kõnelnud. Ta oleks ilusale lesele võinud meelde tuletada, et nad teineteisele kord väga lähedal olid seisnud – enne seda, kui jõukas kaupmees Klamann tolleaegse neiu Alma Baumanni oma poeselli Robert Mastingu eest oli ära nähvanud. Aga isand Masting ei puudutanud minevikku ning ütles ainult: „Noh, proua, kas lööme nüüd ärid ühte? Oleme juba küllalt kaua näinud, et nad üksteist jalult ei saa.”
„Võiks ju aru pidada,” vastas Klamanni-emand niisama kuivalt. „Tulge õige homme õhtu kell seitse mulle külla, siis katsume asja lahendada.”
Ja isand Masting lubas tulla.
Määratud ajaks lükkisid kõik kutsutud külalised Klamanni-emanda elutuppa kokku tulla – kõik külalised, tähendab kõik kosilased, sest peale nende ei olnud emand kedagi muud võõrast kutsunud ning ise ei teadnud tuttavatest keegi tulla, kuna Klamanni-emand esimest korda oma nime päeva pühitses. Kosilastest aga ei jäänud tulekuga keegi hiljaks; peaaegu ühel ning samal minutil astusid kõik härrad, noored ja vanad, Klamanni majauksest sisse ja peaaegu rongis voorisid tuppa, kus neid emand Alma iseäranis lahke ja väga võluva naeratusega vastu võttis.
Pilgud, millega härrad üksteist riivasid, ei olnud mitte just kõige sõbralikumad. Mis nende imekspanemist ja kahtlust äratas, oli lugu, et pidul peale majaemanda enda ainustki naisterahvast ei olnud. Neid pandi siis nimme võistlema – nagu kukkesid ainuma kana pärast võitlema. See rikkus tuju, aga et midagi parata ei olnud, siis tuli magusat nägu näidata ja selle kanakese ümber lipitseda, teisi võimalikult eemale tõrjudes. Oh seda peidetud kadedust, oh seda varjatud viha! Üks oleks teise heameelega ära kägistanud, nüüd aga tee veel viisakaid sõnu. Emandal naeris süda põues seda näitemängu pealt vaadates. Ainus leplikum võistleja oli isand Masting, kes naljaga seltskonna meeleolu püüdis tõsta. Üliõpilase Lessmanni peamure näis olevat paika üles leida, kus keelekaste liiki piduvarustusi alal hoiti: ta tiirutas rahutult ringi ja piidles ühest uksest ja teisest uksest sisse.
Kui emand Klamann külalistega tüki aega oli naljatanud, viis ta nad ühte mitte väga avarasse tuppa, kus õhtulaud oli kaetud, ja palus neid istet võtta. Oli see sündinud, siis võttis emand järgnevaks kõneks söna:
„Austatud isandad! Teie kõik olete minu kosilased, teie kõik käisite mind naiseks tahtmas. Ma ei ole aga siiamaani veel selgusele jõudnud, ei siis ka teile kellelegi otsust andnud, keda ma teite seast endale tulevaseks eluseltsiliseks pean valima. Teie olete mulle nimelt kõik ühel mõõdul armsad, ma ei tea tõesti mitte, kellele mu süda soemalt vastu tuksub.”
„Minule!” kinnitas luuletaja usklikult.
Emand aga naeratas ja kõneles edasi:
„Nagu öeldud, ma ei tea seda, ja paraku keelab mind seadus teid kõiki võtmast. Aga mul on väike, süütu katsevahend, mille abil tahan otsusele jõuda, kes teist minu meheks on kõige sündsam. Teie kõik tahate pärast pulmi muidugi minu majasse tulla elama. Minu nõue aga on, et mees, kes mu naiseks võtab, minu maja, meie ühist kodu, niisugusel mõõdul armastab, ta sealt meeleldi lahkuda ei pea tahtma. Ta ei tohi kodust kunagi kauaks eemale jääda. Selle poolest tahan ma teid, härrad, nüüdsama proovi peale panna: ma jätan teid siia ruumi; kellele see tuba, üks nurgake meie tulevasest pesast, nii armas on, et ta homme hommikuni siia rahulisti suudab istuma jääda, see on minu teine abikaasa. Süüa ja juua saab teil siin olema, ka paar tugitooli ja diivan kordamisi puhkamiseks ning ajaviiteks raamatuid, kaardid ning isegi klaver. Leian ma homme hommikul enam kui ühe kosilase eest, siis heidame liisku, kes minu pärib. Kellele minu proov aga vastumeelt on, see tõusku kohe üles ja mingu parem koju!”
Keegi ei läinud. Näod venisid küll pikaks ja nurgeliseks, emanda peiaritükk oli kahtlemata haavav, aga seda pahaks panna ja lahkuda – seda ei raatsinud ometi keegi. Võeti siis nali naljaks. Proovi läbiviimine ei näinud ju ka nii raske olevat. Mõni asi üht öökest ohverdada! Emand aga kummardas ja ütles:
„Mina ise lähen teie seltsist muidugi ära, mida iseäranis sel põhjusel on vaja, et härrad minu pärast isekeskis tülli ei läheks. Nägemiseni homme hommikul!”
