on peale sületäie paberite ka kolm termokotti, kuhu ta on pakkinud meie lõunasöögid. Kool asub kõigest väikese jalutuskäigu kaugusel, kuid arvestades meeletut paberite ja mappide koormat, mida Mami iga päev kooli ja koju tassib, on arusaadav, miks nad alati autoga sõidavad.
Nagu kõik Lõuna-Ameerika koolid, on ka minu oma müüriga ümbritsetud. Võib-olla on see julgeoleku eesmärkidel või siis hoopis – nagu mina tasakesi arvan – selleks, et õpilasi kooli territooriumil kinni hoida.
Kool ise tundub hädine: kahekorruseline karp, millel on palju suuri aknaid ja mitte ühtegi korralikku radiaatorit. Lisaks teine samasugune karp, mida ühendab peahoonega varjualune. Ja kaks ühekorruselist majakest, kus toimuvad elektriõpetuse ja muusikatunnid. Kõik hooned asuvad ringis ümber suure mudase hoovi, kuhu kohati on puistatud kivikillustikku. Koolikompleksi kuuluvad ka võimla, kus peetakse diskosid, aktuseid, missasid ja muid kogunemisi, ning kaks söögiputkat, mis müüvad võimalikult odavaid ja ebatervislikke toite.
Ronime Mamiga autost välja. Mami haarab kaasa oma paberihunniku, mis ulatub talle peaaegu lõuani, ja mina üritan tassida seda, mis Mamist üle jääb. Esimene peatus on väike ruum, mida nimetatakse sekretäri kabinetiks. Igal õpetajal on seal justkui oma pardakaart: komposteeritav leheke, kuhu märgitakse saabumise ja lahkumise ajad. Aga nagu ma varsti aru saan, ei taga saabumise fikseerimine õpetajate kohalolekut tundides.
Istun natuke aega Mami bioloogiaklassis, samal ajal kui ta ise ringi tuhiseb.
Vaikselt hakkavad kooliväravast sisse tilkuma esimesed õpilased. Tutvun Dorianiga, kellest ma seni olen vaid kuulnud: nägus pruunisilmne saksa poiss, kellest peaks saama minu kaasvõitleja pika vahetusaasta jooksul. Naljakas, et ma teda YFU seminaril tähelegi ei pannud.
Kõigepealt tutvustatakse meid õpetajatele ja muudele tegelastele ning siis peame Dorianiga ütlema paar sõna tervituseks.
Minu nädalake keelepraktikat pole olnud väga viljakas, kuid Dorian on juba varem hispaania keelt õppinud ja seega on tal kõnelemisel suur eelis. Ja minu eelis on see, et Dorian räägib enne mind. Seega kui Dorian ütleb, et tal on hea meel siin olla, siis korrutan järele, et ka minul on hea meel siin olla. Ja kõik on väga tore.
Meie tutvustamise pärast hilinevad õpetajad tundi viisteist minutit. Kogu koolielu oleks justkui seisma jäänud.
Minu uus klassijuhataja õpetab filosoofiat. Ta saadab mu tühja klassi esimesel korrusel ning palub mul maha istuda.
„Huh,” hingan välja, ülevoolavalt sõbralikest õpetajatest eemale pääsenud.
Ja siis nad kõik tulevad – terve minu klass. Jutustades ja elevil. Ma küll ei mõista, kuid arvata on, et nad räägivad minust. Ka klassijuhatajatunni peateemaks olen muidugi mina.
Gootitüdruku välimusega klassiõest Patist, kes ainsana teab inglise keelest rohkem kui lihtsalt stampväljendeid, saab ruttu tõlk. Pati on raskema muusika pooldaja ning armastab oma nägu heledamaks puuderdada. Samuti on ta hammaste vahel alati ringlemas mõni näts, mida ta närib nii kaua, et see hakkab hammaste vahel prõksuma nagu põlev puuhalg. Minu õnnetuseks on Pati hispaania keel meeletult kiire. Kuid minu õnneks on tema inglise keel so-so ehk enam-vähem, kaldudes siiski sinna vähema poole.
„See on meie klass. Me ootasime sind. Ning mis sa nüüd teha tahad?” tõlgib Pati klassijuhataja juttu. Seisan klassi ees ning kõik vaatavad säravate silmade ja ootavate nägudega mulle otsa. Pinge kasvab.
„Eee… Ma arvan, et võiks teie nimesid teada?” pakun ma esimese hooga. Muidugi mõtlen ma sellega tüüpilist eestlaslikku tutvustamist, et tõustakse koha pealt püsti ja öeldakse oma nimi. Kuid Eesti on kaugel. Väga kaugel.
