vanemõde seisis juba nende kõrval ja kuulis noorte elavat vestlust, mille sisust ta aga aru ei saanud, tõlkis Edith talle leerikleidi saaga ära. Ja nüüd kohtusid nad siin juhuslikult, see on ju ime, või juhus, kes teab? Ehk on kõigil juhustel oma seaduspärasus? Kui eestlaste ambulantsis poleks see vastav seerum otsa lõppenud, siis poleks Edith siia haiglasse tulnud ja siis nad polekski Veeraga, kes laenas talle oma leerikleidi, kohtunud. Edith ei jätnud ka nimetamata, et teda leeritas tema enda armas onu, kes siinsamas Geislingeniski leeritunde läbi viib ja kes on ju eestlaste lemmikpastor praost Hinno. „Kindlasti teate ju teda?” Ja vanemõde mitte üksnes ei teadnud, vaid pidas praost Hinnost ka väga lugu.
Ta oli ju nende haiglaski, kui oma pastor haige oli, jumalateenistust pidanud ja ka mõnele surijale viimset armulauda andnud. Ta ei ütelnud iialgi ära, kui kunagi tema abi vajati.
Edith aina rääkis ja küsis. Ja Veera vastas ning küsis omakorda.
Neil oli nii palju rääkida. Nad polnud ju neli aastat teineteist näinud. Nüüd tahtsid nad ometi teada, mis ühe ja teisega juhtunud oli, nii lõpmata palju oleks jutustada… Ja mitte ainult seda, mis viimase nelja aasta jooksul juhtunud oli, nii tore oli ka endisi aegu ja juhtumisi meenutada. Need meenutused olid nagu palsam katki tehtud hingele ja tõid hetkeks kauge kodumaa siia mägedevahelisse Saksamaa orgu, paotasid hetkeks koduukse. Neil mõlemal olid ju kodud ja omaksed maha jäänud. Veeral nii ema, isa kui õed ja vend. Edith oli küll emaga koos, aga ei teadnud midagi oma venna saatusest, kes oli sõdinud Saksa Wehrmachti ridades venelaste vastu, ega ka isast mitte, keda koos teiste Eesti ohvitseridega neljakümne esimesel aastal Värska sõjaväelaagrist Venemaale küüditati. See mure omaste pärast oli mõlemal ühine ja lähendas neid veelgi.
Miks nad alles nüüd pidid kohtuma? Nüüd, kus Edith juba sõiduärevuses, sest ta pidi juba paari päeva pärast Inglismaale emigreeruma.
Kuna ülemõde ikka veel kuuldekaugusel seisis, siis tõlkis Edith talle sedagi.
Ja Veera imestuseks vanemõde mitte üksnes ei naeratanud heatahtlikult, vaid ütles lahkelt, ilma et noored seda küsinud oleks, et tal pole midagi selle vastu, kui vastleitud kooliõed siinsamas kõrvaltoas veidi omakeskis juttu puhuksid. Küll teine haiglaõde saab niikaua üksi ka hakkama.
Selle lahke loa võtsid mõlemad tänuga vastu.
Ja siis nad jutustasid kiiruga ja kartes, et aeg kohe-kohe otsa saab.
Edith oli üks päev enne Tallinnast lahkumist käinud veel Nõmmel Irja juures. Nii teadis ta Veera kodustest rohkem kui Veera. „Ma kutsusin veel Irjat meiega kaasa,” rääkis Edith, „aga tema ütles, et olite kõik otsustanud kodumaale jääda. Et ka sina olid seda kinnitanud, kui viimane kord kodus käisid.”
„Jah,” vastas Veera, „siis ma olingi selles kindel. Me ju kõik lootsime, et kuigi punavägi jõuab Eestisse, tuleb abi varem või hiljem. Nii me lootsime, et juhtub nagu neljakümne esimesel aastal, kui sakslased punased välja ajasid. Aga siis jõudsid Haapsalusse kuuldused, milliseid jäledusi see punavägi kõik olevat teinud, et armu ei saa ükski Wehrmachti sõdur ja kõik saksa hospidali õed vägistatakse ära…”
„Sa tegid õigesti,” nentis Edith, „sa ei tohtinud venelaste kätte jääda. Jumal tänatud, et minema pääsesid! See julmus, mida nad Berliini naistega tegid… see pani kividki kisendama. Mu süda tilgub verd, kui sellele ainult mõelda. Aga räägime muust… Jutusta, palun, edasi!”
„Jah,” meenutas Veera, „Tallinn oli juba venelaste käes. Ja siis, kui oli juba kindel, et nad ka Haapsalusse jõuavad, oli kuulda, et nad on juba paarikümne kilomeetri kaugusel, siis me ei julgenud enam sinna jääda. Mõtlesime Naimaga, sa tunned teda ju küll, me saime temaga juba õdede koolis sõbrannadeks ja sealtpeale oleme kogu aeg koos olnud, et põgeneme koos Rootsi ja tahtsime mõnele paadile saada, kuid oli juba liiga hilja, paate enam ei läinudki. Nii siis läksime ikkagi sakslastega koos laevale, mis esialgu vaid Saaremaale viis, ja seal oli jälle lootus, et ehk ei peagi kodumaalt lahkuma, ehk lüüakse venelased enne tagasi. Aga see oli naiivne lootus, kõik läks ju vastupidi… Saaremaalgi töötasime hospidalis, kuid venelased tungisid ikka edasi ning siis evakueerisime Saksamaale. Sealt algas meie põgenemistee…”
Viie oru linn
Enne kui Veera ja Naima Geislingenis endale kodu leidsid, oli nende pagulaselu juba peaaegu aasta kestnud ja rännuteedel olid nad ehk seitse pastlapaari juba ära kulutada jõudnud.
