, kui sahka ka ei ole. Aga kuis sa siis koha võtsid, kui sul midagi ei ole?»
«Kass on,» ütles nüüd Lisete.
«Seda ma näen! Ja isegi piima on potitükis. Külast toodud või?»
«Ega ise lüpsa, kui lehma’i ole,» tähendas Lisete.
«Ega ise kassipoegagi ilmale kanna,» arvas Ants, «sellegi peab külast tooma.»
«Kassipoeg võib ise tulla ja ukse taga näuguda, aga piimal pole jalgu all ega häält sees.»
«Nõnda see kuulukse,» nõustus Ants ja, pöördudes Jürka poole, lisas: «Sõnakas eit sul, kallis Vanapagan, endisel oli tossikene.»
Jürka hirnahtas naerda, nii et Ants jäi talle tõsiselt otsa vahtima. Sellest naerust mõistis ta sedagi, et Põrgupõhja uus Vanapagan võis tõepoolest iseomal turjal selle värske puuvirna õue kanda. Sellepärast küsis ta:
«Kuis siis jääb põrsaga, tahetakse saada või?»
«Küllap vist,» lausus Jürka.
«Raha eest või kuidas?»
«Kuis siis veel?»
«Kaubad on mitmesugused,» rääkis Ants lõuga sügades. «Endine Põrgupõhja ei võtnud midagi raha eest, tema kas tõi külimitu teri, koti kartuleid, naela villu, leisika linu, koorimata rahnusid või vedas sõnnikut, võttis kartuleid, peksis rehte, korjas vilja, tegi heina, masindas ja ropsis linu, nii et tasus tööga või andidega. Üks raha ta ju kõik ja tema seda pärisraha, mis kõliseb või krabiseb, ei armastanud, oli seda tõugu mees, vaga ja vaikne. Aga mehi on mitmesuguseid, nii et…»
«Põrsa võtaks ikka raha eest, aga…»
«Aga milleks siis Antsult? Raha eest saab igalt poolt, too või linnast hästi suurt vassongi.»
«Esteks raha eest, pärast muidu,» seletas Jürka, «sest ega raha kõigeks ulata.»
«Nii et tahad ka lambatalle, lehmamullikat, hobusesetukat, sahka ja vankrit?»
«Küllap vist.»
«Kuluks marjaks ära,» lisas Lisete omalt poolt.
«Asi laseb Antsuga seada, tema leiab ikka nõu. Temal on ikka kotisopis peotäis jahu, kamalutäis ube või herneid, tünnis tükk pekki, kimbus peo, kaks linu varuks ja majakohas kulub kõike natukehaaval.»
Pika jutu tulemuseks oli, et Põrgupõhja rahvas pidi paari päeva pärast uuesti Kaval-Antsule minema, et seal Antsu endaga rääkida ja oma silmaga vaadata, mis ja kuidas. Aga suur oli Jürka ja Lisete üllatus, kui nad lõpuks teada said, et nad kogu aeg Antsu endaga kõnelnud. Jürkat rabas see nõnda, et ta mõtles kohe otsa ümber pöörata ja koju tagasi minna, sest kui asi algab pettusega, mis võib sellest pärastki head tulla. Aga Ants tõttas teda rahustama, seletades:
«Mängisin pisut pimesikku, tahtsin vaadata, mis rahvaid olete ja kas maksab teiega üldse jändama hakata. Aga nüüd tean, et maksab.»
«Või maksab,» lausus Jürka.
«Maksab, maksab, tõsi jutt,» kinnitas Ants.
«Küllap vist,» arvas Jürka.
«Nii et seapõrsa saab?» küsis Lisete.
«Saab seapõrsa ja muudki, kui soovitakse,» vastas Ants.
