Erilaid
Aja jälg kivis. Kreeka
Sinise taeva ja kuuma päikese maa
Kreeka suurus, iidne ja erakordne kultuur on lõpmata kaugesse minevikku jäänud.
Egeuse ehk Kreeka-Mükeene kultuur jäi 3. ja 2. aastatuhandesse enne Kristuse sündi, Homerose ajajärgust saame rääkida 11.–9. sajandil eKr, arhailisest ajast ja linnriikide, poliste tekkimisest 8.–6. sajandil eKr. Järgnesid klassikaline ajastu ja hellenism, siis tulid roomlased, Bütsants, türklased ja langus. Ning uuestisünd klassitsismi ajastul, kui avastati Vana-Kreeka kunagine hiilgus ning antiikmaailma võimas arhitektuur.
„18. sajandi keskpaigast alates on Kreeka templeid, skulptuuri ja kirjandust jumaldatud kui kõrgeimat võimalikku kunsti,“ ütleb arhitektuuriajalugu.
See, mis Ateena akropolist siis veel järel oli, on pärit umbes 5. sajandist eKr – Dooria, joonia ja korintose sambad. Kaunid, ühtaegu haprad ja tugevad kannelüüridega sambad pikkade ridadena hooneid ümbritsemas, sammastena seisvad pühad naisekujud karüatiidid, skulptuuridega friisid. Täiuslikult kaunite proportsioonidega korrapärased valged, mõnegi hindaja meelest külmavõitu varemed.
Külmavõitu? Vaevalt küll.
Umbes 5. sajandil eKr, kui Ateena riigimees Perikles akropoli ehitustöid juhatas, käis siin, mägisel maastikul, sinise taeva ja särava päikese all vilgas ja värviline elu. Turuplatsid olid rahvast täis, lauldi, armastati, söödi ja joodi. Sammastega piiratud hoonete vahel kõndisid ringi pikkadesse värvilistesse, sageli triipudega ääristatud drapeeritud kangastesse – kitoonidesse – mähitud mehed. Filosoofid võisid kitoonide peal ka pikki villaseid himatione kanda, sest sellise rõivastuse kandja pidi aeglaselt ja väärikalt liikuma. Kreeklannad riietusid peale vöötatud kitoonide ka lahtistesse, õlgadel nõelte või sõlgedega kinnitatud tuunikatesse.
See on tuhandete aastate taha jäänud elupilt Ateenast.
18. sajandi keskpaiku tuli ammu unustatud vana uuena tagasi. Klassitsistliku ajastu sammasfassaadide ja kolmnurksete ehisviiludega hooneid kerkis Pariisis, Londonis, Berliinis, Peterburis, ookeani taga Ühendriikides ja meilgi siin Eestimaal. Olid siis külmad, niisked, isegi jäised põhjamaised riigid Egeuse päikese all sündinud ja Aadria ning Vahemere ääres jõudu kogunud arhitektuuri jaoks sobivad? Elu näitas, et vägagi sobivad. Kadunud maailmast naasnud karge ehitusstiil oli alati ja kõikjal värske ja kaunis.
Kreeka antiiksuse taassündi kaasa ei teinud, 18. sajandi keskpaiku valitsesid seal türklased. Kreeka oli mahajäänud ja nõrk ning 20. sajandi sõjad muutsid ta veel nõrgemaks. Ja praegune, 21. sajandi teise kümnendi Kreeka on segaduses, rahutu ja õnnetu, midagi on väga valesti läinud – aga see on teine teema.
Kauge antiikaja kultuuri, arhitektuuri, iidsete tarkuste ja väärtuste eest jääb aga maailm Kreekale alati tänulikuks.
Kreeka
Mütoloogiline Kreeka
Kreeka müütide maailm on üks eksitavalt keeruline paik, millesse süvenedes võib üha suuremasse segadusse sattuda. Aga alustagem algusest.
Alguses oli olemas neli suurt jumalikku jõudu: Chaos – kaos, sügavik, Gaia – maa, Tartaros – allmaailm ja Eros – armastus, taassünnijõud. Kõik need jõud sünnitasid uusi jumalusi. Gaia ühines Uranose, tähistaevaga, nende lapsed olid titaanid, kükloobid ning sajakäelised ja viiekümnepealised hiiglastest koletised hekatonheirid. Jumaluste kolmanda põlvkonna moodustasid kahe titaani – Kronose ja Rhea – lapsed. Poeg Zeus kukutas Kronose troonilt, titaanid suleti allilma Tartarosse ning maailma ja inimesi hakkasid valitsema olümplased, Kreeka kirderanniku lähedal paikneva 2911 meetri kõrguse Olümpose mäe elanikud. Olümpose väljakujunemise jooksul toimus ägedaid kokkupõrkeid. Kõik need jumalate omavahelised verised lahingud võitis lõpuks Zeus ning Olümposel tekkis päris omamoodi jumalate perekond.
