ometi löö Viljandimaa sugulastele patsi ja mõistata, kumb on sinu tulevane teinepool.”
„Isa läks kodust ära,” vastas kurt Leena tödi keelega, „läks jah.”
„Ma ei kõnele mitte isast,” karjus Joosep talle kõrva, „ma käsin sind külalisi minna teretama!”
„Ma lähen isaga pühapäe kirikusse, – lähen jah, – lähen jah,” lällas Leena, tehes, nagu ei paneks külalisi tähelegi.
„Sa ei kuule enam sugugi!” müristas Joosep nii, et aknaruudud põrisesid, „mine tereta oma sugulasi, näe, seal nad istuvad!”
„Ma häbenen,” vastas Leena, põlle näo ette tõstes. „Küll ma homme teretan.”
„Ära ole laps,” õpetas sulane, „tule, anna isandatele kätt, mis sa neist häbened, oled ju va viks ja tragi neiu.”
Joosepi käekõrval astus Leena Viljandi meestele viimati ligemale. Ta irvitas laial suul, vangutas pead ja pühkis käisega ühtepuhku nina. Ennul tõusid ihukarvad püsti selle peale mõeldes, et see tüdruk tema mõrsja pidavat olema. Ta pööras näo kõrvale, kui Leena talle kätt tahtis anda.
,,Kas sinake oledki minu tädipoeg?” küsis Leena veidralt venitades. „Või niisuke pikergune poiss ongi minu isa õepoeg! Küll sul aga karmid juuksed peas ja punakad kohe – hehehe!” Ise karvustas Ennu nii, et mehel silmad vesiseks läksid.
„Külaliste kõhud on vist tühjad,” hüüdis Joosep nüüd Miina poole, „lapsed, otsige neile ruttu süüa! Sina, Miina, küpseta sealiha ja löö mune peale. Leena, koori sina pütt piima ära. Mõtelge, et võõrastel pikk tee seljataga.”
Miina lonkas kohe toast, Leenale pidi Joosep aga mitu korda kõrva möirgama, enne kui ta nii palju oimas, et teda kuhugi kästi minna.
Ka Joosep ise läks. Ta lubas külaliste hobusele kaeru anda.
Kui vennaksed üksi olid, pöördusid nende näod aeglaselt vastamisi, ja need näod olid pikad ja täis ehmatust, hämmastust ja nõutust.
„Enn!”
„Jaak!”
„On see unes või ilmsi?”
„Minu arvates ilmsi.”
„Enn!”
„Jaak!”
„Mis nüüd teha?”
„Ei minagi tea …”
„Üks jalutu ja pime – teine loll ja kurt! Püha taevataat, ja need olla meie pruudid!” Jaagul tungisid peaaegu pisarad silma.
,,Ma arvan, kõige parem on, meie paneme hobuse jälle ette ja kihutame kohe minema!” tähendas Enn murtud häälel.
„Ei, see ei taha vist hästi minna,” vastas Jaak, „hobune on ju puhkamata, ja meie peame kelmi onukese, kes julges meile niisuguseid mõrsjaid käia pakkumas, natuke käsile võtma. Tänase öö peame siia jääma, sinna ei ole midagi parata.”
Vaheajal valmistasid neiud külalistele süüa. Kange kõrbehais tungis varsti toast kambrisse, sest Miina kui lihaküpsetaja laskis pekitükid meelega mustaks põleda.
„Noh, selle toidu pärast, mis meile sealt tuuakse, võime küll nälga kannatada,” kurtis Enn haledal näol.
„Oi, häda,” kajas Miina hääl toast, „pann läks ümber! Leena, nopi lihatükid tuha seest jälle pannile! Pole sest viga ühtigi! Ega tädipojad mõned parunid ole, et tuhast liha ei või süüa!”
Jaak ja Enn ohkasid. Nende vaeste kõhud olid tõsiselt tühjad, ja nüüd niisugune väljavaade!