Ja emand läks. Istuti mõni aeg natuke tusaselt ja posaselt, siis andus mees mehe järel paratamatusele. Proov algas. Isandad hakkasid kõigepealt sööma ja jooma. Aga mis see siis tähendas? Enamasti kõik söögid olid soolased. Mitte ainult, et nad soolast liiki olid, nagu heeringad, sink, vene vorst, kilud, vaid ka sült, praed ja muud küpsised olid tulisoolased.
Alguses söödi natuke närveldi, aga aeg oli pikk, kõhud läksid öö poole tühjaks, ja nüüd maitsti kõike soolastki tubli isuga, seda enam, et õllest ja veinist janu kustutuseks puudust ei olnud.
Kuid mõne aja pärast jõuti üpris halvale leidusele. Seni oli märjukesi tarvitatud, mis söögilaual juba avatud pudelites võttevalmis seisid. Kui need otsas, võeti lisa tagavarast, mis ühele nurgas seisvale teisele lauale ning selle alla oli paigutatud. Kes aga sellest tagavarast midagi maitses, see kiskus näo nii hirmsaks lõustaks, kui tahaks ta teisele hammastega näkku karata. Jäädi punnis silmil üksteise otsa vahtima. See oli kuri üllatus!
„Soolane, kõik soolane!” möirgas üliõpilane Lessmann ja vajus rambinult tugitooli.
Mindi vett otsima, leiti aga köögiuks, nagu kõik teisedki eeskotta tulevad uksed, lukus olevat, välja arvatud see, mis viis väljakäigu-ruumikesse, kust aga vett ei olnud saada.
Lõksus! Maja näis inimestest tühi olevat. Koputati siin ja koputati seal – keegi ei vastanud.
Ent see ei olnud mitte kõik. Veel üks kurblooline tõde hakkas janunevatele härradele tuntavaks saama. Temperatuur tõusis. See ei olnud enam loomulik kesksuvine soojus väiklases toas, kus rohkesti inimesi kauemat aega on koos olnud, vaid palavusel, mis võimu hakkas võtma, oli juba midagi vihusaunalist. Küll aeti kuued ja vestidki seljast, küll avati aken ja ainus lukutamata uks – see, mis eeskotta viis. Aga kuumus jäi ja edenes ikka veel, kuni leiti, et selle allikas oli valge ilus pottahi, mille suu teises ruumis asus. Ahjuke kuumas juba nagu saunakeris.
Oli kangelasi härrade seas, kes sedagi nalja püüdsid naljaks võtta ning katset tegid naerda. Oli aga ka neid, kes säärase ilmkuulmata õeluse üle siunama ja sajatama kukkusid. Iseäranis ohvitser oli vihane. Ta tiirutas seinast seina nagu ärritatud lõvi kitsas puuris ja katkus oma pikkade vurrude kallal. Mida enam aga janu piinas ja palavus närtsitas, seda vähem jäi kangelasi järele. Kui kaua sa kangelast mängidki, kui kurk kõrbeb ja higi sul ojadena mööda ihu voolab! Viimaks ägati ja ähiti ainult. Üliõpilane Lessmann, kes kahtlemata kõige raskemini kannatas, sest et ta rohkesti soolast õlut oli joonud, oli silmad kinni ja käed risti pannud ning näis jumalat paluvat.
Tema oli ka esimene, kes kapituleeris ja põgenemiseks algatuse andis. Öösel kella kolme aegu avas ta akna ja hüppas uulitsale. „Hüppas” on õieti kohatu sõna – Lessmann vajus alla ja potsus maha otsekui tuhakott.
Temale järgnes sedasama teed natuke aega hiljem ohvitser, siis vorstikaupmees, siis raamatupidaja. Võistlema jäid kõige viimaks ainult veel luuletaja Pomerants ja härra Masting. Mõlemad olid visad. Luuletaja, kes särgiväel närtsinult põrandal istus, tegi meeleheitlikke katseid võistlejat kojuminekule ahvatleda. Ta kujutas temale võluvate värvidega ette, kuidas klaas külma, karget vett praegu taevalikult maitseks ja kui hea oleks peale uneta ööd kodus sängi pugeda, ning tegi temale põhjalikult selgeks, et inimene, liiati naisterahvas, kes nii kuratliku plaani teda armastavate kaasinimeste piinamiseks on välja mõelnud, täiesti südameta peab olema – niisugune õel edvik, kellega on võimata abielusse heita.
,,Teil on üsna õigus, armas kaaskannataja,” kostis kaupmees Masting kuivalt, „minge aga ilusti koju.”
„No miks teie siis ei lähe?”
