bände ja mina ütlen neile oma kommentaari.
„Evanescence?” küsib üks tüdruk, kelle nimi on Elizabeth, kuid keda hüütakse Caritaks. Tal on asiaadi silmad ja näib, et üpris konkreetne muusikamaitse.
„Jah. Kuulan…”
„My Chemical Romance?” küsib omakorda Joselyn ning nii jätkubki minu küsitlemine kuni kella helisemiseni.
Hispaania keel on täisklassi tund ehk humanitaar- ja reaalkallak on koos. Näen esimest korda oma hispaania keele õpetajat. Ta on rõõmsameelne, veidi ümaram naine, kellel on meid väga hea meel näha ning tänu sellele meeldivale naisterahvale saan alustada oma päeva etteütlusega hispaania keeles.
Mul on tunne, et maailm on mu vastu päris ebaõiglane. Õnneks on etteütlus absurdselt lihtne. Õpetaja loeb ette sõnu ning meie paneme nad kirja. Õpetaja eesmärk on kontrollida, kas õpilased panevad rõhumärgid õigesse kohta ja eristavad sõnades s-, c– ja z-tähti.
„Kopeeri minu pealt,” ütleb hetkepinginaaber Pati poolkäskivalt.
„Ma proovin niisama praegu,” vastan vabandavalt.
Pärast kahtteist sõna, mille tähendusest ma arugi ei saa, välja arvatud sõna „revolver”, vaatab Pati uuesti üle mu õla ja ütleb: „Pole paha.”
Ilmselt pole mu vead kõige kohutavamad, kuid Pati on agar neid parandama. Aga õpetajal on siiralt ükskõik.
Test on läbi ja õpetaja teatab kõigile, et ta ei korja töid ära. Selle asemel kontrollime töökese klassis ära.
„Kes ei eksinud kordagi? Käsi püsti,” ütleb õpetaja.
Kõik poisid ja üks prillidega tüdruk tõstavad käe.
„Senobiat ma usun. Tema saab seitsme. Poisid, teie pange käed alla tagasi.”
Tean, et seitse on parim hinne, mis õpetaja võib anda. Kui saad alla kolme, kukud läbi. Õpetajad peavad hindamisel väga palju arvutusi tegema, sest hinded antakse komakohtadega. Näiteks kolme keeleveaga töö hinne oleks 6,5.
„Aga õpetaja!” hüüab Nico ja tõuseb kolinaga laua tagant püsti.
„Ei, Nicolas. Kui sa tahad tõesti seitset saada, siis pead töö uuesti tegema.”
Nico poriseb ja istub maha.
Kakskümmend minutit enne tunni lõppu muutub õhkkond rahutuks. Lärm klassis kasvab ja mõned poisid tõusevad suvalistel hetkedel püsti. Klass nihverdab veel seitse minutit, kuni pool klassist spontaanselt üles tõuseb ja ukse taha tunni lõppu ootama läheb. See on õpetajale märk, et tund on läbi ja vastuhakk on määratud hukule.
Järgmine vahetund on juba natuke pikem ning mulle tutvustatakse kooli teist kõrvalhoonet. Mul on kange tahtmine minna nii-öelda nina puuderdama ning olen sunnitud uurima, kus need ruumid asuvad.
Jalutan parajasti Joselyniga, kes väidab, et tema inglise keel on päris tasemel.
Ma tihkangi inglise keeles pärida: „Vabanda, aga kus WCd on?”
Mulle vaatab otsa paar imestust täis silmi.
„Mida?” küsib ta inglise keeles vastu.
„WC.”
Mitte mingit reaktsiooni.
„Tualettruum?” küsin uuesti.
„Oeh… Vahet pole,” ütlen ning otsin kotist sõnaraamatu. „Niisiis… Vannituba… Baño.”
Ma pistan raamatu talle nina alla, et kindlustada, et ta ikka tõesti mõistaks, kuhu mul vaja minna on.
