Äravalitu. Esimene raamat. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Äravalitu. Esimene raamat - Erik Tohvri страница 7

Äravalitu. Esimene raamat - Erik Tohvri

Скачать книгу

Straussi valsiga!”

      Orkester alustas mängimist. Noormehed vaatasid ebalevalt üksteisele, keegi ei tahtnud olla esimene, kes üle tühja põranda endale partnerit valima tõttab. Paus kujunes piinlikult pikaks, orkester alustas juba kordusfraase ja siis võttis Verner end kokku, astus ehtsõjaväelaslikult sirge sammuga pinkidel istuvate daamide poole, kummardas esimese talle veidi sümpaatsemana näiva tüdruku ees ja lõi läikivate säärikute kannad kokku. See oli nagu signaaliks ka teistele ja mõne hetkega oli saali põrand tantsijatest tulvil.

      Pärast kolme tantsu ilmus jälle tseremooniameister lavale.

      „Me kõik austame kauneid kunste! Nüüd esitab vanema kursuse õpilane…” Mees vaatas käes olevat paberit ja jätkas: „…Vaike Kleinberg teile enda kirjutatud luuletuse. Palun!”

      Verner mõtles, et nüüd oleks paras aeg puhvetisse minna, luuletused ei olnud teda kunagi eriti huvitanud. Aga kui ta pilgu jälle lava poole pööras, nägi ta seal tüdrukut, kes millegipärast tema pilgu vangistas. Tüdruk tegi kniksu ja luges peast:

      „On vaikne, mahe kevadöö,

      täis õielõhna ilm…

      Ja läbi õrna pilvevöö

      veel helgib tähesilm.

      Nii vaikselt voolab jõeke,

      kui tukuks minnes teel…

      ja mööda kevadlilledest

      tal merre ihkab meel.

      Ja ööbik hõiskab kaasikus

      tal laulust rõkkab rind…

      Oh, tere kevad, jälle uus,

      sa rõõmustad nüüd mind!”

      Esineja kummardas, sai oma aplausi ning tõttas põskede õhetades lavalt minema. Verner saatis teda pilguga ja imestas, kuidas ta ei olnud seda neidu enne märganud. Nüüd jälgis ta tüdrukut hoolega, ja kui orkester järjekordselt alustas, kiirustas tema juurde.

      „Kas ma tohin paluda?”

      Neiu lõi silmad maha, punastas ja tõusis veidi ebalevalt. Nad alustasid valsituuri, Verner oli kogenud tantsija ning neiu võttis tema rütmi kohe omaks. Ja mees tundis kohustust end esitleda.

      „Minu nimi on Verner, Verner Raumann…”

      „Mina olen Vaike,” naeratas tüdruk, ja siis nad rohkem ei rääkinud. Vaike nautis noormehe tantsuoskust ja laskis end juhtida, püüdes omalt poolt iga teda suunavat liigutust tabada. Aga kui Verner ka järgmiseks tantsuks Vaike valis, küsis tüdruk juba julgemalt:

      „Miks te jälle minu võtsite? Siin on ju küllalt teisi daame!”

      „Teie tantsite hästi, sellepärast! Ja olete üldse…” Mees vakatas, teadmata, kuidas jätkata. Esimese impulsi ajel oli ta tahtnud kaaslast ilusaks nimetada, aga sai sõnasabast kinni, see ei oleks sobinud.

      „Mis ma olen? Mida te tahtsite ütelda?” päris tüdruk, kui Verner ootamatult vait jäi.

      „Seda, et… et te olete sümpaatne!”

      „Te olete nähtavasti harjunud naistele komplimente tegema.”

      „Ei, see ei ole kompliment… Ja ega mul ei olegi siin naistuttavaid, ma olen Rakveres alles esimest aastat.”

      Tutvus oli loodud ja tantsu vaheajal läksid nad koos puhvetisse, Verner hirmul, kas tema kõhnast rahakotist jätkub neiu kostitamiseks. Aga õnneks piirdus Vaike ainult klaasi limonaadiga.

      Pidu arenes, algne ujedus oli minetatud, ja kui orkester järjekordse tantsuloo lõpetas ning vaheajaks lavalt lahkus, ilmus sinna jälle tseremooniameister.

