lesk igavledes. „Aga täna on mul liig vähe aega sellest teiega edasi kõnelda. Kas teate, armas isand Mõtus: Tuleval pühapäeval on minu nimepäev; ma olen nõuks võtnud seks päevaks kõik need härrad, kes nii põnevil minu leina-aasta lõppu ootasid, endale külalisteks kutsuda. Tulge ka teie. Siis kõneleme asjast edasi. Kell seitse õhtul.”
Isand Mõtus tegi üsna haleda näo, ei rääkinud aga emandale vastu, vaid kummardas maani ja sosistas: „Ma tulen!” Siis sammus aeglaselt ja aulikult uksest.
Vaevalt oli pool tundi mööda läinud, kui emandale uus külaline tuli. Hiiglapikk, kooljakõhnetu isand astus sisse. Ta kandis pikka musta kuube ja rebukollast vesti. Oma kõrgesti turri kammitud nisukarva juuste, punnis silmade ja pika terava lõuaga äratas ta mulje, nagu oleks ta millegi üle hirmsasti ehmatanud. Aga seda ta ei olnud; emand Klamann teadis, et see Pomerantsi-härra igapäevane nägu oli.
Külaline jäi ukse ette seisma, võttis taskust ühe paberipoogna ja hakkas selle pealt kõrge, härdalt kumiseva häälega lugema:
„Sa leinalised leinapäevad leinates, jah leinates –
sa, emand, priskes nooruses
ning vooruses
need päevad mööda saatsid sa teps rõõmuga!
Su ette astub armu sunnil astudes, jah astudes,
üks armas sõber õnne soovides ning soovides,
üks sõber luulevaimuga
ning kandlega!”
Luuleline õnnesoovija seisis nagu ritv ja vahtis oma pungis silmadega põnevalt emanda poole, kui tahaks ta küsida: „Noh, kas hakkad juba sulama?”
Noor lesk suutis vaevalt naeru pidada.
„Ma tänan teid, härra Pomerants,” ütles ta, „teie riimitud õnnesoov tungis mulle otseteed südamesse. Teie olete suur luuletaja. Oma kurval leina-ajal leidsingi ainult teie luuletustest troosti. Vaadake, see suur kast seal on tele käsikirju täis – terve koorem puhast, sula luulet!”
„Emand Alma, teie teete mulle oma kiitusega taevalikku rõõmu!” hõiskas isand Pomerants ja oli üheainuma sammuga toa teises küljes emanda juures. Tema käe kahmas ta pihku ja andis sellele mitu ja mitu korda suud. Siis lisas vaimustatud kõnevoolul juurde:
„Jah, ma olen luuletaja ja mul on tulevik! Veel ei ole minu luuletustest ühtegi trükimusta kaudu ilma kätte pääsenud, sest kirjastajad ei mõista minu luule sügavusi ega julge teda ilmale pakkuda. Aga minu aeg tuleb veel. Esiotsa lepin sellega, et teie, emand, mind mõistate. Ma olen küll siiamaani kingsepp olnud, aga selleks ei taha ma enam kuigi kaua jääda. Minu vaim lendab tähtede poole. Sinna peab ta jõudma. Juba olengi oma tuleviku eest hoolt kandnud: ma hakkan ajalehe-toimetajaks, ma asutan uue eesti lehe. Lubapalve viin ise varsti Peterburi. Kõige kuulsamad kirjanikud kutsun kaastöölisteks, iga numbri etteotsa panen oma luuletuse. Teie näete, emand, minu tulevik on kindlustatud. Ma saan kuulsaks, ma saan rikkaksl”
Isand Pomerants peatas ja tõmbas hinge tagasi. Siis jätkas väriseva häälega:
„Alma, säravam täht naiste taevas, minu pühamad tundmused sihivad teie luuleliku südame poole! Palav õnnetsemine täidab mu rinda. Nagu koidukuma taeva serval, nõnda hõõgub minu palav hing teile vastu. Oh, emand Alma, kuulge siis praegusel pühalikul pilgul, et ma teid armastan armastuse kuumema leegiga! Langege nagu murtud lilleke minu luulest paisuvale rinnale ja anduge mulle igaveseks – jah, igaveseks!”
