et ma Teile kirjutama pean – naerge mind või vihastage mu julgusest! Ütlen Teile lühidalt ja õiglaselt, et teie mulle esimesest nägemisest peale ütlemata kalliks jäite ja et ma suuremat õnne ei oska mõelda kui seda, et teie minu naiseks saaksite – minu armsaks, minu kalliks naiseks! Kui see tunnistus teid mitte ei pahanda, vaid Teie hinges vastukõla äratab, siis tulge tuleval pühapäeval Väike-Maarja kirikusse, kus ka minu leiate. Peale selle südameasja on mul teie’ga veel muudki väga tarvilist läbi rääkida, mis puutub meie vaenulikkudesse isadesse ning takistustesse, mis meil nende poolt karta. Ma jään Teid rahutuses tuksuva südamega ootama.”
Kata peitis kirja, millest ta tõendas, et Simuna kuulus köstergi nii ilusat valmis ei saavat, oma kirstu ja läks lähemal pühapäeval Väike-Maarjasse. Et ta üksinda läks ja Siim ka üksinda oli tulnud, siis võisid mõlemad kokku saada, ilma et kummagi kodurahvast seda ükski oleks näinud. Pärast jumalateenistust kohtas Siim neiut kirikuaias.
Häbeliku teretuse järel, misjuures mõlemad põskedest punama lõid nagu kirsimarjad, algas Siim kohe:
„Ma näen, et teie minu kirjakest mitte pahaks ei ole pannud ja julgen siis ka küsida, mis teie minu ridadest muidu arvate?”
„Väga ilusad!” kogeles Kata.
„Soo! Ja kuidas siis sellega, et – et – noh, mis seal sest armsast ja kallist naisest oli lugeda –?”
„See oli ka nii ilus, nii luulelik, et –” Katake ei leidnud tabavat sõna.
„Ma tahaksin muidugi teada saada, et mida teil selle kohta oleks ütelda –?”
„Ei midagi, – tõesti mitte midagi!”
„Siis te nagu ei paneks suuremat liiaks, kui – kui teile, nii-öelda, meheks hakkaksin –?”
,,Ei, – ei tohiks suuremat liiaks panna ühtigi!” õhkas Kata pentsikus pigistuses.
Siim võttis vargsi tema käe.
„Noh, siis oleksid ju meie kaubad koos – eks ole nii? – Ütelge aga julgesti välja, oleme ju üksi.”
„On küll koos,” tuli neiu huultelt pea kuulmatult.
Tekkis pikk, aga mitte piinlik vaheaeg, mis ära kulus tummaks, õndsaks vahtimiseks teineteise silma sügavusse. Tavalisest suudlusest ja muust välisest õrnusest tuli paraku loobuda, sest võimalikest pealetulijaist ei olnud puudust.
„Ja nüüd kõneleme oma isadest,” ütles viimaks Siim, kuna ta õnnest säravale näole vari heitis. „See peatükk on märksa vähem lõbus kui eelmine.”
Istusid siis ühe haua äärde pingile ja hakkasid takistusi arutama, mida tegi isade vaen nende ühinemisele ja kuidas nende esimesed lepituskatsed äpardusid, aga et mõlemad vihamehed pea vandega tõotasid teineteisega siis ometi leppida, kui üks teiselt kord peaks laitmatu hobuse saama. Mõlemad olid õnnelikult hämmastunud juhusest, et isad ühesuguse tingimuse olid teinud, mille täideminek võimaluse piiridest mitte otse väljas ei seisnud.
„Nüüd on minu isa aga uut tasuvorukit hakanud sepitsema, mis jälle näitab, kui suur on ta viha sinu isa vastu,” jutustas Kata nukralt. „Meil on kaheaastane kena sälg, keda ta iseendale tahtis üles kasvatada. Viimane laadasündmus on temasse aga nõnda mõjunud, et ta sälgu sinu isale tahab pihku petta.”
„Seda kena sälgu? On sel siis vigu?”
