andis talle kuraaži juurde ka teadmine, et Naima oli äsja talle saladuskatte all öelnud, et nad otsustasid Karliga abielluda. Karl oli Naima ammune kirjasõber, ja nad olid kirja teel väga lähedasteks saanud. Kuigi nad silmast-silma kohtusid alles hiljaaegu – mis kohe kummutas Naima kartused, et järsku nad ei meeldigi teineteisele –, ja armusidki kohe. Küllap olid neil teineteise vastu tunded juba kirja teel tekkinud, mis teineteise nägemisel vaid kulmineerusid. Ja nad otsustasidki abielluda. Naima oli selleks ajaks juba harjunud ka mõttega, et tema teed ei ristu enam Herbertiga, oma suure armastustega, keda ta kõik need pagulasaastad otsinud oli. Küllap langes Herbert venelaste kätte, arvas ta ja püüdis sellest kaotusest üle saada. Ja miks nad peaksid Karliga enam ootama, me abiellume, rääkis Naima Veerale ja õhutas sõbrannat takka: võtke meist eeskuju, mida teiegi enam ootate!
Ega Veera isegi enam tahtnud oodata. Nüüd aga siin, Švaabimaal, Juura mägedes, linnusevaremetes, kus toomingas levitas oma uimastavat lõhna, ootas ta mehe vastust. Harri ent viivitas vastusega. Ja Veera jõudis juba mõtelda, et kui mees varsti midagi ei ütle, siis kõnnib ta üksinda mäest alla ja teeb nende sõprusele järsu lõpu. Seda ta siiski veel teha ei jõudnud, sest Harri hakkas ebaledes rääkima ja tunnistas Veerale nüüd tõe, et ta oli loomulikult abiellumisele mõtelnud, kuis siis teisiti, ehk rohkemgi veel kui Veera aimata võis, aga kahjuks pole see praegu teostatav. Miks? nõudis südikas neiu vastust.
Ja vastuse ta sai. Harri ei pidanud end Veera vääriliseks, tal ei olnud kindlat töökohta, ta oli vigase käega mees, tal polnud naisele midagi pakkuda. Just seepärast polnud ta abiellumisest rääkinud, veel vähem otsest ettepanekut teinud. Veera aga tegi. Mis loeb vigane käsi ja töökoha puudus, kui oled noor, ja peaasi, kui armastatakse teineteist. Ja seal, Helfensteini aadlisuguvõsa linnuse varemeis, toomepuu all, andsid nad tõotuse abielluda.
Kuskil hakkas ööbik laksutama ja tema järel üks teinegi lind, kelle nimegi nad ei teadnud. Isegi Harri mitte, kuigi oli maapoiss. Ja toomingas lõhnas nii uimastavalt hästi…
Kui Naima Veera uudisest kuulis, tärkas ta peas uus idee – nad võiksid ju üheskoos abielluda. Naimal ja Karlil oli pulmapäev juba välja valitud. Mis jäigi Veeral ja Harril muud, kui sellega nõusse jääda. Ja Naima võttis organiseerimise, toimetamise ja paljude paberite vormistamise enda õlgadele. Kuigi elati Ameerika okupatsioonialadel, kehtisid seal ikkagi ka Saksamaa seadused, mis nõudsid palju tõendeid ja tunnistajaid, enne kui kaks inimest võisid paari minna. Tunnistajad pidid tõendama, et isik, kes tahab abielluda, ei ole juba kuskil mujal riigis abielus. Sel rahvaste rändamise ajastul oli mitmekordseid abielusid sageli ette tulnud ja seda oli vaja ometi ära hoida. Väikest kasvu tragi Naima käis ja ajas kõik vajalikud dokumendid mõlema paari kohta korda. Nüüd tuli mõelda veel riietusele. Iga noore naise unistus minna altari ette lehviva looriga ja pikas valges kleidis, ei tulnud praegustes tingimustes, kus riideid saadi vaid Punase Risti abipakiga, kõne allagi. Kuid alati on ka alternatiiv ja see sai olla eesti neidudele vaid eesti rahvarõivas. Kuigi ka rahvariideid neil kaasas ei olnud, andis neid ikka kuidagi kombineerida. Naimal oli kodunt kaasa võetud küll rahvariiete pluus, kuid puudus kõik muu. Veeral oli vaid hõbesõlg. Ülejäänu sai kõik teiste eestlaste käest laenatud. Kes laenas seeliku, kes pluusi, kes vöö. Igatahes pruudid said kenasti rahvariided selga. Peigmehed pidid küll hariliku ülikonnaga leppima. Karl oli oma uues ülikonnas, Harril jällegi sõbra käest laenatud kehakate seljas. Aga laulatus sai ilus. Eesti õpetaja laulatas korraga kaks kena eestlastest paari. Ka kirikus olid ainult eestlased.
Ja siin, Viie oru linnas, oli kaks noort abielupaari seitsmendas taevas.
Peale ühtainsat vaba päeva, mille Veera haiglast abiellumise puhul sai, pidi värske noorik tööle minema, Harri aga hakkas neile omaette tuba otsima.