Kõige tähtsam oli jumalate ja inimeste isa Zeus. Tema õde ja ühtlasi ka abikaasa oli Hera, Zeusi vennad olid allilma valitseja Hades ja merejumal Poseidon. Zeusi õde oli maa viljakuse jumalanna Demeter, pojad – sõjajumal Ares, tulejumal Hephaistos, valgusejumal Apollon ja jumalate käskjalg Hermes.
Zeusi tütred olid tarkusejumalanna Athena, jahijumalanna Artemis ning armastuse- ja ilujumalanna Aphrodite.
Tähtsad olid ka viinamarja- ja veinijumal, Zeusi ja Semele poeg Dionysos ning arstikunstijumal, Apolloni poeg Asklepios.
Kui kreeklased uue linna rajasid, ehitati kõigepealt püha kolle, kus lõõmas tuli nii öösel kui ka päeval. See oli hestia – jumalanna Hestia eluase. Ei tohi unustada ka Zeusi tütreid, üheksat muusat, kes laulsid oma hümnides kõigest, mis kord oli, mis on ja mis tuleb, ega kitsejalgade ja sarvedega Paani, kes koos nümfidega metsades hullas.
Andku olümposlased mulle andeks, kui mõni neist nimetamata jäi, neid on nii palju.
Kreeka jumalad ja jumalannad sarnanesid välimuselt inimestega, neil olid voorused ja pahed nagu inimestel ja kuigi nad olid surematud, pidid nad saatusele alluma.
Lisaks Olümpose jumalatele oli aga olemas veel hulk teisejärgulisi ja pooljumalaid, deemoneid, nümfe, saatüreid… Väga tähtsal kohal olid ka jumalate ning inimeste armulugudest sündinud surelikud kangelased ehk heerosed, kellest said hõimupealikud ning linnade ja riikide rajajad.
Kuidas me kõike seda teame?
Müüt (mythos) tähendab kreeka keeles kõnet või juttu. Osa müüte on väga iidsetest aegadest pärit, neid kanti usupühade ja pidustuste ajal jutustades või lauldes ette ning teinekord pandi ka kirja. Meie tunneme müüte tekstide kaudu, mis neid ümber jutustavad. Kõige vanemad sellised lood olid Homerose eeposed „Ilias“ ja „Odüsseia“, pärit 8. sajandist eKr. Homeros oligi esimene poeet, kes jumalate elu kirjeldas. Olümposel kulges see elu Homerose „Iliases“ järgmiselt (August Annisti tõlge):
„Nii kogu päeva nad istusid peol kuni loojunud päike,
rõõmsasti süües ja keegi seal millestki puudust ei tundnud.
Kõigil neil rõõmustas vaimu Appoloni võrratu lüüra
ning magus muusade laul, kes kordamööda seal laulsid.“
Igast suuremast Antiik-Kreeka kirjandusteoses, alates 8. sajandist eKr kuni Rooma ajastu lõpuni, leidub hulgaliselt teateid jumaluste, nendest jutustavate müütide, nende kultuse ja pühamute kohta. Päris huvitav ja kindlasti ka tuttav on lugu sellest, kuidas Kreeka müütides on inimsugu alguse saanud.
Kõigepealt elanud inimesed koos jumalatega, kuid ükskord puhkenud Zeusi ja inimeste sidemehe, kangelase Prometheuse vahel tüli ohvriks toodud härja jagamise pärast. Kaval Prometheus peitnud paremad lihapalad ära ja oma osa valima tulnud Zeus saanud vaid rasva ning kondid. Ülejäänud palad härjast said inimesed endale.
Zeus otsustanud selle eest kätte maksta.
Ta käskinud jumalate sepal Hephaistosel valmis teha esimene inimeste sekka saadetav naine. See oli Pandora, kes vooliti savimullast, kuid külvati üle ehetega, nii et ta nägi välja imekaunis otsekui jumalanna, kuigi oli vaid elav nukk. Zeus pakkunud Pandorat naiseks Prometheuse vennale Epimetheusele, kuid andnud Pandorale kaasa suletud laeka, mille sisse olid lukustatud kõik inimeste maise elu hädad: kurjus, julmus, ülekohus, ahnus, pettus, haigus, vanadus ja lõpuks ka surm. Jumalad olid keelanud laegast avada, ent uudishimulik Pandora teinud seda siiski. Ja kõik nuhtlused pääsenud laekast välja ning haaranud inimsoo oma võimusesse. Nüüdsest olid inimesed jumalate maailmast pagendatud. Nad pidid töötama, et maa neid toidaks, lapsi ilmale tooma, et inimsugu maa pealt ei kaoks, piinu ja haigusi kannatama ning lõpuks surema. Pandora kohta on selles loos
