välja andis ja selle üle arvet pidas. Omal ajal ministeeriumikooli lõpetanud, oli talle matemaatika küllalt hästi selgeks saanud.
„Tuhat marka on tulevast aastast ainult kümme krooni!” tegi nüüd ka Juljus suu lahti, ta oli teiste jutuajamist poole kõrvaga siiski kuulanud.
„Ükskõik, mis raha nimi on, peaasi, et seda oleks… Nii et – sina tahaksid ikka Tartusse ja „Pallasesse”?” pöördus Aleksander nüüd otse vanema tütre poole.
„Just! Õpetaja ütles ka, et…”
„Õpetaja võib öelda mis tahes, see meid rikkamaks ei tee… Aga kui mamma arvab, et me hakkama saame…” vaatas pereisa veidi kõhklevalt Kristiine poole, aga too noogutas nõustuvalt. Tema oli valmis tegema mis tahes, et lemmiktütar vaid edasi õppida saaks.
„Ma söön kas või vett ja leiba, peaasi, et ikka Tartusse!” ütles Vaike õhinal ja mõtles sel hetkel tõesti niimoodi. Leida vaatas vanemat õde veidi kohkunult, tema oli harjunud kõike kuuldut tõena võtma ja pidi endamisi tunnistama, et tema küll palja vee ja leivaga elada ei saaks.
Pärast tähtsa otsuse tegemist tekkis Kristiine kummutisahtlisse väike plekist karbike, kuhu ta hakkas raha koguma. Ööbijatelt saadavad margad muutusid aastavahetuse järel sentideks ja neid tuli hoolega ning õige pikka aega koguda, enne kui järjekordne kroon kokku sai. Kristiine tänas õnne, et nad elasid just turuplatsi ääres, ka see andis majapidamises mõnevõrra kokkuhoidu. Oma toidukraami ostis ta eranditult turult ja teinekord kõndis kõik müüjate read läbi, et mõni sent odavamat lihatükki või siis võinaela leida. Leiba ja sepikusegust saia, mida rahva hulgas poolvalgeks kutsuti, ostis ta siitsamast turuplatsi serval lösutavast madalast poekesest, kus hinnatase paari sendi võrra madalam oli kui mujal, aga kõik see ei aidanud peidetud plekk-karbi sisu nimetamisväärselt kasvatada, ja Kristiine tõdes, et ta peab veel midagi välja nuputama. Nooruses, ammu enne abiellumist oli ta õmbluskursustel käinud, kodunt lahkudes isa käest kaasavaraks jalaga õmblusmasina saanud ning sellega oma perele suurema jao riideid õmmelnud. Küllap olidki Aleksandri poeülikond ja triiksärgid, mida ta koolis kandis, pere ainsad riietusesemed, mis ei olnud Kristiine õmbluslaualt pärit; nüüd otsustas naine, et ta võiks hakata tellimisel ka võõrastele riideid õmblema. Eelkõige muidugi lasteriideid, sest selleks kulub vähem materjali ning tänu oma lastele oli tal sel alal ka kõige suurem kogemus.
Kristiine õmbles, Vaike valmistus gümnaasiumi lõpetama ja oli pühendunud õppimisele ning kuueteistaastane Leida kui kodune laps pidi kraamima toad, koorima kartulid ja tegema kõik ettevalmistused selleks, et emal köögis võimalikult vähe ajaviitmist oleks. Kodustest toimetustest jäi pere meeste, nii Aleksandri kui Juljuse osaks vaid kaevust vee toomine ja talvine ahjukütmine. Pereisa istus enamasti oma töölaua taga ja parandas õpilaste etteütlusi ja kirjandeid, kaheteistkümnene Juljus oli aga tehnikaajakirja juhendite abil detektorraadio kokku seadnud ja istus nüüd enamasti selle juures, kõrvaklapid peas, ning püüdis kaugete raadiojaamade hääli tabada.
Kevadel sai Vaike gümnaasiumi lõputunnistuse, millel reaalainete hinded polnud küll hiilgavad, kuid mis tõestas, kuhu poole tuleb edaspidi püüelda – nii joonistamine, laulmine kui ka emakeel olid selged „viied”. Isegi vana pedagoog Aleksander Kleinberg hakkas tütre lõputunnistust uurides muhelema.
„Paistab, et sinus ikka midagi on,” ütles ta rahulolevalt.
Tüdruk tegi vallatu reveransi.
„Danke! Saage tuttavaks, mina olen tulevane kuulus kunstnik Vaike Kleinberg.”
„Nonoh, sa pole veel „Pallasesse” sissegi saanud! Kunstnikust on asi päris kaugel!” Isa püüdis Vaike ülemeelikuse peale noomivat nägu teha. Temale meeldis rohkem ettevaatlikkus ja alalhoidlikkus, aga ema Kristiine asus tütre poolele.
„Kui ta vähegi püüab, küll ta sisse saab! Kätt ja silma tal on… Leida! Leida!” hakkas ta siis köögi poole hüüdma. „Kas kartulid on kooritud, ma hakkan süüa tegema!”
