oma algse tähenduse minetanud, see tähendas nüüd vahetuskaupa.
Nii võeti tihti rännakuid ette, et toiduaineid hankida. Kusjuures palju oli abi Marta kohvris peituvatest riideesemetest. Hea vahetuskaup ja kindel valuuta olid ka sigaretid ja tubakas, mille eest sai alati midagi söödavat. Kaks õde suitsetas, kaks mitte, nii jäi viimaste tubakanorm taas vahetuskaubaks.
Nende toiduretkede boonuseks oli veel Švaabimaa kauni looduse, ajaloolise maakonna ja inimestega tutvumine. Tihti juhtus küll, et eestlannad, kes kõik saksa keelt valdasid, ei saanud kohalikust švaabi murdest sõnagi aru ja tuli end vaid kehakeelega mõistetavaks teha. Üldiselt suhtusid maainimesed eestlastesse hästi. Eriti siis, kui keegi neist veel riigikeelt oskas ja jutule saadi. Nii mitmedki teadsid, kus Eestimaa asub. Eestimaalt oli ühe taluniku poeg, kes teadmata kaduma jäi, läkitanud kodustele oma viimase kirja. Sõduri nimi oli Albert Müller. „Võib-olla olete temast midagi kuulnud?” küsis talunik. Veera ja Naima raputasid kahetsevalt pead. Nende kodumaalt lahkumisest oli ju juba aastaid möödunud. „Aga ehk kuulate järele!” käis talunik peale. „Kui see ainult võimalik oleks! Eesti langes ju kommunistide kätte,” vastasid tüdrukud. „Seda küll, aga kirjutada saate ikkagi,” arvas talunik. Ei saanud, ega julgenud… Sellega võis omakseile just halba tehagi. Veera ega tema kaaslased ei teadnud isegi oma mahajäänud perekondadest midagi. Ja see teadmatus näris südant rohkem kui miski muu. Isegi kirja ei julgenud Eestisse läkitada, sellega võis kodustele ju halba teha. Räägiti, et juba üks välismaalt tulnud kiri võib omakseid Siberisse saata.
Just see teadmatus, mis su lähedastega vahepeal juhtunud oli, see teadmatuse taak oli kõigil ju ühine. Ikka päriti üksteiselt, kas oled mu sõbrast, õest, või koolivennast ka midagi kuulunud? Millal sa viimati teda nägid? Kas on võimalik, et ta võis vangi sattuda?
Geislingenis võis kohata ootamatult mõnd vana sõpra, aga ka ainult nägupidi tuttavat, siin tundusid kõik omadena.
Igaühel oli keegi, keda igatseti, oodati. Kõik olid kellegi kaotanud. Kõigil oli keegi teadmata kadunud. Kõigil oli, kelle eest paluda.
Noored naised armastasid oma kallimatest palju rääkida, nende isikupärast ja omadustest, nad nagu püüdsid sel moel neid oma mälus paremini alles hoida. Kas see ka õnnestus?
Liivi oli neljast halastajaõest ainuke, kes juba abielus. Kuigi see abielu oli kestnud pool aastat, sai ta abikaasaga koos veeta ainult mõned loetud päevad. Kõik teadsid, et ta ootas ja lootis, kuigi ta ei rääkinud oma tunnetest.
Naima, vastupidi, tahtis oma peigmehest, kellega juba pulmaplaanidki peetud, rääkida, ja ta tegi seda väsimatult. Viimati nägi ta oma noormeest Herbertit veel Haapsalu haiglas, kus mees juba paranes ja uuesti rindele saadeti.
Ka Veera sõber oli saksa sõjaväkke läinud. See sõprus ja sellele järgnev armumine oli alles alanud, see oli kui kevadine rohi, mis ei jõudnud veel tärgatagi, kui Valdur juba sõjateele saadeti. Aga Veeragi lootis, et saatus pole neid päriselt lahutanud.
Marta oli ainukene, kes kedagi ei igatsenud. Või polnudki tal kedagi? Ülejäänud kolm pidasid teda ikkagi juba vanatüdrukuks. Marta oli teiste vastu küll osavõtlik, kuulav ja hooliv, kuid ennast ei avanud.
Kui mõni endine sõjamees Geislingenisse juhtus, sattus ta otsekohe kui küsimusterahe alla. Enamasti pidid need mehed küll pead raputama, ei ole kuulnud, ei tea. Mõnikord juhtus, et endine sõjamees tahtis kellelegi lihtsalt lootust anda ja mõtles välja loo, kuis ta küsitavat elusa ja tervena kuskil kohanud oli.
Elu ent ei taha oodata, elu tõttab aina edasi, ja niisamuti ka Viie oru linnas, kus elu ei koosnenud vaid tööst ja toidu hankimisest. Päevad on noorte jaoks ju ajast aega olnud vilajad ja sinna mahtus ka nii mõndagi meelelahutust.
Osaleti laulukooris ja juba laulukoori proovid olid huvipakkuvad. Nii palju noori ja kõik veel eestlased.