Seal tuli lollakas Leena piimapütiga, mis ta käes nii et piim tal rinda mööda maha nõrgus. Kui ta püti laua peale oli pannud, hakkas ta piima seest hoolega prussakaid noppima ja siunates maha loopima. Seejuures torkas ta näpud, mis midagi vähem ei olnud kui puhtad, sügavasti paksu piima sisse. Miina lonkas varsti liha ja leivaga ka tuppa.
„Hakake aga nüüd larpima!” hüüdis Leena sõbralikult irvitades.
Enn ja Jaak kehitasid õlgu ja urisesid vabandada, et nende kõhud tühjad ei olevatki, viimaks asusid aga siiski lauda ja nimelt selle nõuga, et vähemasti natuke kuiva leibagi süüa, sest tuhane ja söeks põlenud liha ei kõlvanud kuhugi, ning piim, milles Leenakene käsi oli loputanud, ei tulnud nende isule mitte lahkemalt vastu. Sõidki siis mehed aina kuiva leiba soolaga. Leena imetseva küsimise peale, miks tädipojad paljast leiba närivat, jäid mehed vastuse võlgu. Leena tegi pikad mokad ja torkas suudmööda midagi sakstest, kellele talutoit ei maitsvat.
Joosep püüdis meestega juttu ajada, aga need olid nii rõhutud ja tusased, et sest midagi ei saanud. See Joosepi lootus ei läinud aga mitte täide, et mehed juba enne peremehe kojutulekut ära sõidavad. Nii jõudiski viimane kesköö ajal koju. Neiud olid juba magama läinud. Viljandi külalistele oli Joosep lauda lakka aseme valmistanud. Kui peremees tuppa astus, läks Joosep kohe minema.
Lipuvere taadi imestus oli suur, kui ta Viljandimaa sugulased nii ootamata kombel kodus eest leidis, tema võõrastus aga veelgi suurem, kui ta meeste pahaseid ja vissis nägusid nägi.
„Armsad pojad, mis teil ometi viga on?” hüüdis vanamees pehme keelega, sest ta oli möldril kaunis ohtrasti klaasi suudelnud. „Ega te ometi kusagil peksa saanud, et nii mõrudalt vahite?”
„Peksa mitte, aga petta oleme saanud,” urises Enn.
„Kes teid siis pettis?”
„Küllap onu seda ise kõige paremini teab.”
„Mina? Kust mina seda pean teadma?”
„Soo?” salvas Enn kibedusega. „Kas sa oma tütreid siis ei tunne?”
„Miks ei tunne,” lällitas vanamees, „kas pole prisked ja terased piigad või mis?”
„V ä g a prisked ja terased!” võrdas Jaak, mõrudalt naerma pahvatades.
Onu vaatas ühe otsast teise otsa. Ta ei saanud meeste vihasest vaatest ega pilkavast toonist raasugi aru.
„Ma küsin veel kord, pojad, mis teil õieti viga on? Kas tüdrukud teie vastu lahked ei olnud, või läksite omakeskis nende pärast tülisse? Ärge olge lapsed! Mõlemad on ju ühevõrra tublid ja jumekad; leppige aga kokku ja jätke teine teisele. Enn, sina pidid Leena saama; sa oled vanem vend ja Leena jälle vanem õde. Kas vahest Miinat sooviksid?”
„Mitte kumbagi,” mõmises Enn.
Onu ajas silmad pungi ja suu laiali. „Mis? Mitte kumbagi? Kas siis Jaak viimati mõlemaid tahab?”
„Mitte kumbagi!” urises ka Jaak.
No nüüd oli pagan lahti! Lipuvere vana ei osanud enam kolmegi lugeda. Mis see siis tähendas? Tema ilusaid tütreid, kelle viisakus ja tublidus kogu kihelkonnas tuttav oli, kelle järele nii paljude noormeeste suud vett jooksid – Lipuvere Leena ja Miina julgesid need mehed ära põlata?! Olid nad arust ära?
„Kas tohin küsida, mis teie imelik jutt õieti tähendab?” algas onu vihast punase näoga. „Kui teie minu