Ja see luuleline kingsepp ning tulevane lehetoimetaja vajus terves oma Koljati-suuruses noore lese ette põlvili.
„Aga see tuleb ju nii järsku,” tähendas emand kentsaka üllatusega, „et ma teile oma segipaisatud tundmuste ja mõtete pärast midagi ei taipa vastata!”
„Ma armastan teid sest päevast saadik, kui teie mees suri, ja nagu päeva uneta öö tagast ootasin ma aega, mil teie leinariided seljast võtate. Ma teadsin, et see täna sünnib, sest teie olite kusagil seltskonnas öelnud: „Ma leinan oma abikaasat surmapäevast surmapäevani.” Teades, et teie sõna peate, tulin täna siia – mõistke oma otsus!”
„Armas, kallis isand Pomerants, andke mulle üks nädal mõtlemisaega!” palus emand Klamann. „Tulge tuleval pühapäeval kell seitse õhtul jälle minu jutule ja ühtlasi minu nimepäeva-pidule!”
„A r m a s, kallis Pomerants, ütlesite? Tänu selle paljutõotava sõna eest! Ma lähen ja ootan ja luuletan tuleva pühapäevani! Ja olen väga õnnelik! Jumalaga, jumalaga, ma tulen vististi!”
Emanda käele suud anda ja ainuma sammuga uksest välja karata – oli isand Pomerantsil ühe silmapilgu töö. –
Tund aega hiljem tuli Klamanni-emandale kolmas kosilane. Uksest astus tuikudes ja ühtepuhku luksudes tursunud näoga ja kaunis määrdinud riietega härra sisse.
,,Kes teie olete?” hüüdis Klamanni-emand mitte ilma kartuseta.
„Üliõpilane Lessmann – luks!” kostis noormees, mõlema käega ühe tooli toest kinni hakates.
„Mis te tahate?”
„Naist võtta – luks!”
„Siit minu majast?”
„Siit teie majast – luks!”
„Teie tulite siis kosja, – aga kellele?”
„Tulin kosja ja teile – luks!”
,,Aga ma ei taha teid.”
„See on võimatu, teie peate mind tahtma – luks.”
„Teie olete ju alles üliõpilane.”
„Juba seitsmendat aastat, – aga ega sest midagi ole – luks!”
„Miks ei ole, mis naisevõtja siis noor üliõpilane on!”
„Ma pean naise võtma, muidu lähen hukka!” Ja kosilase silmad läksid äkki märjaks.
„Kuidas te hukka lähete?”
„Joomisega. Seda ütlevad kõik!” Ja esimene pisar veeres noormehe palge üle.
Emand hakkas naerma. „Jaa, siis peab küll abi otsima, see on õige! – Kas teate, tulge tuleval pühapäeval kell seitse õhtu jälle minu poole, küll siis saame näha, mis ma teie heaks võin teha.”
„Hea küll, proua Klamann.”
Ta jäi aga tooli najale seisma, nõksuma ja luksuma. „Mis te siis veel soovite?”
„Ehk laenate mulle paar rubla. – Pea valutab ja kurk on kuiv.”
Emand naeris nii südamlikult, et viimaks isegi luksuma hakkas. See noormees oli kõige algupärasem kosilane. Tuleb kosja, et joomisega mitte hukka minna, ja siis laenab mõrsjalt raha, et edasi juua! Aga lahke emand täitis ta soovi, ning lühikese luksuva tänuga tuikus janune härrake toast.
Nagu terve jutt tõsi on, nõnda ei ole ka vale, et emand Klamannil selsamal päeval veel kaks isandat kosjas käisid – üks oli ohvitser, teine vorstikaupmees. Järgmisel päeval käis üks, nädala jooksul aga üldse seitse – ütle „seitse”! Ja kõik tunnistasid vandetoonil, et nad emandat salaja juba ammugi on armastanud ning igatsusega tema lõplikku vabanemist oodanud. Emand Klamann aga kutsus nemadki
