Lise. „Mina puuksutan ka, aga ainult siis, kui see on tingimata vajalik.”
„Mu kallis preili Iluspuuks,” sõnas Bulle, keeras kaane kõvasti purgile peale ja hüppas pingilt maha. „Ma vean terve tonni kleepuvate karamellide peale kihla, et sa ei suuda MITTE KUNAGI nii kõvasti puuksu lasta, et see inimese kõrvale kuuldav oleks. Jäta jõupuuksutamine meile, poistele.”
„Küll sa veel näed,” vastas Lise.
„Sa mõtled kindlasti, et küll ma veel kuulen,” ütles Bulle ja pani käe kõrva taha. „Aga ma ei kuule… mitte midagi!”
Nad kustutasid tule, lukustasid enda järel ukse, panid võtme tagasi mati alla, lonkisid läbi aia, peatusid pirnipuu all ja vaatasid kuu poole.
„Me lähme siis Pariisi,” ütles Lise. „Täiesti üksinda.”
„Täiesti kahekesi,” parandas Bulle. „Ja see ei ole nii kaugel.”
„See on kaugemal kui Sarpsborg,” sõnas Lise.
„Aga ainult natuke,” lohutas Bulle.
„Ma pean emalt ja isalt sõiduks luba küsima,” ütles Lise.
„Unusta ära,” vastas Bulle. „Nad ei luba. Nad ütlevad raudselt, et parem on teatada Pariisi politseile. Ja me ju teame, mis siis juhtub.”
„Jah?” küsis Lise pisut ebakindlalt. „Mis siis juhtub?”
„Mitte midagi,” vastas Bulle. „Ükski täiskasvanu ei usu doktor Proktori leiutisi. „Ajaseep?” küsivad nad. „Milline totrus!” Sellepärast saatiski professor meile kaardi. Ta teadis, et keegi teine teda ei usu, eks ole?”
„Võib-olla,” ütles Lise ettevaatlikult. „Aga … aga oled sa täiesti kindel, et meie peaksime siis teda uskuma? Ta on ju tore, aga lõppude lõpuks siiski pisut… ee, hull.”
„Loomulikult peaksime uskuma,” vastas Bulle. „Ja Proktor ei ole pisut hull. Ta on peast täiesti segi.”
„Täpipealt,” ütles Lise. „Kuidas sa saad siis nii kindel olla?”
„Elementaarne, mu kallis Lise. Doktor Proktor on meie sõber. Ja sõbrad usuvad üksteist.”
Lise vaatas pikalt kuud ja noogutas.
„See,” ütles ta, „on üks õigemaid asju, mida sa tükil ajal öelnud oled. Mis me siis teeme?”
„Homme on ju reede, eks ole? Seega lähed sa koju ja ütled, et su sõbranna kutsus sind nädalavahetuseks Sarpsborgi. Sa ütled, et lähed pärast kooli rongi peale ja nad tulevad sulle raudteejaama vastu.”
„See võib isegi läbi minna,” lausus Lise ja hammustas huulde. „Aga sina?”
„Ma ütlen empsile, et lähen nädalavahetuseks Arvikasse orkestrilaagrisse.”
„Orkestrilaagrisse? Nii järsku?”
Bulle kehitas õlgu. „Emps ei pilgutaks silmagi. Tõenäoliselt oleks ta lihtsalt õnnelik, et minust paariks päevaks rahu saab. Homme paki koolikotti veidi rohkem asju, mitte palju, ainult väikesed asjad, nagu pass, rahakott, pastillid ja muu selline. Siis lähme kooli ja teeskleme, et kõik on nagu tavaliselt, eks? Aga pärast kooli lähme kesklinna, sellesse kellapoodi…”
„Pikamantli Kellapoodi,” ütles Lise.
„Täpselt nii. Me müüme postmargi maha, sõidame bussiga lennujaama, ostame piletid esimesele Pariisi lennule, registreerime end ära ja hops, olemegi kohal.”
Lise kaalus hoolikalt Bulle sõnu ja näris alahuult. Hops siia ja hops sinna, mõtles ta. Bulle suutis kõik keerulised asjad lihtsaks rääkida.
„Noh?” küsis Bulle. „Mis plaan jääb?”