„Aaa! Sa tahad minna…”
„WCsse,” lõpetan mina.
„Oh! Öelnud siis kohe!”
Tualettruum on plaaditud valgete kahhelplaatidega, mis kannavad endas vaid mälestust valgest värvist. Tundub, et tšiillaste arusaam hügieenilisest ja puhtast välimusest piirdub mõttega, et valge on juba iseenesest puhas. Või siis plaaditi kõik ära, et pärast oleks lihtne voolikuga üle uhada. Põrand on mudane ja libe.
Vähemalt uksed käivad kinni, kuid soov käsi sooja vee ja seebiga pesta ning pärast kuivatada on ilmselt eurooplaslikult nipsakas nõudmine. Käsi kuivatab ju õhk ka. Õues on ka päike paistma hakanud ja üritan oma märgadesse külmetavatesse kätesse sooja saada.
Järgmine turismiobjekt on kooli raamatukogu, mis on väiksem kui mõni klassiruum. Suurema osa täidavad kolm ümmargust lauda ning raamatute jaoks on vaid paar riiulit. Ei saa öelda, et selle raamatukogu toel saaks hakata suurt uurimustööd tegema: enamik materjalist on koopiamasina paljundused kohustuslikust kirjandusest. Ja nagu esmapilgul tundub, pole ükski kohustuslik raamat paksem kui „Sipsik”.
Järgmine tund on täisklassi matemaatika. Vähemalt pole sellega keeleprobleemi. Lihtsusta, avalda ja arvuta – olgu nii.
Tehted murdudega.
Piilun korraks oma pinginaabri vihikusse, et vaadata, kas vastused klapivad. Saan hiljem teada, et ta on humanitaar, kuid olen siiani üllatunud, et pean talle ütlema: „Ma ei arva, et 2 korda ½ on 5.”
„Mis mõttes?”
„See on rohkem nagu üks…” ütlen ja näitan talle, kuidas murde arvutatakse.
„Aga 2 + 1 + 2 on viis.”
„Jah… Aga ei. Nii vist murde ei korrutata.”
„Hmm… Mulle ei meeldigi matemaatika,” ütleb ta selle peale.
Ma pöördun tagasi oma töö poole. Kahjuks pole keegi meist küllalt ilus, et matemaatikat nii halvasti osata.
Pärast kolmandat paaristundi on lõunapaus, mis kestab tund aega. Kõnnin teisele korrusele koos Graciela ja Constanzaga, kes hispaania keele tunnis minu taga istusid.
„Mis suuna sa valisid?” küsib lühikest kasvu, sirgendatud juustega Graciela.
„Humanitaar…” suudan vastata pärast väikest mõttepausi, mil tõlgin enda jaoks Graciela küsimuse.
„Väga õige valik. Me oleme ka humanitaarid. Ikka parem kui reaal,” kiidab Constanza. Coni, nagu teda kutsutakse, on minust veidi pikem sale neiu ning vägagi teadlik oma heast välimusest. Igal võimalusel silub ta oma pikki seljani ulatuvaid sirgendatud juuksesalke.
Ma lähen õpetajate tuppa. Koputan. Vabandan viisakalt. Astun sisse, haaran oma lõunakoti ja tipin teise korruse salajasse punkrisse, kus on olemas külmkapp, laud ja mikrolaineahi, kus ma oma toitu võin soojendada. Graciela ja Constanza ootavad mikropunkri ukse taga.
Järsku haaratakse mult toit käest ning mukitud ja blondeeritud tädike pistab selle minu eest mikrolaineahju.
„No… Näed… Nii,” aitab üks kooli järjekordsetest abivalmis töötajatest, kui mu toit mikrouunis keerleb.
„Ahah,” kostan ning peagi pistetakse mulle mu toit kätte tagasi. Riis ja viinerid. Pole paha.
Constanza
