style="font-size:15px;"> „Mees, isa, peremees, mis sul häda?” hüüdsid kõik läbisegi, vehklesid kätega läbisegi, rüselesid talli ukse vahel läbisegi.
Mart rabeles latris, kätega hobuse kõrvus kinni, ja möirgas otsekui vanapagan, kellele rehepapp parajasti sulatina silma valab. Kaeramatt oli ta jalge all kummuli maas. „Armas mees, kallis isa, kulla peremees, kes sul kõri kallal?” hüüdsid appitõttajad, kes talli poolvalguses midagi selgemalt ei võinud silmata.
„Mis te tobud veel küsite, eks te näe, et hobune juuksed mul ühes nahaga pealaelt tahab ära rebida!” ulus Mart, hobuse kõrvu ja tukka sagides.
„Seda tahad sina ju võigule teha, armas Mart,” hüüdis perenaine vastu, „sa kisud ju teda kõrvust ja karvust!”
„Naisterahva lollus!” möirgas parisnik nutuselt. „Eks sa’s näe, et ta lõugupidi mu parukas kinni on ega lahti ei lase, kas palu või vannu!”
Seda nähti viimati küll. Võik oli suu Mardi tihedaid ning pikki juukseid täis võtnud ja rebis ning rebis neid hammastega. Kui ta lõugu paremale ja pahemale poole väänas, oli Mardi valu iseäranis suur ja seda valjemalt ta kisendas. Aga seda ei pannud julm loom ei mikski. Ta sagis ja vassis teda külma rahuga, päästis kange raputamisega ikka jälle oma kõrvad peremehe käest ja näis tema hädakisast pealegi põrgulist rõõmu tundvat, sest ta hirnatles taoti nii rinna põhjas tasakesi.
Alles sulase abiga läks Mardil korda võigu hammaste vahelt viimaks vabaneda, aga selle valusa kahjuga, et hea kahl juukseid piinaja hammaste vahele jäi. Saatanliku võidu- ja kahjurõõmuga vahtis ruun, juuksetukk saagina lõugades, Mardile järele, kui see kirudes ja oiates latrist põgenes, mõlema käega pealage hoides. Valu pärast ei suutnud mees riivatut karistamagi hakata.
„Ilus loom, aga pahad tembud,” ütles sulane ja hakkas mahapillutud kaeru matti ajama. Niipea aga kui ta riista künasse hobuse ette tühjendas, oli võik ka tema karvus kinni. Mehike laskis mati muidugi kukkuda, kahmas hobuse peast kinni ja möirgas õkva nii nagu peremees äsja eel: „Appi, appi, elav saatan on lahti! Ta kisub mul peaaju karvupidi kolust! Appi, peremees, appi!”
Või peremees! Nagu oleks sellel veel himu olnud o m a kolukest teist korda ohtu viia!
Ruun aga rebis ja vapustas – soo, nüüd olid tal ka sulase parukast lõuad täis! Ulgudes pani mees latrist välja.
„Mind on petetud – hobusel on tembud!” kiristas Rooviku Mart ja sülgas sappi. „Tohupalu Aabram on mind petnud, Tohupalu Aabramile tahan kätte maksta, Tohupalu Aabram peab mind tundma õppima!”
Et tema Tohupalu Aabramile hobuse oli vahetanud, kes viru valtsi tantsis ja peremehe suuri varbaid armastas lömaks sõtkuda, seda ei tulnud Mardile meelde – laada õigus! Aga et Tohupalu Aabram Mardile hobuse vastu oli andnud, kes oma söötjail karvu kiskus ja pealagesid laastas – see oli ülekohus, seda oli vaja kätte maksta!
Võigul kelmil aga oli tõesti see sportlik harjumus, et ta inimesele, kes talle kaeru viis, iga kord karvu hakkas, aga ka ainult sellele, kes talle kaeru viis – heinaviijale ei teinud midagi. Mitte, et loom kaeru ei oleks tahtnud – ei, hoopis vastupidi, ta sõi neid suure isuga nagu mõistlik hobu muistegi. Oletatavasti oli tema rõõm kaeru nähes nii talitsemata suur, et ta seda muul kombel ei mallanud avaldada, kui et ta toojat karvustas. Ja seda harjumust ei jätnud ta maha; nii suure visadusega pidas ta temast kinni, et ta oma nõrkuse märtriks sai: kõige valusam ihukaristus ei jõudnud tema meelt parandada.
Kuna aga ei sulane ega peremees viimsest juukseuidust ei tahtnud ilma jääda, ammuks siis pealage kärnade ja armidega lasta ära narrida, siis ei jäänud muud nõu, kui võiku kahjuga edasi müüa – kahjuga, sest keegi ei julgenud talle ju kaeru viia, mispärast ruun kehval heinatoidul kaunis lahjaks oli jäänud.
