Poistel on tätoveeringud, mis peegeldavad kõva kuti imidžit. Vampiiril on pilk, mis ütleb, et tal on vaja keegi energiast tühjaks imeda. Diiva on peaaegu ilmeksimatu. Ja Silmarõõm on iseenesest selge, aga Head Samariitlast võib olla pisut keeruline ära tunda. Sa ei tea kunagi, mis kujul Hea Samariitlane tuleb, mis on ta arhetüüpne iseloomujoon. Me lisame pidevalt momentvõtteid inimeste intuitiivsest energiast oma arhetüüpide albumisse.
Me ei saa midagi parata, et loeme üksteise arhetüüpe: see on meie intuitiivse ellujäämismehhanismi loomulik osa. Me usaldame mustreid, mis on tuttavad – arhetüübid tunneme me ära intuitiivselt. Kui me mõnda inimest ei usalda, siis seetõttu, et ei suuda määrata ta arhetüüpi või oleme kohanud varem kedagi teist sellise arhetüübiga inimest ning meile ei meeldi selle arhetüübi käitumine.
Me oleme kinnistunud „kõnearhetüüpide” külge sama kindlalt, nagu oleme kinnistunud roomama, kõndima ja suhtlema. Arhetüübid, sümbolid ja müüdid hõlmavad meie intuitiivse intelligentsi aspekte. Me oleme loomu poolest intuitiivsed, sest kasutame meeli ellujäämiseks. Võitle või põgene reaktsioon ja tugev „sisetunne” on näited orgaanilisest intuitiivsest intelligentsist, millele me kogu aeg loodame. Samamoodi tunned ära või loed arhetüüpe intuitiivselt ka sina, isegi kui sa ei pruugi teadlik olla, et sul on võime müütidest ja sümbolitest aru saada. Ent meenutagem, et su kujutluste keel koosneb müütidest ja sümbolitest ning fantaseerimine on lapse üks varasemaid keeli. Me oleme ühenduses oma kujutluste ja unenägudega, enne kui hakkame tegelema loogika ja mõistusega.
Sa olid müütilises kontaktis oma maailmaga enne lugema ja kirjutama õppimist. Sul olid nähtamatud sõbrad ja sa kujutasid ette, et lähed kooli, kus nõiad oma kunsti õpivad. Ja sinu arvates oli see tegelikult ka võimalik, vähemalt mõnda aega. Isegi kui saad täiskasvanuna aru, et neid müütilisi paiku füüsilises mõttes ei eksisteeri, klammerdud sa oma psüühes ikkagi nende külge. Need esindavad su püha psüühilist ruumi, sinu isiklikku arhetüüpset territooriumi. Arhetüüpide keel on inimhinge universaalne keel, mis psüühiliselt ühendab meid kõiki selle kaudu, mida Šveitsi psühhiaater Carl Gustav Jung nimetas kollektiivseks alateadvuseks. Jung nägi arhetüüpe psüühe kõige olulisemate tööriistadena, mis lõid värava teadvuse ja alateadvuse vahel, et aidata meil saada terviklikeks inimesteks.
Samuti märkas ta, et sageli on arhetüübid teiste arhetüüpide partnerid – see seletab, miks arhetüübid väljenduvad nii mitmekesisel viisil, sõltuvalt inimesest. Näiteks, ühel mu tuttaval naisel on väga tugev Kunstniku arhetüüp. Ta on olnud oma andega kontaktis lapsepõlvest peale ning „astus kunstnikukingadesse” loomulikult, kergelt ja pingutuseta. Kõik, mida ta teeb, kuidas ta riietub või lauda katab, on kunstipärane. Ta on tõelises harmoonias oma Kunstniku arhetüübiga, ilma et sellele mõtleks.
Ent ühe teise tuttava Kunstniku arhetüüp on segunenud teistsuguste arhetüüpsete mustritega, mis moodustavad hoopis erineva jõuüksuse. Tema lapsepõlv polnud nii helge nagu meie esimesel Kunstnikul – seepärast sai ta Nälgiva Kunstniku omadused, Kunstniku arhetüübi selle aspekti, mille tegid kuulsaks maalikunstnikud Toulouse-Lautrec ja van Gogh. Selle mehe võimetus uskuda sügavalt oma andesse vähendas järk-järgult ta eneseusaldust ning pani tagasi tõmbuma Hapra Lapse arhetüüpi. Haprast Lapsest sai Nälgiva Kunstniku partner ja kujunes välja narratiiv pidevast hirmust. See oli nagu mentaalne helisüsteem, mida ei saanud välja lülitada ja mis mängis kogu päeva, rääkides talle, et ta ei saa selles maailmas hakkama Loova Kunstnikuna, kellena ta kunagi end kujutles. Lõpuks naasis ta kodukohta, töötas meistrimehena, tegi juhutöid, värvis maju. Et raha teenida, pidi ta ümber tegema oma sisemise müüdi, loo, mida ta endale rääkis, kes ta „tegelikult” on ja mis temaga toimub. Nüüd rääkis ta endale, et värvib maju vaid seni, kuni kogub piisavalt raha, et minna kunstikursustele. Senikaua kui Nälgiva Kunstniku ja Hapra Lapse arhetüübid ta sisemisi müüte valitsevad, ei lahku ta kunagi kodust, nii võimsad on meie arhetüüpides peituvad müüdid. Siiski on tal alati võimalus elustada oma sisemine Loov Kunstnik. Ainus, mis teda takistab, on hirm, et tal puudub anne, mida läheb tarvis rivaalitsevas kunstimaailmas. Arhetüübid leiavad alati ühel või teisel kombel väljenduse – tema puhul sai maja värvimisest puhkepeatus, kuni ta julgust kogub.
