küsib Juan äkki rõõmsameelselt nagu inimesed, kes on juba kolm tassi kohvi ära joonud. Muidugi küsib ta seda hispaania keeles.
„Ah?”
„Kuidas… magasid?” küsib Juan uuesti ja paneb käed padjaks, tehes näo nagu ta magaks, mille peale Berta naerab. Nad kumbki ei oska inglise keelt.
„Aaa! Eee…” venitan ning sobran oma mälus, et leida õiget vastust. „Väga hästi. Aitäh. Ja… sina?”
„Hästi. Aitäh!” Ja ta ilme ütleb: „Vaata! Ta juba õpib!”
TUTVUSTE SOBITAMINE
Pitrufquénist saab mu kodu järgnevaks üheteistkümneks kuuks ning on aeg tuttavaks saada. Kohe esimesel päeval, pärast paljusid piinlikke vaikushetki ja lõunasööki, leiab pere, et on aeg mulle kodulinna näidata. Leo tutvustab emale arvutis tõlkeprogrammi, mis muudab hispaania keele vigaseks inglise keeleks, ning Berta kirjutab mulle lühidalt, et Pitrufquénis on palju vanu ja ilusaid maju. Sõidamegi neid vaatama.
Pitrufquén on pisike linnake Tšiili põhja poolt üheksandas maakonnas Araucanías, mille nimi meenutab siinsete mägede männilaadset puud araucaria’t, mis võib kasvada kuni neljakümne meetri kõrguseks.
Oma internetiuuringutest mäletan, et Pitrufquénis ja tema vahetus läheduses elab umbes kümme tuhat inimest, kuid linna keskväljakut vaadates sellist muljet ei jää. Keskväljak kujutab endast rohelist ruutu, mis piirab betoneeritud puhkeala, mille keskel on purskkaev. Kuid purskkaev ei tööta. Selle peal on veidi lapselikult voolitud puidust hobune ja pärismaalane, kes on seljaga linnavalitsuse poole ja näitab käega suunda. Keskväljak – või siis park, nagu seda suuremeelselt kutsutakse – jätaks ehk üpris hea mulje, kui seal poleks kodudeta ja kodudega koerte horde, kes puude vahel varju otsivad. Algul teevad sajad ringi luusivad koerad mu üpris närviliseks, kuid üldine ükskõiksus nende vastu mõjutab ka mind ning ajapikku harjun nendega kui loomuliku faunaga.
Keskväljakult hargnevad kiirtena tänavad, kus asuvad kobaras pisikesed poekesed. Sõidame aeglaselt ümber keskpargi keerutaval asfaltteel ning Leo tutvustab mulle juurviljapoodi, suurt poodi, väikest poodi, apteeki ja tuhandeid teisi pisikesi ärisid, mis on end paari ruutmeetri peale pressinud ja kaupa nii täis topitud, et see tungib lausa tänavale. Muidugi näidatakse mulle kirikut ja diskoteeki ning siis viiakse mind lõpuks loodusesse, vaatama Tolténi jõge.
Toltén pole Tšiili mõistes kuulus jõgi, kuid vahelduseks on tema ääres päris mõnus olla. Kuid mu vahetuspere ei vaimustu sinisest veenirest raudteesilla all ja Leo juba karjub: „Lähme!”
Ma niikuinii ei oska protesteerida ja siirdumegi tagasi linna, et minna süüa ostma.
On eraldi poed, mis müüvad kas ainult puu- ja juurvilju või pagaritooteid. Pitrufquénis asub ka suuremat sorti supermercado4 nimega Bryc, aga sealt ostetakse vist vaid mõnda üksikut konservi või küpsist. Ülejäänud ostud on jaotatud eri poodide vahel, mis röövib minu meelest tohutult aega.
Õhtusöögi pearoog on sai. Kõige tihedamini ostetaksegi pagaripoest kakukesi, vormisaia nagu Eestis süüakse harva. Ja mustast leivast võin nüüd ainult unistada.
Pärast teeaega tutvustab Leo mulle oma Palmis5 inglisehispaania sõnaraamatut ning Palm muutub mulle asendamatuks. Leost on ikka tohutu abi – ta on võimeline internetisügavustest välja võluma isegi eestikeelse „Garfieldi” filmi, mida ma küll juba näinud olen, kuid siiski vaatan.