Peale mitmepäevast otsimist saigi ta ühe saksa vanainimese korteris väikese toa üürida, kuhu mahtus peale voodi veel väikene laud ja kolm tooli. Klaver poleks tuppa kuidagi mahtunud, leidis noorpaar üksmeeles, hea, et ta ära saatsime. Tuba oli väike kui tuvikong. Ja sobis turteltuvidele suurepäraselt. Igal hommikul tõusis Harri sama vara kui Veera ja saatis teda mäest üles haiglasse. Veera arvates hakkas mees kodus kohe mõnda raadiot parandama või ehitama, mis toanurgas oma järjekorda ootasid. Sest kui Veera töölt naases, siis oli nende lauakese peal alati kuhjas mutreid ja vidinaid, mida ei tohtinud enne paigast liigutada, kui nad aparaadis oma õige koha said. Seetõttu pidid nad tihtipeale ka oma õhtusööki voodi ääre peal istudes sööma. Alles tüki aja möödudes tunnistas Harri oma naisele, et olles teda hommikuti haiglasse saatnud, tuli ta koju, läks voodisse tagasi, ja magas veel mitu tundi, enne kui meisterdama hakkas.
Esimese raadio tegi Harri Martale. See oli Veera tahtmine. Kuigi ta igatses endalegi raadiot ja Harri oleks kõige meelsamini selle just temale teinud, loobus ta Marta kasuks. Ta lootis, et raadio kaasabil hakkab ehk Marta nende abieluga leppima. Marta oli algusest peale Harri vastu olnud. Talle ei meeldinud juba see, et Veera Harriga käis ja ta oli otse nördinud, kui kuulis nende abiellumise plaanist. Ta ütles Veerale rohkem kui üks kord, et Harriga abiellumine oleks väärsamm. Ja kuigi Veera rääkis Martale Harri heast iseloomust, huumorimeelest ja kuldsetest kätest, jäi Marta kindlaks, et see abielu on suur viga. „Sinule ta igatahes ei sobi,” kinnitas Marta oma asendusema õigusega. Veera ei kuulanud teda, poleks vist ka oma päris ema kuulanud, nagu paljud tütred enne ja pärast teda. Veera ju teadis ja tundis oma südames, et nad sobivad Harriga ja Harri teeb teda õnnelikuks.
Ja Veera oligi õnnelik. Tal oli jälle oma pere, praegu küll veel vaid Harri, kuid kuhu need lapsedki jäävad…
Kuna Veera käis tööl, jäi toidu hankimine ja tihti ka selle järel sabas seismine Harri õlgadele. Toidutalongidega saadud toidust ei jätkunud, ja seda tuli alailma juurde hankida. Mustal turul oli kõike saada, kuid tohutute hindadega. Veera poole kuu palga eest sai mustalt turult osta vaid kümme muna.
Seepärast pidi Harri ka raadioid ehitama, sest raadiot igatses iga perekond. Neid, kel Eestist oma raadio kaasa võetud, võis tikutulega otsida. Nagu ka neid, kes jõudsid siit isegi raadiotehases valmistatud pilli hankida. Nii ei olnud Harril enam tööpuudust. Kuigi töö oli aeganõudev, ja veelgi rohkem aega võttis materjali ostmine ja eelkõige otsimine. Ja kui ta ka õigeid raadioosi ei leidnud, asendas Harri need mõne teisega, muutis ja parandas, tulemus ent oli alati hea. Ta tegi kõike hästi, otse filigraanselt, juba tema kutseeetika ja isalt päritud töössesuhtumine ei lubanud iialgi midagi hooletult või umbropsu valmis meisterdada. Esmalt pidi ta ise rahule jääma ja alles siis teadis ta, et seda on ka töö tellija. Veera oli kannatlik, lasi mehel teistele raadioid ehitada ja pani end ikka ja jälle viimasesse järjekorda. Kuigi igatses ka ise raadiost ooperimuusikat kuulata. Aga midagi polnud parata, raha oli ju ka vaja…
Jumala veskid jahvatavad aeglaselt
Peale rahareformi said kauplused taas oma nime vääriliseks. Kõik kauplused ja pisipoed täitusid kaubaga otsekui havi käsul ja üleöö. See rõõmustas kõiki, nii kohalikke kui ka põgenikke. Kuigi see rõõm oli üürike, seda rõõmu jagus rohkem poeakende taga ilusate asjade vaatamiseks ja imetlemiseks, võib-olla üheksainsaks korraks ka poes mõnda väikest sisseostu tehes. Kõik see kaup oli ju üüratult kallis. Ja endine raha ei maksnud enam. Endised margad olid üleöö muutunud lepalehtede vääriliseks ja neid võis siitpeale tarvitada vaid tubade tapetseerimiseks, juhul kui neid juhtus üle jääma. Eestlastel seda muidugi ei juhtunud.
Nüüd tuli veelgi rohkem töötada, et kallist toidukaupa muretseda. Tööstuskaupadest ei saanud esialgu veel unistadagi.
Harri parandas ja ehitas raadioaparaate veelgi nobedamalt, Veera aga kudus igal vabal hetkel, sest ka sellega sai teenida ja iga kudum kulus marjaks ära ka vahetuskaubana. Sest vahetuskaubandus lokkas endiselt.
Sõja kaotanud Saksamaa ei olnud veel oma majanduslikest kaotustest välja tulnud ning räägiti ja ennustati, et see riik ei suuda kunagi enam jalule tõusta.
See
