pikka ootamist, mille jooksul Berta on juba suutnud uusi sõpru leida, on lõpuks ka meie kord ning jõuame teenindajani. Berta teeb ära suure seletustöö ning kõik muutuvad järsku väga sõbralikuks. Ma näitan neile oma passi ja annan allkirja. Ja noogutan ja naeratan.
Pärast pabereid saadavad nad mu ühe suure laua juurde, kus toimetab asjaliku näoga lühike mees. Berta seletab talle midagi. Mees noogutab, haarab mul paremast käest ning võõpab kõik näpud tumesiniseks. Ta on hästi sõbralik, kui mu tindised näpuotsad paberile litsub. Nüüd on Tšiili andmebaasis mu näpujäljed – ilmselt juhuks, kui minust peaks roimar saama.
Järgmised viisteist minutit püüan tinti oma kätelt maha nühkida, kuid laua juures jagatud vedelseebilaadne asi ajab seda ainult laiali. Annan alla ja lahkun helesiniste kätega.
Õues tõmban jope koomale, sest talvine tuul tahab lihast ja luust läbi tungida.
„Vamos a almorzar,” ütleb Berta.
Vaatan talle otsa. Berta kordab öeldut ja imiteerib söömist. Ahaa! Söögiaeg!
On lõunaaeg ning Berta viib mu kaubamajja ehk siis mall’i, nagu seda ameerikapäraselt nimetatakse. Kaubamajas on ülemisel korrusel suur söögikohtade galerii. Vaatan ootavalt Bertale otsa, sest ma ei oska midagi paremat teha. Berta valibki oma äranägemise järgi ühe buffee-restorani meenutava toidukoha.
„See on Tšiili salat,” ütleb Berta ja osutab ühele mitmest salatist. Otsustangi proovida, milline siis on klassikaline Tšiili salat.
Tuleb välja, et koostisosad on lihtsad. Tomat ja sibul. Sool. Võib-olla ka veidike õli. Teine salat, mille ma valin, koosneb jääsalatist, mis on sidrunimahlaga üle valatud. Ja muidugi ka soolaga maitsestatud. Tšiili salatid pole ilmselt tuntud selle poolest, et nad palju asju sisaldavad.
Kui hakkame kaubanduskeskusest bussijaama poole liikuma, kaotan tänavate keerises igasuguse suuna- ja reaalsustaju. Pöörame ära tänavalt, mis on ummistunud taksodest ja autodest, ning ees laiub lai puudega ääristatud vaikne allee. Momendiga muutub Temuco suurlinn külakeseks. Kõnnime pisikesse bussijaama, kus on vaevu ruumi kolme mikrobussi parkimiseks.
Istun bussis akna äärde. Päev on möödunud justkui tummfilmis. Koduteel möödub meie buss vankrist, mida veab karvasevõitu poni.
Vahetuspere soovib mu tuju tõsta ning läheme pisikesele ekskursioonile. Sõidame mööda Vaikse ookeani serva: liivaseid randu liigendavad suured kaljused mäed, mille vastu murduvad tohutud lained.
Jõuame ookeaniäärsesse Niebla kindlusse, mille tohututest kivimüüridest on alles jäänud vaid mõni, mis piilub sambliku alt. Siin laiuvad vaid tohutud muruplatsid ning peamiseks atraktsiooniks on paar roostetanud kahurit, mille juurde on ligipääs keelatud. Minul aga on näpp pidevalt kaameranupul, sest kõik kaljud tunduvad nii suured ja pea iga puuliik on uus ja enneolematu.
„Oled sa rõõmus?” küsib Berta ja asetab käe mu õlale, vist kartes, et ma hakkan jälle nutma.
Naeratan võimalikult veenvalt ja ütlen: „Jah.”
Praegu pole turismihooaeg ja Niebla pisikesel linnal pole midagi pakkuda, isegi mitte süüa, ning mu vahetuspere otsustab sõita Valdiviasse. See pole Nieblast kaugel, kuid on viiskümmend korda suurem.
