ja tuisk läks järjest ägedamaks. Silm ei näinud varsti enam viie sammugi peale.
„Mamma, mis siis, kui me tuisku kinni jääme?” ohkas Luise.
„Tühja kah! Sa näed, meie sõidame edasi.”
„Aga kui me teelt eksime?”
„Postipoiss, sa tead ometi, kuhu me sõidame?” küsis emand Kask.
„Linguveresse,” kohmas kutsar.
„Kas teed tunned?”
„Ei tea!”
„Mis? Sa ei tunne hästi?”
„Ei tea!”
Emand Kask vaatas ringi. Teemärke ei olnud enam kusagil näha. „Kas me veel maanteel oleme?” hüüdis ta hirmuga.
,,Ei tea,” vastas postipoiss laisalt ja ükskõikselt.
„Sa hooletu poiss, vaata kohe järele!”
Postipoiss kobis pukist ja proovis teed. Siis ronis sõna lausumata jälle pukki.
„Noh, kas oleme maanteel?”
„Ei ole.”
„No vaata, mamma, nüüd oleme eksinud ja sureme tuisu kätte!” ahastas Luise.
„Sõida tagasi, poiss, sa oled maanteelt kõrvale läinud,” käskis emand, kes vaevaga oma rahu suutis alal hoida.
Postipoiss pööras ümber, aga nii järsult, et saan küljeli langes. Mammake kukkus otseti lumehange, Luise pidi talle järele kalduma, aga postipoisi tugev käsi hoidis teda. Vaene ämm puperdas tüki aega lumes, enne kui enda oma rasketes riietes istukile ja viimaks saani najale seisma sai ajada. Postipoiss oli nii laisk ja häbemata küllalt, et teda aitama ei läinud.
Mamma kirus, postipoiss irvitas, Luise nuttis.
„Sa häbemata hooletu poiss!” kisendas vihane emand, „ma tahan su peremehele kodus kõik rääkida ja nõuda, et ta su silmapilk lahti laseb!”
Postipoiss naeris nohinal.
„Mis? Sa julged veel naerda? No, oota! Ruttu sõida maanteele tagasi!”
„Oh, mamma, jumal ise vist karistab meid,” ohkas Luise.
„Ja jah!” köhatas postipoiss.
„Mispeale sa jahatad, rumal poiss?” kähvatas emand. „Katsu parem, et õigele teele saame!”
Tuisk aga läks ikka hullemaks. Nüüd ei näinud enam kätt silmade ette.
„Sõidame linna tagasi!” palus noorik.
„Mitte mingi hinna eest!” kostis mamma trotslikult. „Oled sa maanteel, poiss?”
„Ei tea!”
Küllap ta vist teele oli jõudnud, sest saan hakkas korraga kergemalt libisema. Saanijuht andis hobustele piitsa, sõit läks päris nelja edasi.
Aga nüüd!
Kraks! kraks! müts!
Hobused seisid. Must kogu sai saani kõrval nähtavaks. Kajasid jämedad meestehääled. Vandesõnad, kirumine, ähkimine ja puhkimine!
Naisterahvaste saan oli niisuguse mütsu saanud, et mamma pea tudises ja ta uuesti saanist pidi lendama.
Teine saan oli kõrvalt vastu jooksnud, hobune norskas mammale kõrva ja raputas suud tema mütsi vastu. Lume sees, ümberlükatud saani kõrval, ägis ja pugis kaks inimesekogu.
Mamma kriiskas meeleheitel, sest hobune rebis hammastega ta peakatet, ja proua Kand oli ehmatuse pärast keeletu, kuna mõlemad lumised võõrad, kes nüüd kraavist olid välja aelnud, täie suuga musta ja muredat panid.
„Postipoiss, saatana hing, kas sa ei oska ette vaadata!” kirus meestest üks lällitaval keelel. „Susi söögu sind, meie saani teine jalas on murtud!”
„See on teie eneste süü,” tähendas emand Kask, kellel hirm oli, et mehed postipoissi hakkavad klobima ja nõnda edasisaamist takistaksid. „Teie ajasite ju meile otsa!”
„Aa, naised saanis!” möirgas teine mees niisamuti joobnu viisi. „Passaalu, siin lõpeb tüli! Postipoiss teeniks aga küll hea nahatäie.”
„Teie ei tohi meie kutsarisse puutuda,” keelas mamma kindlalt. „Laske meid rahulisti edasi sõita!”
„Kirevase päralt, kuidas meie siis edasi saame?” norskas mees, kes saani üles upitas. „Saani jalas on puru, ja ühe jalase peal ei saa ometi sõita. Teie peate meid peale võtma, kahjutasust räägime siis, kui ulualla jõuame.”
„Meie ei või teid peale võtta, meil ei ole ruumi,” kostis emand Kask.
„Küllap me ruumi leiame,” naeris mees. „Preilid või prouad istuvad meie sülle.”
„Oh, mu jumal!” ohkas Luise raskest südamest ja hakkas nutma.
„Ärge töinake ühtigi, mamsel või emand,” tänitas teine võõras. „Te näete ju, et meie vigase saaniga edasi ei saa, ja siia lagendiku peale tuisu kätte jääda ei ole meil sugugi lusti. Kuhu saksad sõidavad?”
„Linguveresse.”
„Väga hea; meie ei tea küll, kus see koht siin on ja tahtsime ööseks linna jõuda, aga et lugu teisiti peab minema, siis võime Linguveresse kaasa tulla. Meie oleme lihunikud ja meil on ükskõik, kuhu öömajale saame.”
Sellega sidus kõneleja hobuse naisterahvaste saani taha kinni, teine pani murtud jalase vigastatud saani peale.
„Nüüd, prouad, laske meid teie saani ronida ja istuge meie põlvede peale. Nõnda saab teil väga tobra olema reisida.”
„See on võimatu, meie ei taha mitte,” protesteerisid ema ja tütar.
„Noh, kas peame meie siis teie sülle istuma?”
Ei aidanud vastupanek midagi, seda nägid mõlemad naisterahvad ja postipoisski ära. Ei võinud ju mehi tuisu kätte jätta. Küll ei olnud seesugune vahejuhtumine Kannal kavas olnud, aga nüüd ei võinud enam parata ja talle hakkas asi nalja tegema, iseäranis ämma pärast, kes enese purjus lihunikkude üle mustaks vihastas. Et midagi tõsist halba ei sünniks, selle eest oli ju väimees ise pukis. Lihunikud kobisidki saani, võtsid paika, kuidas iganes läks, ja postipoiss andis hobustele piitsa.
Kanna plaan oli olnud naisi nii kaua lumesaju sees ümber eksitada, kuni neile tõsine mõte tuleb linna tagasi sõita. Nüüd aga oli tuisk nii kangeks, koorem õnnetul viisil nii raskeks ja tee nii umbe läinud, et edasisaamine vaevaliseks, peaaegu võimatuks sai. Ühtlasi kartis Kand, et naisterahvad külmetavad ja tagajärel haigeks jäävad. Kõige parem oli sellepärast nii lähedalt kui võimalik sooja ulualust otsida, sest kesköö ei võinud enam kaugel olla.
„Ma ei tea enam teed,” ütles ta võõra, kähiseva häälega sõitjaile. „Ja tuisu pärast ei või nii raske koormaga kaugele sõita.”
Esimest
