tuba soojeneb, lähen üles riideid vähemaks võtma. Mami tuleb taas kord minu tuppa ning rõhutab natuke teravama tooniga, et pean voodilinad ära vahetama. Mul on linad jõudnud olla vähem kui nädala, kuid Mami peab mind juba ebasanitaarseks.
Vahetangi, et ei tekiks tühjast tüli. Kõigepealt võtan ära päevateki, siis viis villast tekki ning vahetan ära kaks lina. Siis algab kõige lõbusam osa, milleks on olelusvõitlus madratsiga, et kõik need linade ja tekkide otsad madratsi alla toppida, et nad külma öö jooksul voodist maha ei libiseks.
Lõpuks viin oma kaks lina ja padjapüüri alla pesuhunnikusse. Tean, et kui voodipesu on vahetatud, peaksin ka duši all ära käima. Tagaruumi kõnnib Leo, kes haarab puhta pesu hunnikust rätiku ning viskab selle üle õla. Õnneks saan mina nüüd oma dušiga oodata ja potsatan tänulikult televiisori ette.
Mõni napp minut hiljem ilmub puhas Leo vannitoa uksele ning kõnnib, rätik kaelas, tagaruumi, kust ilmub hetke pärast välja ilma rätikuta.
„Sa panid selle uuesti pessu?” küsin ma ta käest.
„Mille?”
„Rätiku.”
„Muidugi.”
„Sa kasutadki seda ainult üks kord?”
„Mhmh,” ütleb Leo, ise poolel teel trepist üles.
Nüüd saan aru, miks tagaruumi pesuhunnik laiutab põrandal nagu lohe. Ilmselt on sel puhtusemaanial ka seos Mami sooviga, et ma pidevalt voodilinu vahetaksin. Vangutan pead ja lähen oma rätikuga pesema. Pärast viskan räti kuivama ja loodan, et ma sellega kedagi ei solva.
PUUSAD. PUUSAD. PUUSAD!
Üks väga hea viis inimestega kontakti saavutamiseks on tantsimine, mis Tšiilis ei jäta kedagi külmaks. Poisid võivad öelda, et neile reggeaton’i muusika ei meeldi, aga tantsimisest nad üldiselt ei keeldu.
Tädi Adriana on mulle esimesest koolinädalast saadik peale käinud, et mina ja mu vahetusvanemad talle külla tuleksime. Tal on selleks hea võimalus, sest ta annab mulle religiooniõpetust, mille teine nimi võiks olla kristluse tund. Tädi Adriana on ka üks YFU mitteametlikest tugiisikutest ning talle meeldib kõigest teadlik olla. Täna ongi see päev, kui istume autosse, et talle külla sõita. On juba võrdlemisi pime ja oleme hilja peale jäänud, kuid teeaeg kestab Tšiilis kuuest üheksani ja nii jõuame igati õigel ajal kohale.
Pärast palavaid tervitusi juhatatakse meid lauda, kus õhevil Adriana puistab mu küsimustega üle. Eelmisel aastal viibis tema peres üks Norra tüdruk, kelle pilte ta nüüd agaralt näitab.
„Näete, siin on ta moe-show’l! Liisi, sina osaled ka! Oh, ta on nii ilus,” pajatab naine härdalt pikast plaatinablondist neiust. Mina aina noogutan.
Istume lauda ja solgutan teepakki tassis, kui tädi Adriana hakkab mu vahetusvanematele õpetamisnippe jagama.
„Meie Annale ei jäänud üldse sõnad meelde. Ja siis me igal õhtul kordasime üle. Ma võtsin lusika kätte ja ütlesin: „See on lusikas. Jäta meelde. See on nuga.” Ja järgmisel õhtul kontrollisime, kas tal on meeles. Liisi, mis see on?” küsib Adriana minult.
„Lusikas?” vastan ja üritan sarkasmi varjata.
„See on väike lusikas,” parandab Adriana, nagu poleks mu sarkasmi tähelegi pannud.
Järgmisel õhtul kodus tõstab vahetusisa teelusika üles ja küsib: „Liisi, mis see on?”
„See on väike lusikas!” ütlen entusiastlikult.
„Tubli tüdruk,” naerab Papi.
„Kallis!” üritab Mami Papit manitseda, kuid hakkab ise ka naerma. Ka Leo ja Maca naeravad.
„Marco helistas mulle täna. Ta lubas homme õhtul Pitrufquéni tulla. Pole teda nii ammu näinud,” ütleb Mami jutujätkuks.
„Marco? Mmm… Siis võiks reede õhtul midagi teha…” mõtiskles Leo.
„Diskole!” hüüab Maca kelmikalt ja nad vahetavad Leoga vandeseltslaslikke pilke.
Nii et viimaks saan siis tutvuda oma teise venna Marcoga, kellest siiani tean vaid nii palju, et ta töötab Melipeucos.
Reede õhtul katame laua kuuele inimesele. Meie köögilaua ääres on natuke kitsam kui harilikult, kuid see ei oma tähtsust, sest kaua kadunud Marco on viimaks koju jõudnud.
Marco on pere vanim poeg. Tal on mustad juuksed, kuid hele jume ning lausa punetavad põsed. Ta on isegi Leost pikem ja parajalt laiem. Vanema venna kombel on ta ideaalne ja tasakaalukas vahelüli nooremate laste ja ema-isa vahel.
„Lilisu?” küsib ta mu käest.
„Ah?” ütlen vastu. Kõik hakkavad südamest naerma – ilmselt olen mingist sisemise ringi naljast just ilma jäänud.
Kuid Leo on lahke seletama: „Mami oli veel kuu aega enne sinu tulekut veendunud, et sinu nimi pole Liisi, vaid Lilisu.”
„Lilisu?” küsin üle. Vähemasti on nimi originaalne.
Marco rõõmsameelne olemus ja hea avanali muudab terve õhtusöögi elavamaks.
Pärast teejoomist ronin üles oma tuppa, et tutvuda materjalide ja paljundustega, mis täna koolis anti. Kaua ma sellega tegeleda ei jõua.
„Hei, Liisi, me mõtlesime täna diskole minna,” ütleb Leo minu toa uksel kõõludes.
Istun rätsepaistes oma voodis, süles koolist jagatud paberite kuhi ning näpus sõnaraamat.
„Aaa… Eee… Okei!” ütlen pärast kõhklemist. Füüsika ülesanded ei pakugi enam huvi, seda enam, et kõik kümme ülesannet on üheainsa valemi peale.
„Okei,” ütleb temagi ning hakkab ära kõndima.
„Oota!” hüüan talle järele ning kaevan ennast tuhandete koopiate alt välja nii kiiresti kui suudan. „Mis kell?” küsin ta käest.
Leo peatub ja vaikib korraks. Siis naeratab ja ütleb: „Kella üheteistkümne paiku.”
Nii hilja?
Vaatan kella. Kaheksa. Arvestades kõigi lõunamaalaste kommet hilineda ei jõua me sinna nii pea.
Kella üheksa paiku kuulen, kuidas Maca müdinal trepist alla jookseb ja vannitoast kostab jooksva vee vulinat.
Kella kümne paiku muutun juba ise rahutuks. Ma ei tea, mida ühelt Tšiili ööklubilt oodata võib.
Poole üheteistkümne aeg alustan näomaalingutega. Macarena toast kostab fööni undamine.
Leo tuleb muretuna, kaks kätt taskus, trepist alla. Kõik on juba valmis.
„Liisi, kas sa ei sirgendagi oma juukseid?” küsib Maca minu käest imestusega.
„Ei…” venitan.
„Ma oleks võinud sulle oma sirgendajat
