kartus, et nüüd, siin kõigi võõraste ja just Verneri ees võtab ta vale noodi või lähevad sõnad meelest. Need kaks tunnet võitlesid, aga siis jäi ikkagi võtjaks auahnus, mis sosistas: sa pead näitama, et sa pole niisama tüdruk, vaid ikkagi andekas, mitmekülgne, peaaegu äravalitu…
„Kas teie saadate mind klaveril? Siiamaani olen ma ilma saateta laulnud, aga siin suures ruumis…” Vaike võttis end kokku, vaatas küsivalt Vernerile ja hakkas samas tundma rambipalavikku, iga avaliku esineja igipõlist saatjat, mis ühtaegu hirmutab ja innustab.
„Hea meelega! Aga mida te laulate, kas ma oskan?”
„Laula seda… Tangoritat! Te ju teate seda uut moe-ðlaagrit?” küsis Ursula seekord otse Vernerilt.
„Muidugi! Kas läheme?” pöördus Verner Vaike poole, tüdruk ohkas ja tundis, et nüüd ta lihtsalt peab oma hirmust üle saama. Nad läksid lavale, mees istus klaveri taha ja saal jäi ootuses vaikseks.
„Ma laulan…” ütles Vaike kähinal. Suu oli ühtäkki kuivanud ja nii laulu nimi kui sõnad korraga meelest läinud. Ja siis, nagu tahtes esinejat aidata, alustas Verner mängimist, improviseeris mingi eelmängu ja sõnad tulid Vaikele iseenesest meelde.
„Mul nimeks on la bella Tangorita, ja minu kodu on Santa Fe’s…”
Verneri sõrmed liikusid klahvidel, aga seejuures oli ta üleni üksainus suur kõrv. Ta kuulas lauljat, järgis nii tempot kui pause ja oli vaimustuses. Sellel tüdrukul oli suurepärane koloratuur; see polnud küll koolitatud hääl, kuid vaieldamatult loomulik anne, mis tabas ka kõrgemad noodid õigesti ja ilma kobamata. Mees kujutles, kuidas nad võiksid koos duetti laulda, kaks vastandlikku häält mõjuksid kindlasti huvitavalt. Ta hakkas mängule endamisi kaasa ümisema, ja kui Vaike laulu kahte lõpurida kordas, laulis Verner paar oktaavi madalama häälega korduse kaasa. See oli improvisatsioon, mis ootamatult efektselt välja kukkus, ning esinejad jäid lõppakordi vaibudes teineteisele vaimustunult otsa vaatama.
Vallandus maruline aplaus. Nõuti lisapala või laulu kordamist, aga nii Vaike kui Verner keeldusid, teades, et teist korda see enam nii hästi välja ei tuleks.
„Te olete tuttavad, te olete seda kindlasti varem harjutanud!” ütles Ursula, kui nad oma kohale tagasi istusid, ja selles ütlemises oli omajagu etteheidet. Vaike ja Verner vaatasid teineteisele otsa ja puhkesid üksmeelselt naerma. Oleks vist asjata olnud hakata kooliõele seletama, et nad kohtusid esimest korda.
5
Enneolematu balliõhtu oli kogu Vaike elu hoobilt teiseks muutnud. Sellest noorte vahel ühtäkki tekkinud mõlemapoolsest kiindumusest sai sedamaid hingemattev armumine, mis kogu senisele elule teise värvingu andis; varem tihti tusane ja ema juhatustele vastu hakanud või tõrksalt kuuletunud tüdruk oli nagu ära vahetatud, naeris, laulis ja trallitas.
„Mis imevägi sinust on üle käinud?” imestas Kristiine.
„Ta tuli ja nägi, see oli imevägi…” laulis Vaike vastuseks ja hakkas tuba kraamima. Ilma et ema oleks seda meelde pidanud tuletama.
„Ei, noh… Tuli ja nägi – kes siis tuli? Midagi ei saa aru!”
„Kes tuli?” Tütar jäi naerunäol ema poole vaatama. „Prints, noh!”
„Ohoh… Nojah, ma arvasin kohe, et midagi imelikku on juhtunud. Kes see prints siis oli?” Kristiine teadis, et senini ei olnud Vaikel kavaleri olnud, selles suhtes oli tüdruk tagasihoidlik ja isegi pelglik. Aga kes teab, võibolla ka liiga valiv või kapriisne nagu ta juba oma iseloomu poolest oli.
„Õige prints, mundris ja puha… Ja missugune lauluhääl!” Vaike proovis laulda, sõnad ja viis olid meelde jäänud. Laulud jäid talle üldse väga kergesti meelde.
„Deine Augen sind so tief ’ wie die Wolga…” Ei, tema kõrge hääl selle laulu jaoks ei sobinud, see vajas just bassi nagu Verneril. Niisugust, mis Volga-jõe sügavuse ilmsiks toob ja kuulajatel külmavärinad mööda selga jooksma paneb.
„Ahah, see oli siis mõni laulja, kes teil esinemas käis,” rahunes Kristiine. Vaike oli ennegi filminäitlejate pilte korjanud ja väitnud, et on mõnesse kinolinal nähtud siledaks lakitud moega mehesse armunud.
„Ei olnud laulja! Laulis, aga laulja ei olnud. Mundris mees, ohvitser. Ja me saame temaga täna kokku!” teatas Vaike võidukalt.
„Kes see…” Kristiines ärkas emainstinkt, vajadus oma last ohtude eest kaitsta. Mingi ohvitser, kindlasti mõni seiklust otsiv abielumees… „Sa ei tohi temaga kohtuma minna!”
„Mamma, mis sa räägid! Ma olen täiskasvanud inimene, kakskümmend üks aastat vana… Ma tean ise, mis ma teen!” Vaike läks hetkega trotsi täis.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