Lise vaatas klaaspurgi sisse. Kuuvalgus pani maasikapunase pulbri müstiliselt ja kaunilt sädelema. Ajas kaduma läinud? Ajaseep? Ajarännuvann? See oli päris hull lugu.
„Parem oleks, kui me postkaarti isale ka näitaksime,” lausus ta kõheldes.
„Parem?” küsis Bulle. „Kui see oleks parem, siis oleks isand Proktor seda kirjutanud!”
„Ma tean, aga ole natuke realistlikum, Bulle. Vaata meid! Kes me oleme? Kaks last.”
Bulle ohkas raskelt. Siis asetas ta käe Lisele õlale ja vaatas teda pisut aega tõsiselt, enne kui sügavalt sisse hingas ja rahustava häälega jutlustama asus: „Kuula nüüd, Lise. Me oleme meeskond. Ja me ei hooli sellest, et kõik teised arvavad, et me oleme üks hale kamp. Sest meie teame midagi, mida nemad ei tea.”
Bulle oli nüüd nii pühalik, et ta hääl hakkas pisut värisema: „Me teame, kallis Lise… me teame… me… ee, kuidas see nüüd oligi?”
„Me teame,” jätkas Lise. „Et kui sõbrad lubavad üksteist alati aidata, on üks pluss üks pluss üks palju rohkem kui lihtsalt kolm.”
„Täpipealt!” ütles Bulle. „Noh? Mis sa ütled? Jah või ei?”
Lise vaatas pikalt Bullet ja ütles seejärel üheainsa sõna:
„Vihmavari.”
„Vihmavari?” kordas Bulle arusaamatuses.
„Ma võtan kaasa vihmavarju. Me võisime väikseid asju kaasa võtta, ja niipalju kui ma kuulnud olen, siis sajab Pariisis sel aastaajal kohutavalt palju.”
Bulle pilgutas kaks korda silmi. Siis jõudis talle lõpuks kohale.
„Jippii!” juubeldas ta ning hakkas üles-alla hüppama. „Me lähme Pariisi! Kankaanitantsijad! Šampanja! Champs-Élysées!”
Bulle lasi kuuldavale veel terve rea Pariisiga seonduvaid asju, kuni Lise ütles, et aitab küll ja aeg on magama minna.
Kui Lise oli oma vanematele head ööd soovinud ja isa oli magamistoa ukse kinni tõmmanud, jäi ta nagu tavaliselt voodiservale istuma ja Kanonveieni teisel poolel asuvat kollast maja vaatama, täpsemalt ühte teise korruse halli rulood. Ta teadis, et natukese aja pärast pannakse seal laualamp põlema, seatakse akna poole ja Bulle alustab õhtust varjuteatri etendust, mille ainsaks publikuks on Lise. Tibatillukesed sõrmed heitsid kardinale varje, mis moodustasid terve rea kankaanitantsijaid. Samal ajal, kui Lise varje jälgis, mõtles ta Juliette’i müstilisele kadumisele palju aastaid tagasi ja loole, mida doktor Proktor rääkinud oli. Pentsik lugu kõlas nii:
Juliette ja doktor Proktor kohtusid Pariisis ja armusid teineteisesse. Nad olid juba mõned nädalad paar olnud, kui ühel ööl koputas Juliette doktori pansionaadi uksele. Doktor hüppas rõõmust lakke, kui tüdruk otsekoheselt tema kätt palus. Aga samas oli ka ehmatanud, kui tüdruk palus, et nad kohe, selsamal ööl, mootorratta selga hüppaksid ja Rooma kihutaksid, et seal kiiremas korras abielluda. Juliette ei tahtnud kiirustamist millegagi põhjendada ja Proktor pakkis ilma kärata kaasa oma ainsa ülikonna ning lõi mootorrattale hääled sisse. Tal oli nimelt aimdus kogu selle loo kohta. Juliette’i isa oli parun. Ja ehkki parunipere Margariin oli juba ammu laostunud, arvas parun, et üks üsna läbikukkunud norrakast leiutaja ei kõlbaks paruness Juliette’ile. Aga nüüd sõitsid Juliette ja Proktor läbi öise Prantsusmaa, et abielluda. Nad olid just
