ei saanud millestki aru.
„Breakfast, breakfast?”
Poiss näitas näpuga oma näljast suud. Tädi manas hetkega tagasi näole sellesama õnnetu ilme, millega ta Poisi vastu oli võtnud, õigemini tänavalt röövinud.
„Üheteistkümne dollari eest ei saa breakfast’i! Too little money! Hanoi very expensive!”
Poiss ei uskunud oma kõrvu! Mutt oli ta lohku tõmmanud! Jube kurva näoga seletas veel, et oleks nad viisteist kokku leppinud, oleks olnud ka hommikusöök, aga nüüd – ta laiutas käsi!
„Raisk!”
Poiss ise kohkus ka veidi oma röögatusest, aga see tuli tal nii südamest ja endalegi päris ootamatult. Perenaine ehmatas ja kokutas Poisi järgi: „Raisk!”
Viha oli isegi näljast suurem! Perenaine astus sammu tagasi.
Poiss vaatas kadedusega Buddhat, kellel polnud oma riisiportsust sooja ega külma ja tormas vihaselt välja. Ta üritas ust paugutada, aga see vaid kääksus. Mutt jooksis talle uksele järele ja korrutas: „Sir, sir, Hanoi expensive, sir!”
Käigu perse! Poiss tagasi ei vaadanud. Kiire oli ka. Ho Chi Minh oli end mausoleumis vaadata lubanud ainult üheteistkümneni. Tee pealt võis ju midagi süüa võtta. Muidugi oli bun bo välikohvik end juba avanud, aga sellest läks ta rahuga mööda. Tuleb endale pealuusse raiuda, et saia ei loobita prügikasti, enne kui pole kindel, kust uue saab. Raisk … raisk! „Raisk” oli esimene eestikeelne sõna, mille ta Vietnami kodanikule ära oli õpetanud. Pläss lugu, aga mis teha.
NHA TRANGIST VÄLJA SÕITES SAAD ARU, kui palju vietnamlasi tegelikult on.
Kui Dong nende kodutänavast suurele teele keeras, oli terve tänav järsku rollereid täis. Tundus, et kogu linn on otsustanud kuhugi sõita. Selles mööda mereäärt linnast välja põristavas parves oli väga erinevaid ekipaaže. Oli kaheseid, nagu Dong ja Poiss, ja isegi üheseid. Kuid oli ka kolmeseid ja neljaseid, näiteks ema ja kaks last või kolm last, või siis isa koos ämma, naise ja kahe lapsega, kes rippusid kuidagi isa küljes, aga maha ei kukkunud. Aga see polnud põhiline. Kõik olid rõõmsad, ainult tema oli kurb.
Liiguti mitte kiiremini kui kolmkümmend kilomeetrit tunnis. Mõned kannatamatud ka trügisid, tavaliselt olid need klientidega motikamehed. Ülejäänud kulgesid leebelt ühe mõnusa vooluna edasi, kuhugi paremasse tulevikku. Selles võis küll kindel olla.
Rolleril edasi veeredes oli neil aega üksteist vaadata, vietnamlastel Poissi ja Poisil vietnamlasi. Üsna raske oli seal Dongi taga sadulas tusatseda, sest lapsed lehvitasid ja naersid. Poiss lehvitas vastu, mis tal üle jäi. Siis lehvitas juba rõõmsamalt vastu. Miskipärast olidki sel päeval ainult rõõmsad inimesed teele asunud. Selles mõttes oli neil kõigil üksteisega vedanud.
Paremale jäi meri ja rand, mis oli hommikusi suvitajaid täis. Vasakul olid pilvelõhkujad, ja kui nad veel valmis ei olnud, siis kraanad olid juba kohal, nokad taevas. Oma vaikses Chieni koduhotellis ei olnud tal sellest buumist aimugi olnud. Tuli välja, et ta oli koos Mariga elanud mingis tulevases Hong Kongis. Ei tea, kas vietnamlased ikka tahavad seda, mida nad tahavad? Varsti oledki oma suures suurte majadega linnas koos miljoni teise inimesega, aga ikkagi üksi. Su küla enam ei ole! Aga mis on inimene ilma oma külata väärt? Tuhkagi. Jaapanlased juba hüppavadki üksteise võidu akendest alla. Nii et kõige parem on ikkagi Tartu.