,,Mitte ainust! Aga las ma kõnelen. Eks mina pannud lõunaaegadel, kui sulased-tüdrukud heinamaal, salaja tähele, et isa selle sälu koplist rehe alla tõi, uksed kinni pani ja meile ära keelas rehe alla tulemast, kui tema seal säluga toimetab. Loomakesel olevat isepärane haigus, mida tema ainult võivat toherdada, kui ta säluga on eksitamata rahus üksinda. Tahtsin muidugi teada saada, kuidas ta teda õieti rohitseb, ning luurasin ühel lõunal rehetoa ukse vahelt sisse. Ja mis ma nägin? Isa õpetas ja utsitas rehe all sälgu nagu mõni tsirkuse loomataltsutaja! Ja mis ta temale õpetas? Kõiksugu pahu tempe! Ta koolitas teda inimest seljast viskama, hammustama, lööma, jalgadega kaapima ja palju muud. Ta rikub sälu meelega ära. Ja ta on osav ja visa taltsutaja, panin otse imeks, kuidas sälg varmas ja nugris oli õppust võtma Selle hobuse tahab ta muidugi kord kurja tasuks sinu isale külge kiita, mõistes tema kriukaid laadal kavalasti varjata.”
„Jaa, nende vaen on paraku sügav!” õhkas Siim.
„Minugi isa ei ole käsi sülle pannud, et Rooviku Mardile viimast äpardust kätte maksta. Ta kuulas salamahti kolmest kihelkonnast järele, kellel on mõni hästi raisku läinud hobune, ja eile tõigi niisuguse koju. Loom on muidu kõigiti ilus ja terve, aga täis kõiksugu kurjusi, otse saatan ise. Selle hobuse tahab vanamees nüüd sinu isale külge määrida, ükskõik, mil teel, kas otse või kaude.”
„Siis ei ole küll iialgi loota, et nad lepivad – ei vist surivoodilgi,” ütles Kata kurvalt.
„Kallim, kas tead, mulle tuleb äkki hea nõu!” hüüdis Siim vähese meelisklemise pealt virgudes. „Katsume neist rikutud hobustest head hobused teha! Aga nii, et vihased vanamehed seda ei märkagi!
„Kuidas seda võiks?”
„Vaata nii: Pane hästi seda tähele, mäherdused tembud sinu isa sälule õpetab; salaja katsu siis looma neist tempudest jälle vabastada. See ei või sulle liig raske olla, oled ju terane tüdruk, ning säluga jännata pole sul vähem aega kui isal, kes ju kodust sagedasti ära on. Käisin minagi kord Tallinnas tsirkuses. Sa püha Jeremiias, mis hobused seal kõik ei mõista! Ja eks neile ole inimene kõike seda õpetanud! Sa oled pealegi naisterahvas; noor loom on naisterahva käes iseäranis sõnakuulelik, eriti nii nägusa ja õrna neiu käes nagu sina. Ja kui sa talle veel maiusi mokka pistad, minupärast suhkrutki, küll ta siis paindub ja kooldub. Mina aga tahan sedasama teha endi tembuka ruunaga. Küll ma need vorukid tal välja tuletan! Mind aidaku püsivus, mida mulle annab sinu armastus. – Vigurdavad meie isad need hobused siis teineteise kätte ja näevad pärast oma imestuseks, et mõlemad puruviisakad loomakesed on saanud, siis sunnime neid eneste mehesõna pidama ja ära leppima, ning seega võime loota, et nad meile paariminemiseks luba enam ei keela; ja kui isad nõus, ega siis emadki vastu seisa.”
Katal ei olnud kallima hakkaja plaani vastu midagi, nii raske kui selle õnnelik teostus ka näis olevat. Nad lahkusid teineteisest üsna karge lootusega, et kõik hästi läheb, sest nooruse armastus tõstab mägesid paigalt.
Pool aastat hiljem, Paide detsembrilaadal, ostis Rooviku Mart uue hobuse ja Tohupalu Aabram uue hobuse. Mõlemad ostsid päris võõraste inimeste käest. Aga ka müünud olid mõlemad hobuse. Mardi palgatud mees oli Aabramile väikese kuradi hobuse näol ja Aabram Mardile, kah palgatud võõra kaudu, samasuguse saatana kraesse määrinud.
Kumbki teadis küll, et ta teist jälle jäledasti on tüssanud, ent nii üks kui teine arvas, et ta oma hobuse võõralt on ostnud. Koduteel aga said mõlemad Vilgu kõrtsi juures kokku. Mart lähenes Aabramile kavalasti silmi pilutades ja kõigest näost naerdes.
„Noh, kas mu hiirekarvaline pole tubli säluke?” küsis mees pilavalt.
„S i n u hiirekarvaline?” nõksatas Aabram ning varjutas kulmu.
„Minu neh, – kas arvasid siis, et ta mõne teise käest ostsid?”
„Soo! – Noh, ära liig vara rõõmusta! – Kas ehk tohin vastu küsida, kuidas siis sinule minu raudjake meeldib?”
„Sinu raudjas?”
,,Minu