Valdivia jõe ääres kalaturul on võrdlemisi rahulik. Raagus puuokstel istuvad varesesuurused pistrikulaadsed linnud ja kormoranid. Vaatan askeldavaid kalureid villastes kampsunites ja värvilistes loppis mütsides. Raske uskuda, et Valdivia on kogu kümnenda maakonna keskus: kõik poed on vaid nurgapoed, kõik inimesed on kookus kalade kohal ja õhku täidab kormoranide kääksumine.
Kalaturu lauad on lookas tohutute kalade all. Lõhe kilohind küündib veidi üle kahe euro. Ahned kormoranid istuvad postide peal ja ootavad, kui kalur või müüja neile mõne pala loovutab. Aina lähemale nihkuvate kormoranide pilgud ütlevad: „Kui ei anna, siis võtan!”
Valdivia linna läbiva jõe peal on väikesed parved, mille peal lösutavad suured karvased hülged, mitu korda suuremad koduse Soome lahe hallhüljestest.
„Kas sul on parem tuju?” küsib Berta mu käest juba mitmendat korda.
„Jah. Parem,” vastan talle.
Lugesin juba kodus ühest YFU vahetusõpilase blogist, et Lõuna-Ameerikas ei visata pabereid vetsupotti, sest see võib torud ära ummistada. Nii pole pikka mõistatamist, mis eesmärgil on meil kempsus väike prügikast. Annan oma parima, et seda kuldset reeglit meeles pidada, aga kui kiirustame järgmisel hommikul välja minema, viskan harjumusest paberi potti. Enam midagi päästa ei anna: tuleb vett tõmmata ja loota, et pott üle ajama ei hakka.
„Liisi!” hüüab Berta juba kannatamatult.
„Si, si, si!”6 hüüan vastu ja jooksen autosse. Täna lähme Temucosse poodlema.
„Jope peab olema tumesinine, hall või must,” ütleb Berta, kui kammib läbi poe kooliriiete osakonda.
„Kuidas sellega oleks?” küsin Leolt ja näitan ühte tumesinist jopet.
„See sobib,” arvab Leo.
Ostame ka tumehallid sukad, hallid soojad sukad, hallid põlvikud ja suured rasked mustad kingad, mis loodetavasti mu koolile meeldivad.
Kodus laon oma jope ja sukakuhja voodile kuhja ja longin väsinult susse lohistades trepist alla.
Teevesi muliseb ja kann hakkab kohe-kohe vilistama. Istun mulle määratud kohale laua taga.
„Liisi,” ütleb Berta ja tal on pühalik nägu peas. „Sa võid mind ja Juani kutsuda Papiks ja Mamiks. Lihtsalt Mami ja Papi.”
Berta nügib veidi Juani, et kõik oleksid osavõtlikud.
„Olgu… Mami…” ütlen läbi hammaste. Esimesel korral pean seda nagu suust välja sikutama, aga edaspidi on juba lihtsam.
Papi paneb kõigile tassid lauale juba valmis, seni kuni mina kogetut seedin. Leo istub mu kõrvale ja ütleb: „Tead, tegelikult on see minu tass…”
Vaatan talle otsa ja küsin inglise keeles: „Kas sa tahad seda tagasi?”
„Ei-ei, muidugi mitte. Ma lihtsalt… Ütlesin… See kingiti mulle kunagi ammu…”
„Okei,” ütlen ja noogutan.
„Aaa! Homme tulevad Dani ja Pia meile külla!” ütleb Leo justkui unest ärgates.
Vaatan talle otsa, oodates selgitust.
„Siis sa saad vähemasti kellegagi inglise keeles rääkida. Nad õpivad Temuco ülikoolis inglise keelt.”
„Dani?” küsin temalt.
„Jah, Dani on meie sugulane,” vastab Leo. Tahaksin rohkem küsida, aga ei oska veel.
Kui Pia ja Dani järgmisel päeval saabuvad, olen valmis rõõmust lõhkema. Saan
Jah, jah, jah! (hispaania k)
