mitte nii veendunult.
„Usud ka või?” küsis Lise.
Bulle raputas pead. „Midagi on viltu.”
„Kõik on pea peale pööratud,” lausus Lise.
„Minu arust ütlesid sa just, et tagurpidi,” ütles Bulle.
„Mida sa ütlesid?” küsis Lise.
„Seda, mida sinagi.”
„Ja mis see oli?”
„Et kõik on tagurpidi,” vastas Bulle.
„Täpipealt,” ütles Lise ja napsas kaardi taas enda kätte. „Täpipealt!”
Ta uuris seda ja ahmis õhku.
„Mis on?” küsis Bulle murelikult.
„M-ma usun, et Proktor on ohus,” kokutas tüdruk ning oli näost järsku valgeks läinud. „Loe kirja tagurpidi.”
Ja Bulle luges. Ning seda saad nüüd ka sina teha.
…
Valmis? Kas said aru?
Okei, ega Bulle ka ei saanud. „Loe seal,” luges Bulle. „Dahan koju! Vaja Bulle ja Lise.”
„Täpselt nii seal seisab,” oigas Lise. „Midagi on hirmus valesti.”
„Jah,” lausus Bulle. „See on kirjavigu täis.”
„Mitte see!” katkestas Lise. „Kas sa ei saa millestki aru?”
„Ei,” tunnistas Bulle ja sügas põskhabet. „Ma ei saa aru, mida ta mõtleb lugemise all?”
Lise jõllitas postkaarti. „Vaata seda noolt. See näitab postmargi poole.”
Bulle lükkas parema nimetissõrme oma paremasse kõrva ja keerutas seda ringiratast, pigistades samal ajal oma parema silma kinni. Bulle mõte liikus nõnda paremini. See oli nagu süütevõtme keeramine autol, aju justkui käivitus. Kui ta sõrme kõrvast välja tõmbas, kõlas vali plumps.
„Käes!” hüüatas Bulle ja uuris huviga sõrmeotsa. „Postkaart on salajane teade meile, millest keegi teine teada ei tohi. Proktor teadis kindlasti, et minusugune tarkpea saab kohe aru, et midagi on valesti kirjutatud.”
Lise pööritas silmi, kuid Bulle ei teinud märkamagi.
„„Loe seal” ja nool postmargi suunas,” jätkas ta. „See tähendab, et ülejäänud teade on postmargi all! Me peame selle lihtsalt lahti saama.”
„Täpselt sedasama olen minagi juba tükk aega mõelnud,” sõnas Lise.
Bulle andis postkaardi Lisele tagasi ja nohistas rahulolevalt: „Päris hea, et sul olen olemas mina, kes selliseid salajasi koode lahendab, eks ole?”
Teine peatükk
Doktor Proktori kelder
Lise komandandist isa ärkas sohval, suus ajalehepaberi ja trükimusta maitse. Ta oli magama jäänud, ajaleht ninal nagu tavaliselt, ja norsanud nii võimsalt, et kardinad akna ees liikusid ja ajalehe alumine serv, seal kus ilmateade kirjas oli, iga hingetõmbe ajal ta suhu kadus. Ta vaatas kella ning ohkas rahulolevalt, kuna peatselt oli aeg taas magama minna. Kuid enne tuli süüa üks kanavõileib. Või kaks. Ta viskas ajalehe diivanilauale, veeretas oma suure kõhu üle diivaniserva ja tõusis sedamoodi automaatselt kahele jalale püsti.
„Terekest!” ütles ta kööki jõudes. Lise seisis köögilaua ääres ning tema kõrval toolil seisis Bulle, tibatilluke naaber kummalisest perekonnast, kes kevadel Kanonveienile kolis. Nende ees värises ja rappus veekeedukann ning sülitas tilast auru välja.
„Kas te pole mitte liiga väikesed, et kohvi juua?” küsis komandant haigutades.
„Ai, ai, il commandante,” vastas Bulle. „Me ei tee kohvi.”
Alles nüüd pani komandant tähele, et Bulle hoidis nuppu all, et veekeetja end välja lülitada ei saaks, vaid aina edasi keeks. Tema tütar aga hoidis keedukannust tõusva aurupilve kohal midagi, mis meenutas postkaarti.
„Mis te siis teete?”
„Mine uuesti välja, isa,” lausus Lise.
„Hei, mina peaksin siin nagu komandant olema,” ütles komandant. „Ma tahan teada, millega te tegelete!”
„Vabandage, il commandante,” ütles Bulle. „See on nii ülisalajane, et kui me teile sellest räägiksime, siis te teaksite liiga palju. Ja te ju teate, mis juhtub inimestega, kes liiga palju teavad?”
„Ja mis siis juhtub?” küsis komandant ja lasi käed kõrvale.
„Neil lõigatakse keel ära, et nad ei saaks rääkida. Ja kõik sõrmed paremal käel samuti, et nad kirjutada ei saaks.”
„Aga mis siis saab, kui ma oskaks varvastega kirjutada?”
„Mõlemad jalad lõigatakse ära, il commandante. Tõsijutt, spioonitöö on päris karm.”
„Jah, eks ta ole,” ohkas komandant.
„Aga kõik halb on ka millekski hea,” lausus Bulle. „Ilma jalgadeta saaks ju lihavõteteni sohval lesida ja pääseks suuskade määrimisest, sokkide pesemisest ja kingapaelte sidumisest.”
„Sinu jutus on iva,” vastas komandant. „Aga mis juhtuks, kui ma paneksin pliiatsi suhu ja kirjutaksin niimoodi? Või saadaks morsesignaali silmi pilgutades?”
„Mul on kahju, et sa selle peale tulid, il commandante. Sellisel juhul peame sul pea maha võtma.”
Komandant naeris nii kõvasti, et ta suur vats vappus.
„Lõpetage see jampsimine, teie kaks,” ütles Lise. „Isa, mine ära! See on käsk!”
Kui komandant pead raputades köögist lahkus, tõmbas Lise postkaardi aurupilve seest välja. Nad istusid köögilaua äärde ja Lise koukis pintsettidega hirmus ettevaatlikult postmargi kaardi küljest lahti.
„See toimis!” pahvatas tüdruk. „Kust sa teadsid, et veeaur aitab postmargil lahti tulla?”
„Ah, mul on lihtsalt natuke elementaarseid detektiivitöö alaseid teadmisi,” vastas Bulle, aga nägi ise ka pisut hämmeldunud välja.
„Postmargi alla on midagi kirjutatud, aga tähed on nii väikesed, et ma ei saa neid lugeda,” lausus Lise ja tõstis kaardi lambile lähemale. „Võib-olla on sul kergem, sest sa oled…ee, väiksem?”
„Mis see asjasse puutub?” Bulle vaatas kergitatud kulmul tüdrukut.
Lise kehitas õlgu. „Väiksematel inimestel on väiksemad riided ja väiksemad autod. Miks mitte ka väiksem kirjapilt?”
„Vaatame järele,” pomises Bulle, napsas kaardi enda kätte ja kissitas silmi.
„Ei
