align="center">Kaarikuvõistluste tšempion Nero
Algusest peale olid olümpiamängudel kõige tähtsamad jooksud. Ka algne staadion kujutas enesest ju vaid ühtainust pikka jooksurada, kus siis ilma ühegi kehakatteta mehed oma kiirust pidid näitama. Olümpiamängudel ju ainult mehed võistlesidki. Peamine ja tähtsaim jooks oli ühe staadioni pikkune, umbes 200 meetrit, sellele järgnes kahe staadioni pikkune jooks ja seejärel tõeline kestvustest – 24 staadioni pikkust, niisiis ligi viis kilomeetrit.
Viievõistlus oli peaaaegu sama lugupeetud ala kui jooksud. See näitas sportlaste mitmekülgsust ja head vormi, sest kaugeltki iga mees poleks suutnud edukalt kaasa teha kõigil viiel alal – maadluses, jooksus, kettaheites, odaviskes ja ilma hoojooksuta kaugushüppes. Aegade möödudes lisandus veelgi spordialasid, nende seas poksimine ja kaarikuvõistlus – kõige ohtlikum ala, mis võis vigastuste ja isegi surmaga lõppeda. Kaarikuvõistlus osutus isegi ohtlikumaks kui pankration – poksi ja maadluse segu, milles oli vähe reegleid, kui neid üldse oligi.
Kõigile võitjatele anti muistsetel mängudel vaid üks auhind – neile pandi pähe palmi- või oliiviokstest pärg ning anti luba paigutada Altise pühamusse oma kuju.
Nagu kirjutab Andrew Bostock oma raamatus Peloponnesosest, ei ole siiski mõtet kujutleda, et muistsetel olümpiamängudel valitsesidki aus ning sõbralik võistlus ja vennalik armastus. Nagu tänapäeval, varitsesid ka seal puhtana tundunud pinna all poliitika ja raha. Iga sportlane esindas ju oma linna ning võit tõi au ja kuulsust nii võitjale kui ka tema kodulinnale. Nii et olümpiatšempion sai oma kodus aupärjale lisaks ka hoopis käegakatsutavamat tänu. Kuid juba nii iidsetel aegadel polnud tundmatud ka pettus ja kohtunikele antav altkäemaks, seda eriti olümpiamängudel, kui valitses keiser Nero. Keisri tahtel lükati mängud isegi edasi, sest Nero tahtis neist ilmtingimata osa võtta. Mängude kavasse lisati seetõttu isegi uus võistlusala – laulmine –, et keiser võita saaks.
Tõeliseks farsiks kujunes neil mängudel aga kaarikuvõistlus. Imperaatori kaariku ees oli kümme hobust, teistel võistlejatel vaid neli. Nero ei suutnud oma kaarikut isegi rajal hoida, kukkus sellest mitu korda välja, kuid kuulutati ometi võitjaks. Andrew Bostock pole maininud, kas keiser ka teistel aladel kaasa tegi, kuid laulmises võitis ta kindlasti.
Claudius Caesar Nero, kes laskis hukata jõukaid senaatoreid, et nende varandust endale saada, kes Rooma suures põlengus kristlasi süüdistas ning vaatemängudel neid metsloomade ette areenidele saatis, oleks tõenäoliselt raevust jalgu trampinud, saades teada, et just kristlus oli see, mis iidsetele olümpiamängudele lõpu tegi. Meie aja 390. aastatel kuulutas imperaator Theodosius I kõik paganlikud pidustused ja mängud ebaseaduslikeks ja nii tuli lõpp ka olümpiamängudele. Mõnekümne aasta pärast lõhuti ja hävitati Altise pühamu Olümpias ning peagi ehitati kunagise Phidiase töökoja varemetele kristlik kirik. Viimase löögi andis pühamule selle läheduses voolavate jõgede suuna muutmine, mistõttu jõemuda voolas otse varemetele ja kattis need 2000 aastaks ligi kolme, mõnedel andmetel aga lausa kaheksa meetri paksuse kihiga.
Uued ajad, uued kangelased
Iidse Olümpia asupaiga avastas Inglise antikvaar Richard Chandler aastal 1766, esimesed väljakaevamised tegi prantslaste ekspeditsioon 1829. aastal.
Põhjalikuma töö võtsid Olümpia aladel ette sakslased 1875. aastal. Kohale sõitis suur arheoloogide grupp, kes kaevas välja Zeusi ja Hera templi ning teiste kunagi Altise pühamus paiknenud hoonete varemed. Õnneks leiti ka üksikuid püsti jäänud sambaid, mis andsid mingi ettekujutuse kunagi siin seisnud hoonete mõõtmetest ja suursugususest.
Mõned uue aja kunstnikud on võtnud kokku oma teadmised Antiik-Kreeka arhitektuurist ja maalinud arheoloogide koostatud Altise plaanide järgi pilte, mis nende jaoks iidset Olümpiat kujutavad. Püüan üht lõuendile kantud kujutluspilti pisut kirjeldada.
