midagi või?”
„Jee ma ostan! Nalja teed või? No hea küll, ma jõudsin sinna Khao Sani. Õudne mäsu oli muidugi, tümps, müüdi kõikvõimlikku nänni ja osteti ka, jäle palju rahvast tolgendas ringi. Seljakotiga sa lihtsalt ei mahu sinna. Ja kaine peaga ei ole seal ka mõtet olla, sest teised ei ole. Ja kõik oli üstra kallis ja hästi tüütu, nii et ma ei tea, mulle meeldib siin rohkem, ausalt.”
„Mis see üstra tähendab?”
„Niisama, me Rakveres rääksime nii, ära pane tähele.”
„Ja siis?”
„Ma sõin seal pingi peal ühe take-away pathai ja, mis oli jumalast hea ja odav, ja läksin lennujaama tagasi. Viimane rong läks kaksteist, nii et ma jõudsin kenasti ja magasin pingil esimesel korrusel, ukse ees õues. Väga mõnus oli magada. Palju mõnusam kui Khao Sani tümpsu kuulata. Aga noh, vähemasti ma olen Bangkokis käinud, rohkem ei taha kah! Lähme sööme kusagil midagi, või sa oled juba hommikut söönud?”
„Ei ole.”
Seda öeldes tundis ta ennast kindlalt, ta oleks tahtnud sellest isegi rääkida, kuidas ja miks ta ei ole söönud, aga tüdruk oli juba minema tuisanud ja leidnud kohviku ning oma seljakoti maha visanud. „Siis sööme, ah, mis sa arvad?”
See oli täiesti mõnus koht, õigemini oli tee ääres kaks rõduga kohvikut kõrvuti. Üks nooblim, teine tavalisem. Nagu rikas vend ja vaene vend. Mõlemal olid lauad nii rõdul kui ka kõnniteel. Mõlemas oli televiisor. Rikka venna toolid olid puust, pehmed ja värvilised, teisel tavalised, plastmassist, aga mitte need kõige väiksemad, kohalike omad, vaid nagu nad ise ütlesid, americano’d. Mari valis kohe plastmasstoolid, vaese venna. „Võtame selle, eks ju, Tom?”
„Kuidas tahad.”
Poiss kehitas õlgu. See ei olnud mingil juhul küsimus, asi oli otsustatud. Poiss aimas sügaval hinges, et nii jääb see kogu järgmiseks kolmeks nädalaks, kuni draakoniaasta alguseni, mil nende reis läbi saab.
„Liiga posh meile, eks ju, see pehmetega, või mis, ah?” seletas tüdruk.
Kui kena tast, et ta vaevub põhjendama.
„Sulle ju ei meeldi ka?”
„Nojah, okei, pole ullu,” pomises Poiss vastuseks, „on jah liiga uhke …”
Ikka eriti konkreetne mees! Poiss lubas endale, et hakkab meheks! Lausa silmi kinni ei seo, aga okei, nojah, „pole ullu” on ka liig. Tüdruk potsatas end juba rõdule teleka ette maha. Poiss istus tüdruku kõrvale.
Telekas näitas Vietnami diskot. Poiss üritas leida ettekandjat, et telekas tennise peale keerata. Kohe nende rõdu all tänavaäärses lauas istusid kohalikud, kellest üks nägi sedamoodi välja, et töötas siin. Tal oli rinnasilt. Nad suitsetasid nii palju, et tossupilv hõljus tänava kohal. Tuhatoosis oli konidžomolungma. Poiss näitas enda ja Mari peale. Ettekandja mõistis, kiskus viimaseid mahve.
Mari viskas oma rastamütsi tühjale toolile.
„Ma Khao Sanist ostsin selle mütsi. Sellist kandsid põhiliselt poisid, aga ma oletasin, et siin on külm. Ja on ka!”
Mari võttis taskust suitsud. Ta pakkus ühte Poisile, aga Poiss keeldus. Mari pani endale rõõmsalt suitsu ette ja ulatas Poisile välguka.
„Kõigest hoolimata võid sa mulle tuld pakkuda.”
„Aitäh!” nohises Poiss.
Mari purskas naerma.
„Ära põe kogu aeg, me peame siin ikka vähemasti tuttavaks saama, muidu on ka jama ju!”
„Ma ei põe üldse!”
Poiss plõksis välguka põlema, varjas tuule eest käega ja küünitas leegi Mari suitsuotsani. See oli roheline peenike Vogue, puhas naistekas. Mari puhus mõnuga tossu suust välja. Väljas võis olla paarteist kraadi. Oli selline karge jaanuarihommik. Hanoi varakevad.
Ettekandja tõi menüüd, kummalegi oma. Mari tõmbas mõnuga suitsu ja uuris menüüd, see oli nii inglise- kui vietnamikeelne.
„Kas ma saaksin teleka spordi peale panna?” küsis Poiss ettekandjalt. „Tennis, tennis, you understand?”
Poiss vibutas ilmekalt kätt.
„Muidugi ta saab aru, tennis on ju tennis!”
Küll on tark tüdruk see Mari, aga ettekandja saigi loomulikult aru. Poisi viipekeel oli täiesti üleliigne. Ettekandja mõistis teda poolelt sõnalt. Ta kruttis teleka Austraalia spordikanalile.
„Australian Open,” teatas ta asjalikult.
Justkui tellitult tuli sealt Federeri ja kellegi patsiga tüübi mäng, keda Poiss ei tundnud. Kuigi muidu teadis ta peaaegu kõiki. See oli alles esimene ring. Mari heitis üsna vaenuliku pilgu telekasse.
„Aitäh,” ütles Poiss ettekandjale. „Ma võtan omleti singi ja juustuga.”
Ta näitas igaks juhuks näpuga oma omletti. Omlett oli siin seitsekümmend tuhat, aga mis teha.
„Cám ơn! Ütle talle cám ơn!” ütles Mari.
Ettekandja naeratas talle rõõmsalt ja vastas midagi nende keeles, mille peale alumine laud hakkas naerma. Mari naeris viisakusest vastu, aga vaevalt ta teadis, mille peale.
„Mis cám ơn?” küsis Poiss.
„Aitäh, vietnami keeles. Cám ơn! Ma mõtlesin, et ma õpin vähemasti mõne sõna ära, enne kui nende juurde tulen.”
„Ma ei tulnud selle peale.”
Poiss tundis end kuidagi opakalt.
„Näha on, kuule, hei, ära mine ära, mina tennist ei söö!”
Mari pani näpu bun ga peale. Poiss tegi grimassi. Ettekandja jäi kõhklema. Mis siis nüüd?
„Miks sa sellist nägu teed? Sa tead, mis see on?” küsis Mari.
„Ma eile proovisin.”
„No näed, sa proovisid!”
„Ja polnud üldsegi see, mis sa loodad.”
Mari isegi ei kuulanud teda.
„Ma ei loodagi, aga ma proovin ka, järsku ei saa surma. Mulle bun ga, ikka bun ga!” ütles ta ettekandjale.
„Same-same?” kädistas too õnnelikult.
„Same-same!” kordas Mari.
Ettekandja läks tolle nõmeda supi järele. Mari suitsetas. Poiss vahtis tennist ja tundis äkki, et tal pole midagi öelda. Ükstapuha, mis ta rääkis, ei lugenud. Tuleb mingi eit ja kukub käsutama. Federer tegi topeltvea, appi!
„Sa ise ei suitseta, jah? Toomas!”
„Ei.”
„Ilmaasjata, siin on räigelt odav.”
„Ma
