sõna otseses mõttes jumalikest jõududest täidetud. Igas majas oli püha kolle, kodu kaitsja Hestia asupaik, temale avaldati iga päev austust ja talle tutvustati alati ka uusi pereliikmeid. Kui inimene kodunt väljus, kohtus ta otsemaid risttee jumalustega – need olid Hermes ja Hekate –, seejärel põldude, karjamaade ja piiride jumalustega. Kaugeltki alati polnud jumalatel pühamuid, nende kohalolu võis tähistada lihtsalt kivihunnik või puust post. Linnaväljakutel ja pühade teede ääres seisid tavaliselt ka nende kujud.
Iga inimene võis jumalustega suhelda, temalt midagi paluda, nõu küsida, talle ohvreid tuua või minna pühamusse magama, et unenäos jumaluselt nõuandeid saada. Pühamutes korraldasid elu preestrid ja preestritarid, kes jälgisid, et rituaale õigesti läbi viidaks, kuid hoidsid ka templeid korras ja hoolitsesid palverändurite eest.
Vanade kreeklaste jumalikest jõududest tulvil elus olid äärmiselt tähtsad igasuguste sündmuste puhul ette nähtud rituaalid. Kõige tähtsam rituaal oli ohverdamine ning selleks oli õige mitmeid mooduseid. Juurviljad ja viljaterad pandi altarile ja jäeti jumaluse käsutusse või põletati. Suurem tseremoonia käis kaasas vereohvriga. Ohverdatav loom toodi altari juurde, pühitseti jumalale ja tapeti. See pidi kindlasti koduloom olema, mitte jahil püütud metsloom. Iga jumala puhul olid ohverdamisreeglid erinevad. Oli kindlaks määratud, kas ohverdatakse kits, lehm, siga või kana, ja loom pidi olema võimalikult ilus.
Ohver lasti verest tühjaks joosta, nahk nüliti maha ja liha jagati inimeste ning jumalate vahel. Jumalatele määratud osa põletati altaril, inimesed sõid nendele antud liha ära.
Vereohver pidi näitama inimeste ja jumalate erinevust, viimased ei söö liha ja on surematud, esimesed söövad ja on surelikud. Sellele ohvrile omistati veel mitmeid erinevaid tähendusi. Tseremoonia toimus pühal altaril, selle juurde käis pillimäng, kõigil osavõtjatel olid pärjad peas. Vereohver oli iidses Kreekas kõige tähtsam riitus. Ka teatrietendused olid omamoodi rituaalid, sest need kuulusid jumal Dionysose kultuse juurde. Sellest võib aga lähemalt lugeda loost „Epidaurose teater“.
Kreeklaste Hades – allilm
Kuigi kreeklased ei uskunud, et inimesed pärast surma iseendana edasi elavad, on nad uurijatele jätnud palju erinevaid teispoolsusest jutustavaid vaasimaale ja tekste. Surnuteriiki kutsuti seal valitseva jumala nime järgi ka Hadeseks ja selle riigi kuninganna oli Persephone, maa viljakuse jumalanna Demeteri tütar, kelle Hades ära röövis ja allilma viis. Jumalad otsustasid, et Persephone võib kuus kuud aastast maa peal Demeteri juures elada, ülejäänud aja peab ta aga veetma oma abikaasa kõrval surnuteriigis, mille kohta „Iliases“ on öeldud, et see on hämar paik, kus päike iialgi ei paista ja kus surnute varjud midagi teadmata ja mõistmata ringi ekslevad. Mõnes tekstis on teispoolsust aga hoopis teisiti kujutatud – paigana, kus pühendatud hinged õnne ja rõõmu saavad nautida.
Iidsetest haudadest välja kaevatud kuldplaatidele on graveeritud jutustusi rännakutest allilma, kus lahkunut saatsid Dionysos ja teised jumalused, kes talle Hadeses õnneliku saatuse kindlustasid.
Et kedagi üldse surnuks kuulutataks, pidi lahkunu perekond korraldama reeglitepärase matusetalituse. Pärast surnu toimetamist kalmistule, kus laip maha maeti või põletati, tuli püstitada hauasammas, millele graveeriti lahkunu nimi. Sammas ehiti paeltega, haua juurde asetati lõhnaainetega vaase, hauale valati lahkunu auks ka joogiohvrit. Kõigil riitustel oli oma kindel järjekord ja kui sellest kinni ei peetud, võis surnu vaimuna siia ilma ekslema jääda ega pääsenudki surnuteriiki. Sellised vaimud võisid aga elavatele epideemiaid, näljahäda, maa viljatust ja muid õnnetusi põhjustades väga palju halba teha. Ja hädad ei lõppenud enne, kui matuseriitused tehtud said.