Järgmisel hommikul ärkan varem: pean minema koos Bertaga pabereid ajama. Mul on vaja ruttu kätte saada oma Tšiili ID-kaart.
Berta võtab mul ühe käe alt kinni. Teises hoian kõvasti oma YFU mappi, kus on kõik mu tähtsad paberid.
Berta tellib takso, et me ei peaks keskväljakuni kõndima. Kesklinnas läheme otsejoones linnavalitsusse – ja seal teatab vanem tädike, et meil tuleb paberite ajamiseks minna hoopis Temucosse.
Temuco on üks Tšiili sudupealinnu ja asub meist kolmkümmend kilomeetrit põhja pool. Kõnnime Bertaga bussipeatusesse ja ootame. Saabub pisike buss, mis Euroopa normide järgi mahutaks 30 inimest, kuid Tšiili normid kahekordistavad selle arvu. Pressime end peale ja bussijuht alustab sõitu linna sees. Peatusevahed pole rohkem kui kolmsada meetrit, kuid bussijuhi jaoks on iga sirgem teeots kiirendusrada ja ta astub gaasipedaalile raske jalaga nagu sumomaadleja. Pidurdusteekond algab veel ootamatumalt kui kiirendus ja üritan elu hinnaga tasakaalus püsida.
Lõpuks, kui kõik linlased on peale korjatud, kogub bussisaatja kõigilt raha. Ilmselgelt ei ole see töö inimesele, kes kardab füüsilist lähedust: buss on paksult rahvast täis ning ta peab end seisjatest mööda pressima. Berta maksab bussisaatjale mõned suuremad mündid ning mees libistab end ka minust mööda, muuseas mu õlast kinni hoides.
Inimesi võetakse peale ka Freirest, mis asub nelja kilomeetri kaugusel Pitrufquénist. Lõpuks loetakse kiirendusvõistlus lõppenuks ja uksed avanevad Temucos. Inimhulk voolab bussist välja ja tunnen end paremini.
Esimene sõit Temucos on marsruuttaksoga. Neid jagub Temuco peale päris palju ja nad on tööle pandud bussiliinidele lisaks. Takso on küll kallim, kuid autosse ei pressita korraga üle viie inimese, mis on selle transpordiliigi ilmselge eelis.
Jõuame ilmetusse kontorihoonesse, kus vanem ametnik korjab kokku mõned paberid ja hakkab soojenduseks pärima hispaania ja lonkava inglise keele segus: „Kus te pärit olete?” ja „Esimest korda siin?” ning jõuab siis tähtsamate teemadeni: „Kuidas te raha saate?”
„Kuidas?” küsin ega ei mõista, kuidas see dokumentidega seotud on.
„Kas see saadetakse teile postiga?”
„Ei, mul on Visa,” vastan segaduses ja vaatan abiotsivalt Bertale otsa. See ei aita.
„Ahah. Ülekanded seega,” teeb ametnik ise kokkuvõtte ning alustab järgneva protseduuri selgitamist, millest ma eriti midagi ei mõista.
Minust on vaja dokumendipilte. Berta kaevub oma Temuco teadmistesse ning kõnnime ümber kvartalite, kuni leiame poekese, kus müüakse filmirulle ja tehakse pilte. Dokumendifotodel näevad kõik välja nagu vangid, sest käes peab hoidma silti oma nime ja isikukoodiga.
„Teie nimi?” küsib ükskõikne tüse mees.
„Liisi Lõo,” vastan ma.
Ta vaatab mulle etteheitval pilgul otsa. Turistid? Jälle?
Ma mõistan. Võtan passi välja ning näitan.
Kuna õ-täht hispaania keeles puudub, jätame nime lihtsalt Looks.
„Ja teie RUT?”
„Ah?”
„RUT-number. Tšiili isikukood.”
„Aga tal pole seda,” ütleb Berta. „Ta on vahetusõpilane.”
Pakun oma Eesti isikukoodi, kuid see ei sobi. Samas ei soovi keegi ka silti ilma numbrita jätta. Lõpuks jõuame üksmeelele ja vanamees paneb sildile mu passinumbri.
Istun valgesse putkasse ning tõstan rinna kohale sildi oma nime ja koodiga. Nagu vang ikka, ei naerata ma pildi
Supermarket (hispaania k)
Pihuarvuti