Nõnda see oligi. Sest kui Põrgupõhja omad hakkasid Kaval-Antsult koju minema, oli neil vankrilogu ja selle ees hobusesetukas, vankrile oli pandud sahk, saha aiste vahel määgis lammas tallega põhkudel, pakk-kastis ruugas seapõrsas, kottides leidus nii mõndagi söödavat ja vankri järel lõa otsas ammus lehm – aher küll ja kiitsakas, aga kassile ja põrsale oli piimatilk omast käest. Põrgupõhjalased oleksid pidanud nüüd üpris rõõmsad olema, aga ei olnud ometi.
«Kassipojast oli mul suurem rõõm,» ütles lõpuks Lisete.
«Küllap vist,» lausus vanamees mõttes.
«Tema oli meie esimene majavara, sellepärast see rõõm,» arutas eit edasi. «Tänasest peale saab ta lüpsisooja piima, küll ta meil kosuma ja kasvama hakkab.»
Lisete rääkis kassipojast, nagu oleneks sellest nende majapidamise tulevik, ja Jürka kuulas teda ning nõõtas hobust, nagu jagaks ta oma eide arvamusi.
Aga kassipoeg ei saanud kuigi kaua lüpsisooja piima, sest juba mõne päeva pärast, kui Lisete ajas lehma metsa äärde vana kulu ja kollaseid varsakapju sööma, tuli karu, kes polnud pärast pikka talveund veel süüa saanud, ja murdis perenaise silma all tema supivalguse. Hea, et Lisete ise ühes lamba ja tallega tulema sai. Koju jõudes oli ta hirmust keeletu, vehkles ainult kätega ja näitas metsa poole.
«Mh?» tegi Jürka.
«Karu,» sai Lisete viimaks lausutud. «Murdis lehma.»
«Ä’ä latra,» ütles Jürka.
«Tõsi jutt,» kinnitas eit. «Kahju, et pole püssi.»
Aga Jürka ajas enda jalule ja võttis oma raske pika varrega kirve ning küsis:
«Kus? Tule näita.»
«Kulla pai vanamees,» hädaldas Lisete, «ära mine kirvega. Las ta sööb lehma, aga kui lähed sinna, sööb ta ka sinu, me jääme kassipojaga kahekesi järele.»
Aga Jürka ei võtnud eide hädaldamist kuuldavakski, ta viskas kirve õlale ja hakkas metsa poole minema.
«Karu on suur ja must, karvane ja tige, mu põlved värisevad veel praegu suurest hirmust,» rääkis Lisete, käies vanamehe kannul.
«Näita, kus ta on,» ütles Jürka.
Aga karu ja lehma polnud enam seal, kuhu nad Lisetest olid jäänud: karu oli lehma padrikusse lohistanud.
Kui Jürka talle sinna järele jõudis, võttis ta tema mõmisemisega vastu. Aga tihnik oli nii paks, et kirvega oli siin raske lüüa. Sellepärast Jürka tegi poolringi ümber karu, et otsida lagedamat teed.
«Mine eemale,» ütles ta eidele, «naistel pole siin midagi teha.»
«Ei lähe,» vastas eit, «kui murrab sinu, las murrab ka minu ja kassipoja.»
Alles nüüd märkas Jürka, et Lisetel oli kassipoeg süles.
«Eks lähme siis kolmekesi, mina, sina ja kass,» ütles Jürka.
«Nemad on kahekesi, karu ja surnud lehm,» rääkis Lisete, kuna kassipoeg näugus.
«Seisa kaugemal, muidu saad sina kirvega enne kui karu.»
Lisete jäi vanamehest pisut maha, kes lähenes karule, kirves käes löögivalmis. Karu jättis lehma närimise ja tuli mehele lagedale vastu.
«Tule aga tule, et oleks parem lüüa,» lausus Jürka.
Mees ja karu lähenesid teineteisele. Eit kattis hirmuga iseenda ja ka kassi silmad, et mitte näha, mis nüüd tuleb. Aga ei tulnud midagi iseäralikku – ainult
