amat
1
Rakveres peeti järjekordset laata. Laadapäevadel täitsid avara munakivisillutisega turuplatsi maameeste vankrid ja nende taha omaette ritta koondatud laiguliseks määrdunud puldantelgid. Seal olid endale koha leidnud mitmesuguste elukutsete esindajad, näiteks kingsepp, kes omavalmistatud saapaid müüs, aga oli kohemaid valmis ka sealsamas jalast võetud jalanõudele pooltallad alla lööma või pealsed ära paikama; tema kõrval kauples sadulsepp uhiuute, parknaha ja tökati järele lõhnavate hobuseriistadega. Veidi maad edasi oli endale avara telgi püstitanud päevapiltnik, ja selle ukseava juurde kogunes ilmast ilma poisikesi, kes üksteise võidu püüdsid telki sisse kiigata. Seal oli tõesti, mida vaadata – kõiki seinu katsid suured maalitud pildid kaugete tundmatute linnade vaadetega, aga oli ka idülliline metsamaastik, mille ees tagajalgadel seisis tõeline, kuigi koidest mõnevõrra näritud karu. Keset parki kõrguvat lossi kujutava pildi ees oli aga tubli varsa mõõtu puust hobune, mille seljas lapsi pildistati. Päevapiltnik ise, mustade vurrude ja siledaks kammitud juustega klanitud härrasmees, särav uurikett vestitaskust üle kõhu rippumas, seisis telgi uksel ja kutsus möödujaid sisse.
„Härrad-prouad, astuge ligi! Kõige paremad ja selgemad pildid, ainult viiskümmend marka tükk! Kui tellite kolm pilti, saate ühe pealekauba!”
Fotograafi kutset võtsid vähesed kuulda, enamik linnakodanikke kõndis sinnapoole, kus seisis kõige suurem, üleni kirevate kirjadega ilustatud telk. See oli tsirkus, ja lapsed sikutasid kättpidi oma emasid-isasid just seda vaatama. Tsirkuses näidati ahvi, kel olid riided seljas, ja karu, kes oskas tantsida. Mõnikord oli kaasas ka pesuehtne elevant, kes talitaja käest londiga terve leiva võttis ja suhu pistis. Seal olid ka kirjuks maalitud näoga tolad, kes iga kolme sammu tagant maha kukkusid ja rahvale nalja tegid. Linnas, kus peale kahe kino teisi lõbustuskohti ei olnud, oli tsirkus oodatud nii laste kui paljude täiskasvanute hulgas.
Ennast juba peaaegu täiskasvanuna tundvale Vaike Kleinbergile oli aga kogu laadamelu vastumeelne. Tema pere elas siinsamas turuplatsi servas, Makkeni talurahvakaupluse hoovipealses majas ja iga kord tungis tüütu laadasagin ka nende kahetoalisse, ilmatu suure poolpimeda köögiga korterisse. Just see köök, mille üheks seinaks oli hooneid eraldav paekivist tulemüür ja milles talveöödel tikkus vesi ämbris ära külmuma, muutus laadapäevadel rahvarohkeks, sest ema teenis perele lisasissetulekut kaugelt tulnud laadaliste majutamisega. Need olid enamasti Peipsi-äärsetest küladest kohale sõitnud talumehed, kes laatadel sibulaid ja kurke müüsid ning kellele öömajaks piisas köögipõrandale laotatud õlekotist. Magajaid mahtus põrandale isegi kümmekond, toit oli neil endal kaasas ning ema kostitas mehi vaid tulise teeveega. Selle jaoks kahises pidevalt köögipliidil läikiv koonilise kujuga plekist veekeedunõu, mida trumliks nimetati.
„Pjeerenaine, kas tiid saab?” See oli tavaline küsimus, millega vene küladest pärit mehed ema poole pöördusid. Nad said oma teevee, trumlisse lisati ämbrist uut ja peagi hakkas see pliidil jälle kahisema.
Vaike isa Aleksander oli kooliõpetaja ja habemessekasvanud poolumbkeelsete laadaliste ööbimine nende korteri köögis oli ka temale vastumeelne; ometi taipas mees ülihästi, et ainult väikesest õpetajapalgast kolmelapselise pere vajadusteks ei piisa, ning pidi leppima sellega kui paratamatusega. Laadalistega õiendas tema naine Kristiine, ja Aleksander oli kehtestanud vaid ühe nõude – et laadalised tubadesse ei astuks ja ainult köök nende pärusmaaks jääks. Vaid maailma näinud väikeärimees Havist, kes igal laadal peenemat metallikraami müütas, sai ööbimiskoha peretuppa, kus mehed oma asemetel lamades tihti hilisööni vestlesid.