Trooja sõdadest jutustavates lugudes püüdis ju Trooja kuningas Priamos kiiresti kätte saada oma poja Hektori surnukeha, kelle Achilleus lahingus tapnud oli – ikka seepärast, et inimestele osaks saavaid õnnetusi ja hädasid ära hoida. Lõpuks andis Achilleus järele ja Hektorile korraldati matused nagu kord ja kohus. Matusetseremoonia lõpetas sõjamehe elu. Mälestus lahkunutest, eriti lahingutes langenud kangelastest, püsis elavate seas.
Seda kõike teame me tänu müütidele, mis on avanud uute põlvkondade ees vanade kreeklaste omapärase maailma ning on lahutamatult seotud ka aja kiviste jälgedega sellel kaugel ja kaunil maal.
Siin kirja pandud põhitõed Kreeka mütoloogiast on osaliselt pärit Pauline Schmitt-Panteli raamatust „Kreeka jumalad ja jumalannad“.
Peloponnesos
Olümpia ja vana maailma ime
Suur Peloponnesose poolsaar on kõige kaugemale Vahemerre ulatuv osa Kreeka maismaast. See on otsekui omaette saar – kummalise kujuga saar, mis meenutab kolme allapoole suunatud sõrmega käelaba, pöial näitamas ida suunda. Poolsaart ühendab mandriga Korintose maakitsus.
Peloponnesose keskosas laiub Arkaadia – mägede ja kloostrite, kiviste külade ja üksildaste varemete maa. Kreeka müütides oli puutumatu, metsiku loodusega Arkaadia karjuste jumala Paani elupaik. Tema saatkonda kuulusid drüaadid, nümfid ja teised loodusvaimud. Üheskoos uitasid nad mägedes ja mängisid metsades Paani vilepilli viiside saatel oma mänge. Poeetide luules kujutas Arkaadia enesest pastoraalset idülli, harmoonilise loodusega paradiisi. See elas sama nime all edasi ka renessansiajastul ja hiljemgi, kujunedes omamoodi unistuseks kaugest ja kättesaamatust Utoopiast.
„Minagi olin Arkaadia teel, kuigi ma sündisin saunas,“ kirjutas kunagi Karl Ristikivi.
Karjuseidülli maastikke olevat Arkaadias mõnel pool veel tänapäevani alles – rohetavatel jõekallastel ja oliivipuudest varjatud üksildaste iidsete valgete sammaste ümbruses. Ja siin asub ka Olümpia. Tegelikult küll Ilia maakonnas, kunagises Elises, kuid ometi võiks just Olümpia oma antiiksete pühamute varemete ning vana aja olümpiamängude staadionirajaga lopsakast ja kaunist Arkaadiast parima ettekujutuse anda.
Uurijate väitel paikneb enamik Kreeka antiikseid varemeid fantastilistes ja dramaatilistes paikades, kuid Olümpia asub kaunis rohelises orus, pühaks peetud Alphiose jõe ja selle lisajõe Kladeose kallastel. Zeusi isa, jumal Kronose nime kandev mägi kõrgub pühamust põhja pool. Mägi – see kõlab küll uhkelt. Tegemist on pigem vaevalt 100 meetri kõrguse künkaga. Selle varjus, oliivipuude, plaatanite, tammede ja paplite vahel, seisavad tuhandete aastate vanuste varemete üksikud valged sambad.
Mitmed Olümpiast jutustavate kirjutiste autorid arvavad, et siin on liiga palju arheoloogilisi kaevamisi tehtud ja võib juhtuda, et kahe teineteise kõrval lebava kivi või sambatüki ealine vahe ulatub sajandite, isegi aastatuhandeteni. Kuid nii iidses paigas pole mõtet seepärast muretseda ega liiga põhjalikult detailidesse süveneda. Pigem võiks kujutleda selle ainulaadse paiga õhkkonda ja elu, mida elati siin inimmõistuse jaoks raskesti vastuvõetavas ajalises kauguses – umbes kaheksa sajandit enne Kristuse sündi.
Altise kadunud saladused
Olümpia pühamute ala kutsuti Altiseks. Siin seisid jumalatele pühendatud templid ning teised vajalikud hooned. Siia võisid siseneda kõik vabana sündinud Kreeka, hilisematel aegadel ka Rooma linnade kodanikud, mis noil ammustel aegadel tähendas vaid meeskodanikke. Ja ümberringi elavad müüdid…
Kunagi paiknes siin pühamus väike ümar philippeion. Vaid kolm täispikkuses valget sammast hoiavad praeguseni säilinud friisitükikest. Selle sammastempli rajamist alustas Makedoonia Philippos, et niimoodi jäädvustada oma võitu kreeklaste üle Chaironeia lahingus aastal 338 eKr. Tõenäoliselt lõpetas hoone ehitamise tema sõjamehest poeg Aleksander Suur. Sammasteringi sees seisid antiikajal Philippose, tema naise ja poja Aleksandri kulla ja elevandiluuga kaetud kujud.
Olümpia pühamu alal on kõige paremini säilinud iidse Hera templi varemed, kuigi
