haledal kombel,” itsitab Aabram koduteel habemesse.
Mõne päeva pärast leiab Mart, et vahetatud kõrvi paremal silmal on vaevalt märgatav uduhall kae peal – loom ei näe selle silmaga pea midagi. Aabram jälle paneb tähele, et ta linalakk esimese jala paremast põlvest on kange. Uus pettus annab nende vaenule muidugi uut hoogu. Ja jälle varitseb järgmisel laadal üks ühte ja teine teist, et kurja kurjaga tasuda. Kui muu nõu ei aita, siis antakse müüdav või vahetatav hobune, kellel mingi salaviga küljes, mõne tuttava kätte, keda teine ei tunne, ja see määrib ta teisele ikka külge. Juhtub, et kumbki nendest teist ühel laadal vastastikku ei saa petta, siis ootab järgmise laadani ja seal koorib teda siiski, maksku mis maksab, kas või ise rublat kümme või enam rahalist kahju võttes. Toob kumbki mõne teise mehe käest vigase või tembuka hobuse siis ütleb Mart, see on Aabrami jaoks, ja Aabram ütleb, see on Mardi jaoks, ning mõlemad rõõmustavad, et paha hobune on kätte juhtunud, keda vihatule võib kraesse ajada. Ent sedagi olevat ette tulnud, et nad teineteise jaoks nimme vigase hobuse on nõutanud.
Ja see kestis nõnda aastast aastani.
Seal sigis vaenule luulelik maik juurde. Nagu mujalgi ilmas muiste vaenlastega juhtunud olema, nõnda siingi: ühel oli naitmisealine tütar, teisel naitmisealine poeg. Ja need noored inimesed said väga ebatavalisel viisil teineteisega tuttavaks.
Rooviku Mart oli tütrega, Tohupalu Aabram pojaga Kulina jaanilaadal käinud. Mõlemad isad olid hobuseid vahetanud ja teineteist muidugi jälle tüssanud, nagu see nende vahel teisiti ei võinud ollagi. Mõlemad varusid parajasti koju sõitma, jõid ainult veel kõrtsis liiku – liiku jõid nad parisnikkude püha kombe järgi ikka, sest nii kaugele nende vaen siiski ei küündinud, et nad seda isaisade iidset pruuki oleksid unustanud. Ja kuna nad kõrtsis liiku jõid, seisid hobused kõrtsi ees ning ühe vankril istus tütar Kata, teise omal poeg Siim.
Kata piilus Tohupalu uue hobuse esimeste jalgade poole ja muheles pilgelisti.
Siim luuras Rooviku uue hobuse tagumiste jalgade poole ja muigas kahjurõõmsalt.
Siis vahtis Kata Tohupalu vankri aisade peale ja väristas naeratades pead. Siim silmitses Rooviku vankri eesmist otslauda ja silus itsitades oma noort valget habemehärma lõua ümber.
Nõnda piiludes ja luurates hälbisid nende pilgud aisadest ja otslauast aegamisi eemale, kuni Kata silm korraga vilksti noormehe nina riivas ja Siimu pilk äkki noore neiu lõuga puutus. Järgmine vaade Kata poolt käis juba otse Siimu priskesse näkku ja Siimu vaade niisama otse Kata õitsvasse palgesse.
,,Kae,” mõtles Kata, „polegi nii hirmus teine, nagu kelmi isa järgi võiks eeldada!”
„Tohoo pime,” mõtles Siim, „sel ju päris inimesenägu peas, nagu polekski selle ilge Mardi tütar!”
Paari korduva pealevaate järel ütles Kata enesele: „Võiks teist koguni nägusaks poisikski pidada, kui ta mitte Aabrami poeg ei oleks.”
Ja Siim tunnistas endamisi: „Saatana päralt, päris kahju, et ta omale ausamat isa ei ole valinud!”
Vilks! Vilks! – Vilks! Vilks!
„Ta peab hea poiss olema – nii lahked, truud silmad teisel …”
„Sel plikal ei või tõsist kurjust südames olla, nägu teisel pehme ja mahe kui kuupaiste …”
Siim hakkas korraga vankrilt kobima. Tegi siis aisade, ohjade, valjaste ja hobuse suu kallal tegemist, väänas pead paremale ja pahemale poole, hoobas viimaks kogu kere Rooviku vankri poole ja kaldus sellele viitlevalt lähenema.