Kõige oodatumad oli Eesti teatri etendused, Siin oli ju palju kuulsaid ja armastatud Estonia ja Vanemuise lauljaid, ja samuti mitme Eesti teatri draamanäitlejaid. Need etendused peeti kenas ja avaras Jahnhalles, mis samuti eestlaste hallata antud. Ja kus muidki seltskondlike üritusi peeti.
Ei puudunud ka kontserdid tuntud eesti dirigentide juhtimisel.
Kuigi igatseti neid, kes kodumaale maha jäänud ja neid, keda ajalootormid endaga kaasa viinud, ei takistanud see ju uusi tutvusi ja sõprussidemeid sõlmimast. Nii mitmedki kaasmaalased leidsid endale uued kallimad.
Liivi ent ootas ikkagi oma abikaasat. Ja Naima oma kallimat või temalt kirjagi. Herbertist ent ei tulnud mingit elumärki. Küll aga ühelt Naima kauaaegselt kirjasõbralt Karlilt, kes oli üle mitme tuttava tema Geislingeni aadressi saanud. Need kirjad pakkusid Naimale palju lohutust. Karl oli tundeline mees ja oskas ilusaid kirju kirjutada, mõnikord saatis ta ka oma luuletusi. Ta oli sõja läbi teinud, mõnda aega ka vangilaagris olnud, ja sealt vabanedes merele läinud. Nüüd saatis ta igast maailmakaarest postkaarte. Tagasi Euroopasse jõudes lubas ta Naimat külastada.
Ka Veeral jagus austajajaid.
Doktor Franz Berg oli see, kes haiglas alati Veera poolele läks, kui vanemõde millegagi rahule ei jäänud. Ja Veera teadis, et ta meeldis doktor Bergile. Aga kas ka tema Veerale meeldis?
Ent ikkagi, kui doktor Berg Veera kohvikusse kutsus, siis võttis Veera kutse vastu. Ja mõne aja pärast järgnes ka kinokutse. Ja kui siis mees oma kaaslase pärast kinoseanssi koju saatis ja nad ukse ees veel veidi juttu puhusid, tuli Marta välja ja kutsus mehe sisse, teed jooma. Mis küll veidi piinlikult välja kukkus, eriti doktor Bergile, kuigi ta ise ütles, et milline rõõm on juua teed koos nelja noore kena eestlannaga. Ta kuulas meeleldi eestlannade elukäigust ja rääkis sama meeleldi ka oma elust. Kuigi ta töötas haiglas arstina, ei olnud tal veel arstiõpingud ülikoolis lõpetatud, need jäid sõja tõttu pooleli, küll aga tegutses ta kõik sõja-aastad lahinguväljal arstina. Nüüd oli tal küll juba stuudiumi viimane aasta käsil ja ta lootis varsti ka diplomi saada. Siis on ka lootust nooremarsti staatusest lahti saada, mis juba tema eluaastate ja suure praktikaga enam kokku ei sobivat. Kahjuks hindavad sakslased rohkem ikka diplomit kui tegelikke teadmisi ja töökogemusi, kritiseeris ta nüüd karmilt iseenese kaasmaalasi. Ja tõi näiteks õde Veeragi, kellega tema kolleegid nii ebaõiglaselt käituvad – jätavad meelega tähelepanuta, et õde Veera on patsientide poolt armastatud ja pühendunud haiglaõde ja vaatavad ta peale vaid ikka kui „neetud välismaalasele”.
Marta oli doktor Bergist vaimustatud ja ta ütles pärast Veerale, et harva kohtab tänapäeval nii kena ja viisakat meest, vallalist pealegi, kellel ei ole mingeid puudusi, otsi neid või tikutulega. Aga doktor Berg ei olnud eestlane, leidis Veera esimese puuduse juba ilma tikutuletagi üles. Pealegi oli ta Veerast kakskümmend aastat vanem ja seegi tundus Veerale suure puudusena. Marta ent jäi enda juurde, et sellist head partiid ei maksaks küll ühelgi tütarlapsel, pealegi veel pagulasel, käest lasta.
Klaveriga mees
Varsti aga tutvustas Naima Veerale veel üht eesti noormeest, kes oli tema koolivenna Valteri korterikaaslane. See oli orelimeistri perekonnast pärit Võrumaa mees Harri Kriisa. Ta oli ise ju ka enne sõda isa ja onu kõrvalt koos kolme vennaga orelimeistri ametit õppinud. Nad olid koos vendadega püüdnud perekonna oreliehitusse uuendusigi tuua – kui siiani tehti viimane kui orelividin ja – vile käsitsi, siis hankisid noored vanade vastuseisule vaatamata juba uuemat tehnikat, mis töö ka hulga hõlpsamaks muutsid.
Kahel vennal jäi aga orelite ehitamine katki, sest nad mobiliseeriti Saksa sõjaväkke. Sõja lõpuni oli jäänud veel kümme kuud. Peale lühikest väljaõpet saadeti nad kõige palavamasse põrgukatlasse, Narva rindele. Seal lõppeski varsti Harri sõjatee, kui ta raskelt haavata sai. Ta oli meelemärkuseta ja ärkas üles alles
