hobused ostnud, kuigi täiesti aimamata, ja muidugi jälle vigased või tembukad loomad saanud, sest see oli surmkindel!
Mart sülitas ja Aabram sülitas.
Mart vandus ja Aabram vandus.
Siis tõotasid teineteisele jälle kord tavalist hirmsat tasu ja sõitsid vihaselt lahku.
Seni ei olnud küll veel kumbki uuest hobusest midagi kahtlast märganud, ei kehalist viga ega vaimset pahet, aga mõlema oletus oli muidugi kindel, et vaenlaselt saadud loom mitte „puhas” olla e i v õ i. Puhast hobust nemad juba teineteisele kätte ei toimetanud – ennemini langes taevas maaga kokku.
Kodus proovis Mart päeva paar, – ei, terve nädala uut hobust, et tema salavigu kätte leida, aga imelik, midagi säärast ei tulnud ilmsile! Raudjas sõi ja jõi korralikult, jooksis hästi, oli viisakas, kombeline, vagur ning ühtlasi erk. Ei vähemat kui puudust, ei vähemat kui pahet. Mart näitas teda ka teistele asjatundjatele külas, käskis koduseid inimesi teda ala tähele panna – asjata! Hobusel süüd ei olnud. Mardi süda sai üsna täis nõnda puht-tagajärjeta uurides, – mis sellele Aabramile ometi meelde tuli teda sihukese korrapäralise loomaga tüssata!
Otse samasugune jant oli Tohupalu Aabramil o m a uuega. Kõige mitmekülgsemad katsed ega terasemad uurimised ei toonud vähematki viga nähtavale. Ja ometi oli hobu Mardi käest ostetud, nagu Aabram peale Mardi enese kinnituse ka teistelt kindlasti oli teada saanud. See oli ju jumala või ka kuradi ime! Ime, mida võimata oli uskuda ja mida siiski pidi uskuma.
„Isa, sa oled nüüd Tohupalu Aabramilt esimese terve ja tubli hobuse saanud, kas pead nüüd ka sõna ja lepid temaga ära?”
Mart sügas kõrvatagust ja urises: „Ega mina teda või ometi paluma minna!”
„Seda pole vajagi; leppe pakkumine ei ole veel mitte palumine.”
„Pean ma teda siis otsima minema, käsi õieli?”
„Pole seda ka vaja. Aabram ehk tuleb sinuga lepet sobitama. Pole muud tarvis, minge teineteisele pool teed vastu.”
„Ei Aabram tule – ta sai ju minu käest jälle tembuka hobuse.”
„Ei, ta sai sinu käest tuliterve ja täiesti viisaka hobuse – ta tuleb,” ütles Kata üllatava kindlusega. Mart ajas silmad suureks.
„Minu käest terve ja viisaka hobuse? – Kust sa seda tead? Ja kust tead, et Aabram minuga tahab leppida?”
„Ma tean, noh,” kostis Kata kelmikal muigel. „Kust ma tean, see on veel minu saladus. Homme on pühapäev – sõidame kirikusse. Aabram on ka seal, ja kui sa oma sõnast ja vandest kui mees vähegi lugu pead, siis lepite seal teineteisega ilusti ära.”
,,Tüdruk, mis pagana jutud need on?” käratas taat. „Ma ei saa millestki aru!”
Kata hakkas isa kaela ümbert kinni.
„Isake, täida mu palvet, sõidame homme kirikusse, sina, ema ja mina – küllap siis ise näed, kuidas lood seisavad, ja kuuled, kuidas teie vaen Aabramiga lõppes, nii et te seda ise ei aimanudki. Ja nüüd ära küsi minult enam midagi.”
Mart raputas küll pead, aga juba uudishimu pärast täitis tütre soovi ja viis perekonna pühapäeval kirikusse. Pärast jumalateenistust kohtas Rooviku perekond Tohupalu rahvast trahteri ees. Tulnud olid peremees ise, perenaine ja poeg.
