ütles Bulle, kui lõpuks kirjutatut lugeda nägi.
See seisab siin kirjas:
„Jajah, aru saadud,” pomises Bulle ja vedas suurendusklaasi allapoole.
Pariisis minge kohe pansionaati Frii Kartul. Kui te sinna jõuate…
…ervitab doktor Proktor.
„Hei!” hüüatas Bulle. „Mis nüüd siis? See on kadunud!”
„Vesi rikkus kirja ära,” sosistas Lise hingetult üle Bulle õla. „Kas seal seisab midagi veel?”
Bulle vedas suurendusklaasi veel allapoole.
P.S.: Ma peitsin laboratooriumivõtme ülisalajasse kohta, nimelt uksemati alla.
„Mida me siis ootame?” hüüdis Bulle.
„Stardipauku!” hüüdis Lise.
„Põmm!” hüüdsid nad kooris.
Seejärel hüppasid nad toolidelt püsti. Lise õngitses kõige alumisest kapisahtlist välja isa taskulambi ja nad jooksid Kanonveienile, kus pimedus ja vaikus olid langenud aedadele ja puumajadele. Kuu piilus neid uudishimulikult, kui nad ronisid üle tara, mis piiras kõige kõrgema rohuga aeda, mille keskel seisis kõige väiksem maja. Nad spurtisid pirnipuust mööda keldriukse juurde ja kergitasid uksematti. Ning kuuvalguses helkiski seal üks võti.
Nad pistsid selle vana värvimata ukse lukuauku ja metall krigises hoiatavalt, kui nad võtit keerasid.
Nad seisid ja vahtisid ust.
„Sina esimesena,” sosistas Lise.
„Pole probleemi,” lausus Bulle ja neelatas.
Ta hingas sügavalt sisse ja virutas jalaga ukse pihta, kuidas jaksas.
Uks vajus hirmsa kriginaga lahti.
Neile paiskus vastu külm rõske keldriõhk ja üle nende peade laperdasid kas ebaharilikult suured ööliblikad või keskmiselt suured nahkhiired ning kadusid öhe.
„Rõve,” ütles Lise.
„Ja vastik,” lisas Bulle, pani taskulambi põlema ja marssis sisse.
Lise vaatas ringi. Isegi vanal heal pirnipuul olid justkui küünised tekkinud, mis end kuu poole sirutasid. Siis mässis Lise endale jaki tihedamalt ümber ja kiirustas Bullele järele. Kuid Bulle oli juba pimedusse kadunud ja Lise ei näinud teda.
„Bulle.” Lise sosistas, sest teadis, et kui pimedas kõva häälega rääkida, tekib tunne, et oled ihuüksi.
„Siiapoole,” sosistas Bulle. Lise läks hääle järgi ja silmas taskulambi valgusvihku, mis oli suunatud seinale.
„Kas sa ajaseebi leidsid?” küsis tüdruk.
„Ei,” vastas Bulle. „Aga ma leidsin kirde poolkera suurima ämbliku. Sellel on seitse koiba, mida pole tükk aega raseeritud. Ja nii suur suu, et isegi huuli näeb. Tšeki seda koletist!”
Lise nägi, et keldriseinal istus üks täiesti tavaline ja mitte just eriti suur ämblik.
„Seitsmekoivaline Peruu imiämblik, see on superharuldane!” sosistas Bulle erutatult. „Ta toitub teistest putukatest, püüab nad kinni ja imeb aju välja.”
„Aju?” küsis Lise ja vaatas Bulle poole. „Minu arust pole putukatel ajusid.”
„Sellepärast ongi seitsmekoivaline Peruu imiämblik niivõrd haruldane,” sosistas Bulle vastu. „Sest peaaegu kuskil pole ajudega putukaid.”
„Ja kust sa seda kõike tead?” küsis Lise.
„See on kirjas…”
„Pole vaja öeldagi,” katkestas teda Lise. „Raamatus „Loomad, kelle olemasolust sa teada ei soovi”.”
„Täpipealt,” sõnas Bulle. „Niikaua, kui sa ajaseepi ja ninaklambreid otsid, üritan ma selle harulduse kinni püüda, eks?”
„Aga meil on vaid üks taskulamp.”
„Pane siis laetuli põlema.”
„Laetul…” alustas Lise ja pööritas silmi. „Miks me kohe selle peale ei tulnud?”
„Sest siis poleks siin nii mõnusalt sünge olnud,” vastas Bulle ja suunas valgusvihu ukse kõrval olevale lülitile. Lise keeras seda ja hetke pärast oli doktor Proktori leiutamiskelder valgust täis.
Seal oli katlaid, auruteid, mannerguid ja terved riiulitäied klaaspurke, mis olid täis mitmesuguseid pulbrisegusid ja kemikaale, seal oli raudtorusid, klaastorusid, katseklaase ja muud nodi, isegi üks vana püss, mille otsa oli surutud jäähoki litter. Ja püssi kõrval seinal rippus pilt, mis Lisele eriti meeldis. Pildil oli noor doktor Proktor Prantsusmaal oma mootorratta seljas. Külgkorvis istus tüdruk, see oli pikkade punakaspruunide juustega kaunis Juliette Margariin, doktori tüdruksõber ja tema elu armastus. Nad naeratasid ja nägid nii õnnelikud välja, et Lisel läks südame alt soojaks. Eelmisel postkaardil, mille doktor saatnud oli, seisis, et Proktor oli jõudnud naise jälgedele. Huvitav, kas ta oli praeguseks Juliette’i juba üles leidnud?
Lise pilk eksles ruumis edasi ja peatus pooltühjal klaaspurgil, mille sees oli maasikapunane pulber. Tüdruku tähelepanu ei tõmmanud mitte pulbri värvus, vaid hoopis silt, mis purgile kleebitud oli.
Silt nägi välja selline:
Lise võttis purgi riiulilt alla ja suundus suure roostes arhiivikapi poole. Ta tõmbas välja sahtli, kus peal oli kirjas „PATENTEERIMATA LEIUTISED”, lehitses toimikuid, kuni jõudis P-täheni, ja nii nagu lubatud, seisiski seal koltunud toimik kirjaga „PRANTSUSE NINAKLAMBRID”.
Ta avas toimiku, keeras selle tagurpidi ja kaks sinist ja täiesti tavalist ninaklambrit kukkusid välja. Aga ei mingit kasutamisjuhendit. Lise pistis klambrid taskusse ja hüüdis:
„Ma leidsin need üles! Lähme nüüd ära!”
Ta pööras ümber ja nägi, et Bulle seisis tööpingil ja urgitses midagi ühest klaaspurgist.
„Mida sa teed?”
„Võtan veidi puuksunaudi pulbrit, noh.”
„Bulle! Aga see on ju eluohtlik ja keelatud!”
„Ah, mis sa ajad,” vastas Bulle. „Pealegi on normaalne kogus puuksutamist täiesti tervislik.”
„Normaalne kogus? Viimane kord, kui sa seda terve supilusikatäie ära sõid, lasid sa nii kõva puuksu, et oleks peaaegu kosmosesse lennanud!”
„Ole nii kena ja jäta liialduste tegemine minu hooleks,” lausus Bulle ja kallas peotäie helerohelist puuksunaudipulbrit väikesesse kilekotti, sidus selle pealt kinni ja pistis taskusse. „Ma lendasin võib-olla viiekümne meetri kõrgusele ja