Kata mängis piitsaga, piidles aga lähenejale altkulmu uudishimulikult vastu.
„Vist Rooviku peremehe tütar?” algas Siim köhatades.
„Vist Tohupalu peremehe poeg?” kostis Kata vastutuleliku lahkusega.
„Nõnda küll,” tähendas Siim ja nihkus jälle sammukese ligemale. „Mis ma nüüd tahtsin öelda, – nimelt et – et meie isad vahetavad teineteisega – nii – nii sagedasti hobuseid …”
„See on vähem ime,” ütles Kata teraselt, „suurem aga see, et nad teineteist nii sagedasti tüssavad.”
„Jaa, jaa, – see on muidugi suurem ime, – ja siis veel, et nad on teineteise peale nii – nii pahased.”
„Minu arust ei ole see sugugi ilus – mitte sugugi ilus …”
,,Minu arust ka mitte – tõesti mitte. Oleme ju ikka ristiinimesed Mis ma pidin küsima, – ega vist meil mõlemal teineteise vastu mingit viha ole – ega?”
„Minu poolt küll mitte.”
„Minu poolt ammugi mitte. Kust see viha peaks tulema. Tehku isad, mis teevad, mis see meisse puutub Kas ehk tohiks paluda, – andke õige käsi, katsume sõbrad olla …”
Kata viivitas veidi, siis aga ulatas sügavasti punastades käe, mida Siim harukordse elavusega pigistas.
Sel pilgul kajasid isade hääled kõrtsi kojast ja vanamehed astusid liigust punetavate nägudega nähtavale. Siim sööstis sedamaid oma hobuse juurde, hakates ohje lati küljest päästma. Mart tegi omagi hobuse sõiduvalmis. Minek oli lahti.
Tohupalu hobu oli eespool; Aabram haaras ohjad kindlasti kätte, pööras tee poole ja andis loomale piitsa. Vaevalt aga oli piitsapihu ruuna laudjale langenud, kui hobune tagumiste jalgade peale püsti kargas kui tikk.
Aabram vandus ja nipsas veel kord lüüa. Uuesti kargas hobune püsti, ilma seejuures paigast nihkumata.
„Kurat, oled mulle jälle tempudega hobuse vahetanud!” turtsus Aabram, kiiskav viha silmis. „Mart, sa oled esimene petis ilmas, teadku seda kogu laat!”
„Küllap laat teab ammu isegi, kumb meist suurem petis on,” kostis see kahjurõõmust õndsa rahuga, pööras siis omagi hobuse teele ja andis talle piitsa. Aga susi söögu, mis see siis tähendas? Prauhti lõi mära tagant üles vastu vankri otslauda. Veel kord salvas Mart. Hobu lõi jälle, hinkus õelalt, tõstis saba ja paiskas lööjale midagi väga märga näkku, ja see märg oli soe.
,,Aabram, kelmi hing, sa oled mind jälle petnud! – Kuhu kurat põrgus küll niisuguse võllaroa peaks paigutama!”
„Mitte nii kuuma katlasse kui sinu,” õrises Aabram tigedalt vastu; siis hüüdis keelt laksutades hobusele: „No oota, ruunake, ma tahan sulle näidata, et sa mitte. enam kaua istukile ei tõuse!”
Ja ruunale käis pikk kibevalus hoop üle selja. Ta kähvas püsti kui elektrinööbi vajutusel, kargas siis kõrvale käänates paari sülla pikkuse volksu edasi, aisad raksatasid pooleks, vanker vibas kraavi kaldale küljeli ja mõlemad mehed lendasid kraavi.
„Tahaksin sind ka natuke õpetada,” ütles Mart külma rahuga oma märale., kuna Kata nägu Tohupalu meeste õndusest [Äpardusest. – Toim.] lubivalgeks oli kahvatanud. „Ma tahan katsuda, kas ma mitte vähe osavam hobuseperemees ei ole, kui need kukerpallilaskjad seal kraavis.”
Ta hoidis ohjad kõvasti pingul ja piits vihises hobusele vahedalt mööda külge. Tagajärg oli muidugi silmapilkne: äge prahvatus käis, vankri purustatud otslaua killud ühes kahtlase märjaga sadasid peal-istujaile vastu silmi, siis kargas hobu kui ärritatud lõvi põiki üle maantee, ning kraavi järsk kallas pani ka selle vankri vankuma ja kalduma. Ta langes ja paiskas oma üsast Mardi ühes tütrega
