kuhu riiki võiks edasi rännata. Üksikutel inimestel oli see lihtsam. Mitmesse riiki vajati töölisi, ja pakkumisi oli palju, aga… pakuti tööd vaid perekonnata inimestele, perekonnainimesi ei tahetud, perekonnainimesed võisid ju hiljem riigile koormaks saada. Töölepinguid vormistati vaid perekonnata inimestele.
Inimesed tahtsid nüüd Saksamaalt ära. Ära tahtsid kõik põgenikud, olgu siis eestlased, lätlased, leedulased, poolakad, kõik, kel ei olnud võimalik oma kodumaale naasta. Algas selle sajandi üks suurimatest väljarännetest.
Esimesed väljarändajad said tööd Inglismaale. Sinna sai töölepingu ka Edith, kellega Veera just enne tema ärasõitu juhuslikult kohtus. Ja ka tema hea kolleeg Liivi. Nemad said tööle vabrikusse.
Ameerika paistis kõige ahvatlevam, Ameerika tundus sama lummav kui kauge Eldoraado. Aga see unistuste maa võttis vastu vaid neid pagulasi, kellel oli keegi „Ameerika onu” või mõni muu sugulane ees ootamas, kes andis kirjaliku lubaduse hoolitseda sissesõitnute ülalpidamise eest, ja peale selle pidi neid ka kindel töökoht ees ootama. Neid õnnelikke oli vähe. Aga neid siiski oli. Ja varsti andsid nad juba sealsest heaolust kirja teel teada, mõned saatsid isegi sugulastele pakke, mis sisaldasid kõike seda, millest Saksamaal ikka veel puudust tunti.
Belgia vajas mehi söekaevandusse, see oli kurnav ja tervistkahjustav töö, mida oma kodanikud teha ei soovinud. Töölisi oli aga tarvis ja et neid endale pagulaste hulgast kindlustada, lubas Belgia valitsus töölistel isegi koos perekondadega sisse sõita. Ja kuigi see töö oli raske ja kuigi Harri parem õlg andis end ikka valuliselt tunda, ja kuigi tema parem käsi oli ehk veerandijagu tööjõuline, otsustas Harri oma südidusega ikkagi, et võiks Belgiasse sõitu taotlema hakata. Veera oli nõus. Ta lootis, et kui juba seal ollakse, ehk õnnestub temalgi paremal juhul oma õpitud alal tööle saada ja kui mitte, siis ehk mõne lihtsa tööotsa leiab ta ikkagi. Ka Naima ja Karl tulid Harri plaaniga kaasa. Peaasi, et nad komisjonist läbi saaks, oli meeste esmane mure. Ka Karli käsi oli vigane, mis aga ei takistanud tal tööd tegemast. Mureks jäid vaid komisjonid, sest komisjonid olid ranged vaatama ja uurima, kas töölised on ikka nende töödele kõlblikud.
Peale Harri ja Karli sõitsid nendega koos veel oma kümmekond eesti meest, kes kõik püüdlesid Belgiasse. Harri oli neist esimene, kes komisjoni ees läbi kukkus. Pikka juttu ei tehtudki. Meest, kes pole võimeline oma paremat kätt isegi ülestõstetult hoidma, pole võimalik kaevanduses kasutada. Kuigi Harri oli püüdnud oma vigastust varjata, hoides vasaku käe ristatud sõrmedega ka oma paremat kätt ülal. Hoidis niikaua, kuni üks komisjoniliige tema juurde tuli ja ta käed üksteisest eraldas, mille tagajärjel parem käsi jõuetult alla vajus. Rohkem katseid talle ei tehtud. „Mees on kaevandustööde jaoks kõlbmatu,” oli komisjoni ühine otsus. Loomulikult oli Harri väga pettunud. Seda olid ka teised tema kaaslased. Ja Karl ei söandanud pärast Harri läbikukkumist enam komisjoni ette minnagi, kuna tal oli käelaba vigane. Nii leppis ta ühe sõbraga kokku, et too läheb ning teeb tema nimel ja tema asemel selle katse komisjoni ees läbi. Hädaabina on ka valskus lubatud, õigustas Karl end ise. Teised mehed ei pannud seda talle pahaks, häda ajab härja kaevu, ütlesid nad. Igaüks oleks seda teinud, kui oleks sellele ideele tulnud, ka Harri, kui poleks rutakalt esimesena komisjoni ette läinud. Nüüd oli hilja kahetseda. Ja see valskus aitaski Karli, ja ta saigi niiviisi, sõbra abiga, Belgiasse sissesõiduks viisa.
Nii viis elutee Veera ja Naima, kes kogu pagulusaja üheskoos olid elutormide vastu võidelnud ja igas olukorras ikkagi jalgele jäänud, esmakordselt lahku. Nii kurb oli neil nüüd teineteisest lahkuda.
Naima sõitis oma mehega Belgiasse. Ja neljast halastajaõest jäi Viie oru linna vaid kaks. Need olid Veera ja Marta.
Naima lahkumist ei korvanud Veerale seegi, et nüüd sai ta enesele sõbratari vabanenud õe koha Eesti ambulatooriumis.
Ja kuigi Veera ja Harri olid pettunud, et ei saanud Belgiasse sõita, uurisid nad ikkagi teisi väljasõidu võimalusi. Saksamaale ei tahtnud nad mitte sugugi enam jääda. Isegi Geislingen, see ilus Viie oru linn, mis tundus siia tulles kui rahukants, ei andnud enam turvatunnet. Kas sellepärast, et paljud olid siit juba lahkunud? Või sellepärast, et kuuldavasti kavatseti varsti ka Geislingeni laager likvideerida ja sakslaste majad tuli lõppude lõpuks omanikele tagasi anda. Mis aga saab neist, kes pole veel endale uut elukohta leidnud? Edaspidine saatus oli tume ja see tegi kõiki rahutuks. Seepärast tahetigi ära. Enam ei tahetud ajutist paika. Sõda oli juba mitu aastat tagasi lõppenud ja oli üldteada, et tuleb lõpp teha ka pagulaselule. Inimesed tahtsid endale ikkagi päris kodu rajada! Aga kus? Nii otsiti aina äramineku võimalusi ja ärasõit oli juba muutunud massipsühhoosiks. Kui varem unistati Eestisse tagasipöördumisest, oli see tee nüüd katki lõigatud ja parem oleks vist see unistuski esialgselt maha matta. Nüüd unistati vaid väljarändest ja muust enam ei kõneldud.
Sõpru jäi järjest vähemaks. Ja sellest oli väga kahju. Need, kes alles jäänud, olid saatusekaaslased ja hoidsid ehk rohkemgi kokku. Veera ja Marta said sel perioodil palju lähedasemaks. Viimane oli nüüd isegi Harriga leppinud ja ütles Veerale rohkem kui üks kord tunnustavalt, et ta on osanud endale tubli ja korraliku mehe valida.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