Vaike oli Kleinbergide lastest kõige vanem, jõudnud juba gümnaasiumi lõpuklassi ja see tõstis ta teistest pea jagu kõrgemale. Juba siis, kui kaks aastat noorem õde Leida kohustuslikust kuuest kooliklassist kaugemale ei jõudnud, tundis Vaike, et tema on Kleinbergide peres äravalitu, kes oma annete toel elus kõrgele lendab. Ja tema anded ilmnesid juba üsna noores eas – Vaikel oli kena, haruldaselt kõrge ja puhas lauluhääl, millega ta koolipidudel esinedes alati pika aplausi teenis; peale selle oli tal üsnagi harvaesinev joonistamisand, mis väljendus kas või selles, et kõik tema koolivihikute ääred olid kenasid inglinäolisi tüdrukupäid täis joonistatud. Ning kui Vaike hakkas koolis endale nime tegema ka luuletamisoskusega, oli kõigile selge, et see tüdruk jõuab elus kaugele.
Vend Juljus oli lastest kõige noorem ja kaunite kunstide vastu huvi ei tundnud, teda huvitas hoopis tehnika. Niisiis oli Vaike ainus, kes oma vaimuannete toel pidi Kleinbergide nime tuntuks tegema, ja selle üle olid vanemad omavahel korduvalt kõnelenud.
„Saad aru, ta on nii andekas! Ta peab edasi õppima, vaata tema joonistusi… Ta on juba valmis kunstnik!” seletas Kristiine mehele.
„Andekas, jah… Aga andest üksi ei piisa, et kaugele jõuda,” ütles Aleksander mõtlikult. Pedagoogina oli ta ennegi näinud lapsi, kes nendele pandud lootusi ei õigustanud. Ta teadis, et nii ilu kui andekus on head soovitused senikaua, kuni asjaosaline neid ei teadvusta; kui inimene ise ennast ilusaks või andekaks pidama hakkab, toob see tihti kaasa nii upsakuse kui ka laiskuse.
„Vaike peab edasi õppima!” kordas naine.
„Seda mõtlen minagi. Ainult…” Aleksander jättis lause pooleli, juba ette teades, et ta käbe teinepool nagunii kõik vastuväited sedamaid kummutaks. Ja ega ta tahtnudki vastu vaielda, tahtis vaid arutleda – kas meil jätkuks selleks raha… Aga pere majandusohjad olid nagunii Kristiine hoida, ja mees vaikis.
Gümnaasiumi lõpuklassis käies hakkas ka Vaike ise aina enam hellitama lootust, et temast saab kunstnik. Joonistamine, eriti portreteerimine veetles teda kõige rohkem, ta oli koolis mitmeid kaasõpilasi paberile jäädvustanud. Tõsi küll, Vaike tehtud portreedel tundusid inimesed olevat isegi kenamad kui tegelikkuses, tal oli kalduvus neid ilusamaks joonistada. Õpetaja sirvis hoolega Vaike joonistusplokki ja jäi mõttesse.
„Teie, Kleinberg, peaksite kunsti alal edasi õppima, teil tundub tõesti kätt ja silma olevat. Võibolla prooviksite „Pallasesse” sisse saada, ma arvan, et see õigustaks…”
See tunnustus tiivustas tüdrukut. Ta hakkas end juba tundma kuulsa kunstnikuna, kes korraldab oma tööde näitusi; veel enam – ta kujutles, kuidas temast ajalehtedes kirjutama hakatakse ja kuidas talle aplodeeriva rahvahulga ees lillesülemeid kingitakse.
„Joonistusõpetaja soovitas mul „Pallasesse” õppima minna!” ütles Vaike õhtulauas ilma sissejuhatuseta ning öeldus oli nii uhkust kui enesekindlust. Õpetaja soovitus pidi ka isale ja emale mõjuma.
Kristiine vaatas kõigepealt Aleksandri poole, aga mees mälus pikalt ja mõtlikult oma leivasuutäit. Ning alles siis, kui oli selle eelnevatele järele saatnud, arvas:
„See on keeruline lugu… „Pallas” on ju Tartus, seal pole Vaikel kuskil elada või olla. Oleks veel et Tallinna, saaks Alma juurde.”
„Tädi Alma juurde ma ei läheks nagunii!” sähvas Vaike enne, kui ema omalt poolt midagi lisada jõudis. „Tema õpetusi ma ei jõuaks eluilmaski ära kuulata!”
Laua ümber tekkis vaikus. Leida, noorem tütardest, oli harjunud vanemate vestlust vaikides kuulama teades, et tema arvamisega nagunii ei arvestata. Juljus hammustas võileiba ja mõtles oma mõtteid, õe probleemid jäid temast kaugele.
„Eks peab siis Vaikele Tartusse toa võtma…” arvas Kristiine. „Inimene peab ju kuskil elama.”
„Sul on hea rääkida, aga mis see maksma läheb! Kust meil need rahad tulevad?” küsis Aleksander ja silitas käega üle otsmiku. Tema pealaele oli juba paari aasta eest hakanud aina suurenev paljak tekkima ja siis oli mees otsustanud oma juuksed nulliga maha ajada. Ka omaaegsetest uhketest vuntsidest oli ta säilitanud vaid väikese ninaaluse vurrupuhma, mille Vaike oli tabavalt tilgapüüdjaks ristinud. See nimi pälvis kogu pere heakskiidu, Aleksander ise muidugi välja arvatud, aga ta püüdis sellistest väikestest nöökimistest lihtsalt üle olla.
„Nüüd on ju siin järjest laatu