„Mina olen Mirta, nagu sa juba tead,” tutvustab klassijuhataja end soojalt ja seejärel pöördub klassi poole. „Nicolas, ma vaatan, et sa oled väga tegus seal tagapingis. Alustame siis sinust.”
Olgu nii. Üritame mõned nimed meelde jätta.
Mainitud Nicolas alias Nico tõuseb ja kõnnib klassi ette. Jõuab minuni ja tervitab kiire põsemusiga.
„Nicolas,” ütleb ta ja ajab rinna kummi, nagu oleks ta esimene tuvi, kes kunagi katusele on lennanud. Teda julgustab ülejäänud klassi heakskiitev itsitamine. Jää on murtud ning tema järel tulevad mind klassi ette musitama ka kõik ülejäänud.
Edasine on udune, sest ma ei suuda enam jälgida, millest jutt käib. Graciela pakub mulle enda kõrval istet ja ma üritan terve ülejäänud tunni eristada mesilassuminast sõnu, mis oleksid mulle vähegi tuttavad.
PIKAD KOOLIPÄEVAD
Esimesest koolitunnist on mul väga vähe mälestusi. Kuid esimesest koolipäevast on neid piisavalt.
Koolitunnid on sätitud niimoodi, et tunnid toimuvad üheksakümneminutiliste paaristundidena. Tundub kui igavik. Eesti koolide nelikümmend viis minutit ajalugu või füüsikat pole võrreldavgi üheksakümnega, mis on nimetatud ainetele täies mahus pühendatud.
Oma esimese vahetunni veedan koos ümaranäolise ja musta lokkis peaga Joselyniga mööda kooli ringi käies. Esmalt vaatame kooli inspektori kuubikut. Inspektori ülesanne on kontrollida õpilaste riietuse, soengu ning käitumise vastavust kooli eeskirjaga, kuid nagu näha, ei saa ta oma tööga hakkama. Tüdrukud patseerivad võimalikult miniks tehtud seelikutega ja kuhjavad oma käed küünarnukini täis paelu, kumme, käekette ja plastmassist helmeid. Paljudel on käte ümber pühakupiltidega võrud. Poisid on käekaunistustega tagasihoidlikumad, kuigi ka neil on küljes mõni meene või pael. Samuti ei kipu poisid nii väga oma koolivormi ümber õmblema: üldjuhul piisab neile pluusikrae tõstmisest ning tuka üles lükkamisest. Juuksed on nii mõnelgi geeli abil sasipeaks aetud. Kuid poisse ja tüdrukuid ühendab fakt, et mitte keegi ei koonerda hommikul lõhnaga. Võib tunduda võõrastav, et iga klass on kui lilleaed, aga nähes, kui vähe distantsi nad omavahel hoiavad, on halvasti lõhnamine ilmselt ühiskondlikult vastuvõetamatu.
Esimesel vahetunnil kogunevad kõik söökla ukse taha ning jäävad ootama kõhutäidet, mis, nagu ma teiste selgitusest kuulen, koosneb mahlast ja saiapoolikust, mille vahel on moosi või võid. Mõnikord antavat jogurtit odavate maisihelvestega, mis on järjekorras ootamise ajal juba oma krõbeduse kaotanud.
Söök on alati midagi, mida kõik tahavad, ja järjekorda lausa tormatakse. Ka mind haaratakse massiga kaasa ning saan mekkida mahla, mis on suhkrust üleküllastunud, kuid siiski maitsetu. Kuid sai on hea. Sai on alati hea. Ma võiksin saia ka niisama süüa, kui see oleks soe.
Kui suurem sõpruskond on oma osa kätte saanud, läheme koolihoovi. Kujuneb ring ja algab jutuvadin. Ilm on võrdlemisi jahe ning mu näpud külmetavad mahlatassi hoides. Aga vähemalt ei saja. Mul on vestlusesse vähe asja ja seega keskendun söömisele. Kuna ka süüa palju ei anta, on mul juba igav. Huvitav, kui kurb ja hale on esmamulje minust, sest ma ei oska hispaania keeles muud öelda, kui et mul on kõik hästi?
Esimene vahetund on lühike. Viskame oma plastkruusikesed tagasi sööklasse ning rändame järgmisse tundi, milleks on hispaania keel.
Hispaania keele klassis istun gootitüdruku Pati kõrvale. Meie juurde tulevad vestlema ka teised klassikaaslased.
Pati esimene küsimus on: „Mis stiili sa esindad?”
Vaatan talle otsa: „Mida sa selle all mõtled?”
„Mis muusikastiili sa kuulad? Oled emo, popp või meeldivad sulle ballaadid? Ja kuidas sa üldse riietud?”