„Mart, vana vennas, ei oleks mina uneski uskunud, et sa mulle nii terve ja tembuta hobuse müüksid!” algas Aabram, kuna ta, nägu üleni päikesepaisteline, Rooviku rahvast lahkesti teretas.
Mardi silmad laienesid pärani. Oli see kurikaval pilge või mis? Niisugust neljajalgset põrgulist, kelle ta kõigis vigurites suure hoolega ise oli välla õpetanud, polnud ta ju vaenlasele varem pihku poetanudki! Ja seda kiideti nüüd pealegi vooruse eeskujuna? Saagu sellest aru, kes tahab!
„Võta heaks, võta heaks,” kogeles Mart. „Aga näe, kaugelt suurem ime on, et mina sinult nii armsa ja tubli looma sain, kelle sarnast mul ammugi enam pole olnud.”
Nüüd oli Aabrami käes kord silmi suurendada ja suud laiali ajada.
„Raudjas hea hobune? Seesama, mis ma sulle kaude müüsin?”
„Ma ütlen, esimene hobune!” kinnitas Mart.
Nüüd astusid Siim ja Kata ette ning seletasid vaenlastele lõbusal tujul ära, kust see kahekordne ime pärit ja kuidas nad hobustel nende halvad kriukad ja tigedad tembud suure kannatusega salaja maha võõrutanud. Nad soovinud mõlemad pakilisel põhjusel isade leppimist, ja see olnud ainult siis võimalik, kui kumbki teiselt kõigiti laitmatu hobuse saab, sest mõlemad olevat ju oma mehesõnaga tõotanud vaenu kohe lõpetada, kui säherdune ootamatus tõestub.
Mart ja Aabram vahtisid nii purukentsakalt ringi ja siis teineteisele otsa, et kogu kaaskond laginal naerma pahvatas.
Äkki torkasid mõlemad pea, ühtaegu käed kokku. „Ma olen mees ja pean sõna!”
„Ega minagi poisike ole!”
„Oleme leppinud?”
„Leppinud neh.”
„Pettust ei tohi meie vahel enam olla.”
„Mitte iialgi. On ju teisi, keda võib pügada.”
„Aga nüüd ütelge, lapsed, mis asi ajas teid siis nii taga meid lepitama?” küsis Rooviku Mart.
„Armastus,” õhkas Siim.
„Armastus,” sosistas Kata.
„Seda ma aimasin,” pomises Aabram. „Või lood teil juba nii kaugel. Salaja isade seljataga punusite eneste paelu. Küllap te vist teatud laadal tuttavaks saite, kus me kõik neli kraavis püherdasime?”
„Jah, isa,” vastas Siim, „aga juba enne püherdamist.”
„Ning teie nõu ja tahtmine on –?” Ta pilutas kavalasti muheldes poisi pealt tüdruku peale.
„Jah, see ta on!” tõukas Siim pakitsevast rinnast ning seisis Kataga äkki käsikäes taatide ees.
„Noh, minul selle vastu just suuremat ei oleks,” tähendas Aabram, küsivat pilku Mardi poole heites.
„Minul õieti ka mitte,” ütles see.
Ja et emadelgi midagi takistavat ette ei olnud tuua, siis oligi kosjakaup õnnelikult küps.
Siimu ja Kata pulmadega mattus maha ja ununes mõlema laadalelle traditsiooniline vaen. Ei olnud kummalgi enam asja teisele kihvtisel keelel „laada õigust” meelde tuletada.
KOSILANE RAKVEREST
Tean väga hästi, mis juhtus ühele Rakvere isandale Tallinnas, kui ta käis seal kahe aasta eest kosjas, ega jäta seda oma armsaile ligimestele jutustamata, sest nina pistmine teiste inimeste isiklikesse ja intiimseisse asjusse, see on minu leib ning lõbu. Lugu oli nimelt nõnda.
„Ja nüüd siis häid pühi ja palju lõbusat ajaviidet, armas emand Gans,” ütles isand Aadam Tuts, jumalaga jättes oma ustavat perenaist ja koduhoidjat. „Ei tea sugugi öelda, kui kauaks ma Tallinna