Võik oli Marti ennast korda kolm kõvasti karvustanud. See valutas. Nüüd sai ta temaga ka rahalist kahju. See valutas veel enam. See ühendatud valu kees Mardi põues muidugi koledaks vihaks Tohupalu Aabrami vastu.
„Aabram, Aabram, sa ei pea minu juukseid hauani unustama!” ähvardas Mart kolme vandesõrme taeva poole tõstes.
Vaheaegu sündis aga Tohupalul uue hobusega sama paha nali. Sealgi karjuti appi, vannuti, ähvardati. Rooviku Mardi käest vahetatud must oli kolme päeva vältel juba üheksa valtsi tantsinud, peremehele kolm korda, tema pojale kolm korda ja sulasele kah kolm korda pahema jala suure varba peale sõtkunud. Peale neljandat päeva olid kõigil varbad laiad ja saapaninades hobukese tantsukinga kontsa augud. Hädakisast, kirumisest ja põhjamisest kajas kogu maja ligema ja kaugema ümbrusega.
,,Rooviku Mart on mind petnud – hobusel on tembud,” konstateeris Aabram õudse tõsidusega. „Seda ma talle ei jäta, ta peab mu kätt maitsta saama!”
Ega Aabramilegi tulnud meelde, millise karvakatkuja ta laada õigusest teisele ristiks oli vastu andnud. Mis Mardi peast nüüd, aga näe, Aabrami jalg! Aabrami jalga ei pea Mart hauani unustama! Silm silma vastu, varvas varba vastu!
Nõnda algaski Rooviku Mardi ja Tohupalu Aabrami kuulus vihavaen.
Kuidas parisnikud üksteisele kätte maksavad?
Seda ei ole raske mõistatada. Eks ikka hobuste kaudu, ikka tüssamisega. Nüüd ei jäänud kumbki enam üheltki laadalt ära, olgu ligidal või kaugel. Igal pool olid mõlemad, igal pool püüdsid teineteisele kurja nõuga läheneda, üks varitses ja valvas teist, nina vedas nina ikka jälle kokku, ja kus vähegi võimalik, seal lõi üks teise üle. Enamasti said mõlemad jällegi vastastikku koorida nagu toogi kord, millega vaen algas.
Neid hakati üldiselt laadalelledeks kutsuma. Üks oli Mardist, teine Aabramist laadalell. Viimati neile muud nime ei jäänudki.
Aga kummalgi ei olnud aega seda nime pahaks panna. Oli neil ju alati palju oma tasukirega tegemist, kõiksugu kavatsuste haudumisega, krutskite väljamõtlemisega ja nende teostamisega. Juhtus ühele vigane või tembukas hobu kätte, siis otsis ta teise kätte ja kippus temaga vahetama. Selle asemel, et käpuga katsutava kahju kartusel teineteise eest hoiduda – pettus oli kummaltki poolt surmkindel tõmbas neid tasuhimu painav vägi ikka ja ikka jälle kokku. Nii palju ei vahetanud keegi muu parisnik kogu Virus hobuseid kui nemad mõlemad ja just teineteisega.
,,Sinu hobusekont on vigane,” ütles Mart, kui Aabram ta’ga tükkis vahetama, ilma hobust vaatamata. „Ta on vigane, puruvigane.”
„Kui hobusetundja oled, siis lisa ka ikka ilusti juurde, kust, ää huupi laima,” vastas Aabram. „Mina aga ütlen sulle, vennas, sinu enda pukkjalg on sant igat kanti.”
„Näita ära, kui hobusest midagi tead,” oli siis Mardi vastus. „Sinu suu teda sandiks küll ei tee.”
Nüüd ei ole aga parisnikule midagi suuremaks laimuks ega auteotuseks, kui et keegi ütleb, ta ei tundvat hobust ega tema vigu ning headusi.
Seepärast hüppasid mõlemad kähku hobuste seljast ja hakkasid tõsisema, külmema ja targema näoga, kui ühelgi eksperimenteerival professoril anatoomikumis ees võib olla, teineteise looma eest ja takka, alt ja ülevalt üksiluide läbi katsuma, uurima, proovima, neid sõidutama ja jalutama.
„Hobune on terve,” peab üks, „hobune on terve”, peab teine tunnistama. Ka pahu tempe ei tule ilmsiks. Seda ütlevad aga ainult endale, teise vastu luiskavad loomale vead külge, nii et hobused isegi sääraste rumaluste üle pead raputavad. Mart ütleb, Aabrami kõrvil olevat parem põlv liig jäme, kael kange, silm jooksvat vett… Aabram ütleb, Mardi linalakal olevat võltshambad suus, prei jalas ja peataud