      „Austatud koosolijad! Meil on kombeks olnud tantsuvaheaegadel anda kõikidele soovijatele võimalus esineda, ükskõik millega keegi soovib. Kas siis ilulugemine, laulmine või isamaaline kõne… Ärge häbenege, ärge hoidke oma andeid vaka all, vaid tulge siia lavale! Kõik ootavad ja kuulavad teid!”

      Verner ja Vaike olid leidnud endale saali seina ääres kõrvuti istekohad, ja kui tseremooniameister oli lõpetanud, arvas Vaike:

      „Küll on ikka ettepanek! Ma tahaksin teada, kes küll vabatahtlikult sinna esinema läheb, mul oli oma luuletuse lugemise ajal niisugune tunne, et jooksen minema… Omal ajal gümnaasiumis oli iseasi, seal olid kõik omad, aga siin…”

      Verner kuulas tütarlast naeratades ja äkki tekkis talle kiuslik mõte vastupidist tõestada.

      „Arvate? Aga miks mitte minna, kui niisugune võimalus antakse! Ja meil kasarmus klaverit ei ole, aga siin on!”

      „Kas teie mängite klaverit?” küsis Vaike ja tema hääles ei puudunud isegi aukartus. „Päris tõesti?”

      „Minu arvates on see elementaarne.”

      „Mis te siis ootate, minge ja mängige!” ütles tüdruk, kuigi ta teise öeldust täpselt aru ei saanud ja võttis seda vaid aasimisena. Ta ei uskunud, et see sõjaväevormis noorsand tema soovitust kuulda võtaks. Aga Verner krapsas püsti ja ütles kuidagi võõralt kõlava galantsusega:

      „Teie soov, preili, on mulle käsuks!”

      Vaike ei jõudnud veel üllatusest toibuda, kui mees juba üle saalipõranda otse lava poole sammus, paariastmelisest trepist üles astus ja klaveri juurde seisatama jäi. Ta ootas, kuni saalis sumin vaikis ja kõik tema poole vaatasid, ning ütles siis sügava bassihäälega, mis Vaikele judinad seljale tõi:

      „Ma esitan teile jaaniussikeste prelüüdi.”

      Verner istus klaveri taha, võttis alguseks paar akordi, hakkas siis mängima ja tegi seda pagana hästi. Vähemalt Vaikele tundus, et ta pole oma elus nii head, rütmikat ja nüansirikast mängu kuulnud. Ja kui mees lõpetas, tõusis ja kummardas, vallandus saalis tormiline aplaus. Osa tüdrukuid plaksutasid püsti seistes.

      „Veel! Veel! Bi-is!” kostis hüüdeid. Verner seisis endiselt klaveri kõrval, naeratas ja tõstis siis käe. Ning kui aplaus vaikis, asus ta jälle klaveri taha, langetas keskendudes pea ja võttis nagu meloodiat otsides mõned akordid. Nendest kujunes lühike sissejuhatus ja siis hakkas mees end klaveril saates kõigile ootamatult laulma. Tema suurepärane bassihääl täitis hetkega kogu saali.

      „Deine Augen sind so tief ’ wie die Wolga, und sie geben mir keine Ruh’… Deine Augen sind so tief ’ wie die Wolga, und wie die Wolga bist schön auch du…”

      Laulja ei vaadanud enda ette ega klaviatuurile, vaid oli oma vaate suunanud saali ja Vaike taipas, et mees otsib silmsidet just temaga. Tüdruku hing juubeldas, ta tundis, et just nüüdsama, siin ja praegu on toimumas ime, millele ta ei oskaks nime anda, kuid mida ta oma neiusüdames oli ammuilma igatsenud. See kenas, laitmatult istuvas mundrikuues ohvitser laulis temale, ainult temale. Ja kui laul lõppes, esineja oli püsti tõusnud ja kummardanud, tuli ta otsejoones üle saalipõranda Vaike juurde.

      „See oli imeilus! Kuidas te küll oskate nii ilusasti laulda!”

      „Arvate? See oli lihtne, ja teate, mispärast? Sellepärast, et ma laulsin teile,” ütles Verner ja naeratas. Ning lisas siis tõsiselt: „Aga nüüd on teie kord!”

      „Ei-ei, mis te räägite!” tõrjus Vaike kohkunult. „Mina, ja siin… Ei, sellest ei tule midagi, ma ei oskagi laulda!”

      „Vaike, sa

Скачать книгу