Selliste mustade mõtete saatel jõudsid nad linnast välja, mis tähendas, et jätkus tavaline hüttide, kohvikute ja muude putkade rida. Rolleriparv hargnes erinevates suundades laiali ja jäi hõredamaks. Poiss vaatas korraks siiski tagasi. Sinna jäigi tema Facebooki tüdruk. Nii õudne tunne oli. Ja mis veelgi lollim. Kui inimesel on õnnetu armastus, on üks asi, aga kui sellele lisaks on ka raha vähe, siis ongi ta omadega perses. Siis on tekkinud nii-öelda traagiline vaesus!
Kolmepäevane džunglireis ei olnud tema eelarvesse plaanitud. Kuigi rollerisõidul iseenesest ei olnud häda midagi. Vähemasti oli tal suur lootus hukkuda. Siin keeras iga päev kümneid valgeid nolke end täis peaga kägarasse. Aga temaga oli ju easy rider ise, ja esialgu püsisid nad väga kindlalt sadulas.
„Kas teil on samamoodi kui meil?” küsis Dong.
Ta vist arvas, et peab midagi rääkima. Poiss oleks võinud ka tuhat kilomeetrit vaikida, või kümme tuhat.
„Kas teil on samamoodi?” küsis ta uuesti.
„Mis mõttes meil?”
„Teil, Eestis.”
„Ma ei teagi … külmem on!”
„Aga majad. Kas majad on samamoodi?”
Oli küll sarnane, selle vastu ei saanud vaielda.
„Üsna sarnane tegelikult,” ütles Poiss ükskõikselt, isegi liiga ükskõikselt.
Ta ei tahtnud Dongi kuidagi solvata, aga ta ei suutnud hetkel millegi vastu huvi tunda. Ta siiski üritas: „Aga nüüd on see kriis ja ei teagi!”
„Meil ei ole kriisi, meil on lihtsalt inimesed vaesed. Aga me ehitame!” ütles Dong.
Ei saanud arugi, kas ta oli selle üle uhke või vastupidi. Liiga palju ka ei olnud mõtet rääkida. Kas elu on ilus või mitte. Selle üle otsustas siiski partei. Poisile tundus see veider, aga huvitav.
Ta oli neid aegu televiisorist näinud, ema ja isa käest küsinud, aga ikkagi ei saanud päriselt aru. Kuidas otsustab sinu eest partei?
See, et ta ise Eestist oli, ei tundunud hetkel üldse tähtis. Tal oli see isegi meelest läinud. Siin maailma otsas tundus, et Eesti on välja mõeldud, et see on unenägu. Millal ta sellest Dongile rääkinud oli? Dong rääkis Eestist nii enesestmõistetavalt, nagu oleks ta seal mõnda aega elanud.
„Meil on ka nii. Muidu oleme vaesed, aga ikkagi ehitame,” ütles Poiss, „ja järjest suuremaid maju.”
„Siis me oleme ju ühtemoodi, sir Toomas, me oleme väga sarnased.”
Välimus välimuseks. Ühed olid väiksed, nobedad ja tegelikult väga ilusad – vietnamlased on kena rahvas. Teised on suured, valged ja kohmakad. Üks on suur rahvas, aga väikest kasvu, teine väike, aga suurt kasvu. Nii et same same but different. Nagu kohvik Nha Trangis, Booze Cruise’i vastas.
Ühes asjas olid nad tõepoolest sarnased. See oli ahnus, mis kannustas ühtemoodi nii eestlasi kui vietnamlasi. Et oleks vingem mobla, roller või auto, ükstapuha mis, aga et oleks rohkem, ja kui mitte rohkem, siis peaasi, et oleks, oleks, oleks. Päris kurb, et nad nii ühtemoodi on. Käigu see Dong oma ehitusjutuga. Väike suurrahvas ja suur väikerahvas.
Teeservas oli just nii, nagu Dong ütles, kuurid ja kivimajad läbisegi. Kivimajad olid juba selges enamuses. Need ehitati otse vanade kuuride sisse, nii et kuur justkui kasvas aja jooksul ümber suureks kivimajaks.
„Kus teie elate, sir?”
Dongiga oli selles mõttes lootusetu asju ajada, et kui Poiss kohe ei vastanud, siis Dong lihtsalt küsis kõvemini. Et asjad oleksid selged.
„Kus teie elate, sir?”
„Tartus,” vastas Poiss.
„Tartus?”
„See