Kõige suurem ja tähtsam, sammastega palistatud nelinurkne ehitis maali keskel on Zeusi tempel, mille ümbrust ehivad lopsakad puud ja raidkujud. Ka Hera templi sammaskülg on kaugemal näha, samuti kaunis purskkaev Nymphaion ning väikeste aaretetemplitega ääristatud tee, mis viib staadioni sissekäigu juurde. Siinsamas on ka staadionirada ise. Hera templist vasakul seisab sammastega ümbritsetud palestra, sportlaste kohtumise ja treeningute paik. Pildi vasakus servas paistab ilmselt osa kujur Phidiase töökojast. Ja taustal kõrgub lainelisi künkaid, nende ees Zeusi isa Kronose nime kandev mägi.
Kui aastaks 1896 oli enamik vana Olümpia pühamu varemetest mudakihi alt välja kaevatud, otsustati uuesti algust teha olümpiamängudega. Need peeti Ateenas „klassikaliseks“ kutsutud staadionil ja asjatundjate meelest oli see küll liialt julge iseloomustus. Taaselustatud olümpiamängudel Ateenas aastal 1896 oli üks tähtsamaid alasid maratonijooks, ligi 42,2 kilomeetri pikkune vahemaa, mille oli aastal 490 eKr läbinud kreeklaste sõnumitoojast sõdur Pheidippides, mõnes allikas Philippides, et teatada valitsejale ateenlaste võidust Pärsia kuninga Darius I vägede üle Marathoni lahingus. Ajaloolase Herodotuse järgi oli see vaid legend, mitte tõde. Tema uurimuste kohaselt jooksis sõdur hoopis Ateenast Spartasse, et enne lahingut täiendavaid jõude küsida, ja see vahemaa olnud hoopis 225 km pikk! Õnneks otsustas tujukas aegade lugu legendi kasuks – kui see ikka oli legend – ja seetõttu on meil nüüd olemas maratonijooks.
Aastaks 1896 polnud veel keegi nii pikka maad suutnud läbi joosta.
Uue aja esimesed mängud ei läinud kaugeltki nii, nagu korraldajamaa Kreeka oli lootnud. Kreeka sportlased nimelt ei võitnud ja kõige valusam oli see, et isegi kettaheite, klassikaliste mängude uhkuse ja lemmikala, võitsid ameeriklased. Mängude viimane ala oli maratonijooks, mis pidi lõppema ringiga Ateena staadionil Kreeka kuninga ja kahe kroonprintsi pilkude all.
Spyridon
Siinkohal võiks ajaloo kohta ühe rõõmustava tähelepaneku kirja panna. Selles leidub seiku, mida keegi iial välja mõelda ei julgeks. Üks selline on Spyridon Louisi lugu, kes on tänase päevani Kreeka rahvuskangelane.
Äsja armeeteenistusest naasnud Spyridon Louis oli vaese põllumehe poeg ja pidas Ateena tänavatel veetooja ametit. 19. sajandi lõpul jõudis nimelt joogivesi ateenlaste kodudesse suurtes paakides, mida veetoojad käsikärudel laiali vedasid. Spyridoni jooksjavõimed olid juba sõjaväes tähelepanu köitnud ja arvati, et küllap on need Ateena tänavatel raske käsikäruga ringi lipates veelgi paranenud. Niisiis laenas noormees paari tolle aja jooksukingi ja läks olümpiamaratoni stardijoonele.
Maratonirada kulges üle mägede ja läbi orgude, külade ja linnade ja ega Spyridon oma jooksu just väga tõsiselt ka võtnud. Igatahes oli tal aega külatavernis klaas veini juua, tegemata välja sellest, kui kaugele ette tema kaasjooksjad selle ajaga jõuda võisid. Aega oli küllalt, et neile järele jõuda. Aega oli nii palju, et Spyridon otsustas endale siin-seal tee peal veel üht-teist lubada – klaasi piima, apelsinimahla, keedetud muna ja kannukese õlut.
Maratonijooksu juhtis austraallane Edwin Flack, kes oli võitnud ka 800 ja 1500 meetri jooksu. Kui jooksjatega kaasa sõitvad jalgratturid sellest Ateenas ootavale staadionipublikule teada andsid, läks rahvas väga ärevaks.
Aegamööda aga kindlalt jõudis Spyridon Louis oma kaasvõistlejatele järele, nagu ta ise ka ennustanud oli. Edwin Flack, kes polnud harjunud nii meeletult pikka maad jooksma, kukkus vaid mõni kilomeeter enne finišit kokku. Rahvas Ateena staadionil oli suurest rõõmust arust ära, kui Spyridon esimesena staadionile jõudis. Mõlemad kuninglikud printsid kaotasid kogu oma väärikuse, tormasid tribüünilt jooksurajale ja jooksid viimase ringi koos võitjaga. Kreeklaste uhkus ja rõõm haaras kaasa ka välismaalt tulnud võistlejad ja külalised.
Spyridon Louisile medali andnud Kreeka kuningas lubas jooksjale kõike, mida ta hing vaid ihaldab. Pärast