See, mida Jung nimetas kollektiivseks alateadvuseks, on minu arvates Inner-net, sisevõrgustik, kiirete ühendustega psüühiline võrgustik, mis ühendab meid kõigi inimestega tohutu arhetüüpide süsteemi kaudu. Iga arhetüüp kujutab endast teatud arvutiprogrammi müütide ning nendega seostuvate sümbolite ja kultuurilegendide varamuga.
Nüüd kujutle, et üle maakera lähevad risti-rästi miljardid jooned, mis toimivad kiire võrgustikuna ning edastavad kõigi inimeste psüühilist aktiivsust lõpmatu kiirusega. Iga mõte, tunne ja inimeselt lähtuv võnge saadetakse otsekohe mööda seda arhetüüpide võrgustikku edasi, kandes üle kõigile inimestele omast kogemust, milleks on vägi. Mida sa iganes teed, ütled, mõtled, arvestad, kaalutled või kannad, teostub mõtte jõul. See on ainuke ühisnimetaja igasugusele inimtegevusele, alates sünnihetkest kuni surmani. Kõik su elus on väe küsimus ning kogu seda väge antakse edasi arhetüüpide võrgu kaudu.
Mõtle selle üle, miks sa teed selliseid valikuid, nagu teed, ja mis motiveerib sind käituma nii, nagu käitud. Lõppude lõpuks põhinevad su valikud väega arvestamisel: Kas see, mida ma praegu ütlen või teen, annab mulle jõudu juurde või võtab ära? Kas ma peaksin vait olema? Või rääkima? Olema aus? Kas peaksin intuitsiooni järgi toimima või otsima rohkem infot? Milline oleks parim viis tegutseda? Isegi teistsugune arvamus sõbra soovitatud restorani kohta võib olla hirmutav. „Parem nõustuda ja järgida teisi,“ mõtleb enamik inimesi.
Ent miks me taandame iga valiku sellele väega arvestamisele, mida kantakse edasi energeetilise jõuvõrgustiku kaudu? Sest kõik me oleme omavahel seotud, osa sellest samast eluvõrgustikust. Me oleme juba sünnist peale ühendatud selle sisevõrgustikuga, energeetilise jõuvõrgustikuga, ja me saabusime siia seljakotiga, mis on täis inimkogemuste tõdesid ja tarkust. Sisimas saame me väga hästi aru, mis on õige ja mis vale. See teadmine on olemas meie rakkude DNA-s. Ent me pole nendest DNA tõdedest teadlik mitte sünnist saadik, vaid see teadmine tuleb järk-järgult elu jooksul. See püha teadmine tuleb üles äratada, me peame selle intuitiivselt ära tundma –, aga mitte ratsionaalse mõistuse abil. Kui oled kunagi mõelnud, mis on su elu tegelik eesmärk, või öelnud endale: „Ma pean üles leidma, mis on mulle tõeliselt tähtis”, siis oled seda protsessi juba alustanud. Sellised olemuslikud küsimused on kutse ärgata, minna otsima oma tegelikku mina.
Meid paeluvad lood muistsetest Kangelastest, kes lähevad arhetüüpsele Kangelase teekonnale, üksildasele otsingule enda tegeliku mina leidmiseks. Leides tee selle väärtusliku püha teadmise juurde, kes sa tegelikult oled, jõuad väe saamise paika. See on tõelise eneseväärtustamise tuum, sisemise otsingu Püha Graal.
Mõtle korraks küsimuse üle, mis on mu raamatu keskpunktiks: Kes sa tegelikult oled? Me kõik küsime endalt Kes ma olen? elu jooksul mitmeid kordi ja mitmel viisil, ent meil on vaja selleks õiget keelt, et sügavalt enda seest vastused kätte saada. Me küsime seda, sest tegelikult tahame teada saada põhjust, miks meile on antud kingituseks elu: Mis põhjusel ma sündisin? See küsimus on märk arhetüüpsest üleminekust, pöördepunkt, mida iseloomustab soov end sügavamalt tundma õppida. See sümboliseerib küpsemist, mille käigus me liigume enda määratlemisest selle kaudu, mis meil on, tahtmise juurde õppida end tundma selle kaudu, mida me teeme, kes me oleme või millele panustame. Kas minus on peidus Kunstnik? Kas ma sündisin Visionääriks? Kui tahame teada sügavamat tõde iseenda kohta, siis nõuab see rännakut oma sisemusse arhetüüpide jõul.
Selles raamatus tutvustan ma sulle Inner-net‘i ja kümmet arhetüüpide mudelit, mis peegeldavad meie aja jõujooni: Advokaat, Kunstnik-Looja, Sportlane, Hoolitseja,