Tuhande üheksasaja kahekümne kaheksanda aasta kevadel oligi Kleinbergide peres vastu võetud tähtis otsus – nende vanem ja vaieldamatult andekas tütar Vaike püüab jätkata oma õpinguid Tartus, tuntud „Pallase” kunstikoolis. Koos Vaikega sõitis Tartusse sisseastumiskatsetele ka ema – selleks, et tütart võimalikul raskel hetkel toetada ning edu korral talle eluasemeks sobiv, kuid mingil juhul mitte kallis toakene otsida.
2
Kahekümnendatel aastatel kandis suur osa Tartust veel tugevat provintsilinna pitserit. Kesklinnas, Raekoja platsi ja ülikooli ümbruses kõrguvad kolme-neljakorruselised kivimajad üritasid küll rõhutada, et tegemist on vana ja kuulsa ülikoolilinnaga, kuid tarvitses Kivisilla juurest vaid mõned minutid mööda Emajõe äärt kõndida, ja juba jõutigi halli ja ilmetusse linnajakku, mida kutsuti Supilinnaks. Siin, otse kesklinna kõrval laiuvas agulis, oli osa tänavaid koguni sillutamata ja valitses kõikvõimalike ehitusstiilide kaos. Otse kitsaste kõnniteede ääres losutas ridamisi madalate seinte ja ebaproportsionaalselt suurte, enamasti tõrvatud viilkatustega puumaju, mille hoovile tiheda luitundhalliks tõmbunud laudisega aiaplank ei lasknud möödakäijal pilku heita. Mõnigi nendest majadest näis olevat nagu küüru vajunud, kuue kämblalaiuse ruuduga aknad kõnniteeplaatidest vaid paari vaksa võrra kõrgemal, ja tihti nii see oligi – omal ajal jõeluha ebakindlale pinnasele rajatud hoonete vajumisest andsid märku nii looka tõmbunud katuseharjad kui lainelised räästajooned. Ka aknad ei tahtnud enam ühes reas püsida ega uksed korralikult sulguda, aga seda võtsid Supilinna vähenõudlikud elanikud kui paratamatust. See kuulus nende elustiili juurde, olid sa siis majaomanik või üürnik, kes omanikule kord kuus üüriraha peopesale ladus.
Ühes sellises majas oli Kristiine Kleinberg ka oma tütrele elupaiga leidnud. Vaike oli unistanud küll täiesti omaette toast, aga paraku pidi piirduma vaid vanapaar Uhlmanni elutoa eraldatud nurgaga, mida koidest puretud riietekapp ja nöörile tõmmatud sitskardin võõra silma eest varjasid. Seal nurgas oli ruumi ainult kitsa magamisaseme ja väikese laua jaoks; oma väheseid riideid pidi Vaike hoidma seinale kinnitatud nagis ning pesu laua alla lükatud kohvris. Sellel nurgatagusel oli aga midagi, mida nendes tingimustes võis isegi luksuseks nimetada – nimelt omaette, tervenisti Vaike päralt olev aken, millest tema töölauale vähemalt päeval küllaldaselt valgust langes. Aken avanes küll tagahoovi, kus pererahva mustakirju koerakrants alatasa haukus ja oma ketti kõlistas, kuid ruutude taga oli näha ka taevast, vinge sügistuule lennutatud järjest hallimaid pilverünkaid ja õunapuid, mille okstel rohelised õunad rippusid – senikaua, kuni perenaine need ühel päeval korvi kogus ning keldrisse viis.
Selle ema valitud elukohaga ei olnud Vaike sugugi heal meelel nõustunud, sest kõik nii majas kui selle ümbruses oli hall ja ilmetu. Juba pererahvas ise, aastatelt üle seitsmekümne jõudnud perenaine Emma ja temast veelgi kümmekond aastat vanem kaasa, kes enamasti ahju ääres pingil istus ja piipu tõmbas, olid hallid nii oma olemise kui suhtlemise poolest. Need kehalt ja hingelt vanad inimesed olid kogu oma lasteta abielu teise poole siin Supilinnas niiviisi hallilt elanud. Maja ehitamine oli nende elueesmärk olnud ja selle valmimine ligi nelikümmend aastat tagasi suursaavutus; selleks pidasid nad seda siiamaani ja käitusid väärikalt nagu majaomanikud kunagi. Emale oli kahtlemata hea mulje jätnud, et perenaine Emma korterikauba tegemisel Vaiket väga hoolega takseeris ja rahulolematust varjamata ütles:
„Tüdruklaps, jah… Neid ma pole võtta tahtnud, nendel peab hoolega silma peal hoidma, et alati õigel ajal kodus oleks ja raisku ei läheks…”
Selle ütlemisega võttis perenaine Vaike eest vastutamise vähemalt osaliselt enda kanda, andes lisaks korterile ja kostile ka mingi tagatise, et tütar võõras ja uljaste üliõpilastega asustatud linnas hukka ei lähe. Ning Vaike virilast ilmest hoolimata tegi Kristiine korterikauba kindlaks, kuigi ta emasüda