Saksamaal oli sõjaolukorrale vaatamata kõik hästi organiseeritud, mida tuli ka saksa täpsusega täita. Juba laevalt Saksamaa pinnale astudes tundsid sa hoolitsust, Punase Risti töötajad kostitasid tulijaid sooja supiga.
Põgenikelaagrid pidid veel ootama, kuna halastajaõdedel olid Berliinis ette nähtud paarikuised täienduskursused. Kursuste lõpetamise järel tuli selga tõmmata saksa õdedevorm, millele eestlased muidugi sini-must-valge embleemi käisele õmblesid, et massist eralduda ja kaasmaalastele nähtav olla. Neli eestlasest õde, kes sama laevaga Saksamaale jõudsid, saadeti Hamburgi lähedale väiksesse linna nimega Bergedorf. Haigla asus laiali mitmes majas. Kõige suurema maja pööningkorrus oli kohandatud eluruumideks, mis nüüd said eestlaste ajutiseks koduks. Tööd jätkus palju, aga keegi neist ei kartnud ju tööd. Ja eestlannad pälvisid arstide lugupidamise. See käis aga sakslastest õdede au pihta, kes suhtusid eestlastesse üleolevalt, ja mõni isegi vihkavalt. Ülemõde koguni keelas eestlastel omavahel eesti keeles rääkimise, põhjendades seda sellega, et sakslannad võivad arvata, et neid räägitakse taga. Sellest süüst ei olnud eestlannad loomulikult priid.
Rinne jõudis aina lähemale, haavatuid toodi kogu aeg juurde. Tööd oli väga palju. Igaöised õhurünnakud ja magamatus kurnasid. Vaevalt jõudsid varjendist oma tuppa ja silmad kinni panna, kui juba kostis uus häire. Kuid kõigele vaatamata jäid neli õde oma töö ja elukohaga rahule ja lootsid otse sinisilmselt, et see jääbki nende töö- ja elukohaks kuni Eesti vabanemiseni. Ent see kõik kestis vaid mõned kuud. Siis tuli oma töökohad üle anda uutele õdede kursuse lõpetajatele.
Paar kuud ühes ja teises põgenikelaagris, kus ei jõudnud veel kodunedagi, kui juba tuli edasi rännata. Venelased olid Saksamaa pinnale jõudnud ja nende eest tuli edasi põgeneda. Põgenikelaagreid oli palju, mitmed ka ülerahvastatud. Kuid kedagi ei lükatud tagasi. Aaleni laagris anti eesti neidudele vähemalt võimalus oma kätega väljaehitamata ruumi uus tuba ehitada. Ja seda nad ka suure entusiasmiga tegidki, tassisid raskeid laudu, ehitasid ja meisterdasid. Kui aga tuba valmis sai, ei jõutud sinna sissegi kolida, kui saabus käsk, et laager kuulub likvideerimisele. Sõja lõppedes hakati igal pool laagreid vähendama.
Ei aidanud midagi, tuli ikka edasi rännata, järgmisesse laagrisse ja need rännakud ei olnud sugugi kerged. Juhtus sedagi, et peale mitmepäevast vintsutust uude laagrisse jõudes selgus, et ka see laager oli likvideeritud. Ent siingi oli abiks sakslaste tohutult hea organiseeritus ja täpsus, anti uut informatsiooni ja ka toidupajuk kaasa, et järgmisesse punkti jõuda.
Kuigi rännutee viis kodumaast aina kaugemale, oli eesmärk vaid üks – mitte venelaste kätte jääda. Hirm andis jõudu edasi rännata.
Ühtäkki said nad ahvatleva teate, et Švaabimaal väikeses Geislingeni linnas on moodustatud eesti pagulaste laager. See asus Ameerika tsoonis, mis kuuldavasti parem kui inglaste tsoonis asuvad laagrid. Nii tuli rännata lõuna poole, et jõuda Ameerika tsooni. ja kuigi teekond oli vaid kolmsada kilomeetrit pikk, vältas see siiski viis ööpäeva. Aga jõudes lõpuks Ameerika tsooni, kohtuti veel mõnegi eestlasega, keda ühiselt siis veoautole upitati, mille juhiks hiiglaslik neeger, kes neid Geislingeni linna sõidutas. Juhile valmistas erilist lõbu mägisel teel ja ohtlikes kurvides ootamatult gaasi juurde anda, nii et kastis olevad noored naisterahvad kiljusid ja ühest äärest teise veeresid.
