mees ja naeratab sõbralikult, kui mulle passi tagasi annab. Naeratan ebaledes vastu.
Kui me juba Santiago miljonitest tuledest mööda sõidame, tuleb üks noorem bussisaatja, pühib akendelt udu ja tõmbab kardinad ette. Tema ei tundu nii sõbralik kui passikontrollija.
Tõmbun kerra, kõrvaklapid kõrvas, ja naudin mõnusaid istmeid. Ja loodan, et tunnen oma vahetuspere ära. Või vähemalt tunnevad nemad ära minu.
Kuigi bed-bus’i toolid on mugavad, ei suuda ma magada. Võib-olla seetõttu, et üks härra norskab nagu karu. Juba koidab hommik ning bussistjuuard tuleb ja tõmbab meie kõigi akende eest kardinad ära. Ta on veel tõredam kui eile. Võibolla talle ei meeldi hommikud ja kardinate eest hoolitsemine.
„Desayuno3,” ütleb ta mulle juba kolmandat korda.
„Ah?” kohman mina juba kolmandat korda, ebaviisakalt nagu eestlastel kombeks.
Stjuuardil pole ilmselgelt aega minuga seletada. Ta pistab mulle pappkarbi sülle ja jätab mu sellega tõtt vahtima. Seal sees on toit. Kas ma pean selle eest maksma? Ma ei tea. Kas võtta see kaasa? Ma ei tea. Tuleb meelde brasiilia tüdruku juhtum kohvritassijatega ning ma ei taha umbkeelsena võõra valuutaga jahmerdada. Igaks juhuks ei puutu ma karpi, libistan end Temucos kiiresti bussist maha ja loodan, et ei kohtu enam kunagi tolle bussistjuuardiga.
Igatahes astun bussist tundmatusse.
„Liisi?” küsib vanem habetunud mees avala naeratusega ja tutvustab end Juanina. Kõik mõtisklused õigest tervitamisest on ununenud ja ma lihtsalt kallistan suurest õnnest ja kergendusest seda valge habemega meest, kellest kõigi eelduste kohaselt peaks saama minu vahetusisa. Juani pilk särab toonitud klaasidega prillide taga ja ta osutab kahele teisele vastutulnule.
Kallistan ka oma vahetusema Bertat ja vahetusvenda Leonardot, keda tuleb kutsuda lihtsalt Leoks. Berta on lühike, tõmmu jume ning lühikeste mustade juustega. Ta naeratab mind nähes ja kogu ta kehakeel võtab sellest osa. Leo on neist kõige pikem ja tõmmum. Ulja habemega, prillid ees, käed külma tõttu teksapükste taskusse surutud, tammub ta kergel sammul ringi, kuni ma oma kohvri bussi alumisest pagasiruumist kätte saan.
„Pilet, pilet!” korrutab bussisaatja.
Annan talle pisikese kviitungi, millele on trükitud maailma kõige peenemas kirjas numbrikood. Mul kulus aega, et seda numbrikoodi leida. Vilunud bussisaatja viskab aga kiire pilgu imepisikesele piletile ja haarab pagasihunnikust eksimatult mu kohvri.
Kui jõuame punase universaalkerega autoni, hüppab auto pagasiruumist välja suur valge karvane mängukaru.
„Palju õnne sünnipäevaks,” ütleb Leo kohmaka tšiili aktsendiga inglise keeles ja raputab karu käes.
Täpselt nii. Ma kohtun vahetusperega oma sünnipäeval. Kui armas, et nad seda märkasid!
„Oi… Aitäh!”
Sõidame mööda Tšiili kõige tähtsamat kiirteed: Route 5. See on osa mõlemat Ameerikat läbivast suurest maanteest, mis algab Alaskal ja lõpeb Puerto Monttis. Tee kõrvale jäävad väikesed linnakesed nagu Freire, Tolténi jõgi ja katoliku kirikute tornid. Otsin sõnaraamatust üles sõna „kirik” – iglesia. Enrique Iglesias oleks siis eestlasena Henri Kirik? Henri Kirik ei tundu üldse hea lavanimi.
KRAANID LAHTI
Lähenen uuele kodule. Majad raudaedadega, majad lattaedadega, majad katkiste võrkaedadega – keerame kiirteelt ära, sõidame mööda maanteed, kruusateed, aukudega palistatud teeradu. Majad on muutunud väiksemaks. Seejärel pöörame vasakule. Tänava lõpus, enne kruusa ja karjamaad, on pisike punase- ja kollasekirju maja.
Jajah. Lugedes kodus aadressi Villa Independencia, arvasin eurooplasena, et mu tulevane kodu on väga suur. Tegelikkuses on tegemist lihtsa kahekorruselise majaga, mille esimese korruse aknad on trellitatud ja mis on ümbritsetud punase lattaiaga.
Sisse astudes on mu esimene liigutus jalatsid ära võtta, aga kui kõik hakkavad kätega vehkides „Ei, ei, ei!” hüüdma, panen tähele, et keegi pole jalavarje ära võtnud. Libistan minagi tossu jalga tagasi. Leo juba tassib mu kohvrit teisele korrusele ning mina seisan, valge kaisukaru käte vahel, keset jahedavõitu elutuba.
Leo tuleb tagasi. Temast saab minu ja maailma vahendaja, kuna ta on ainus, kes oskab natukene inglise keelt.
„Ma näitan sulle su tuba,” viipab ta käega trepi poole. Tegevusetus sünnitab ärevust ning olen tänulik, et mul on kas või natukesekski võimalik oma kohmetust varjata.
„Muidugi!” Ja ma kõnnin välisjalatsites trepist üles.
Minu tuba asub kohe trepi kõrval paremat kätt ning aknast avaneb vaade meie miniatuursele kodutänavale, mille ühele teeäärele mahub kolm maja. Vahetuspere on toa minu jaoks värskelt üle värvinud, see on helesinine. Öökapp, voodi, kapp ning mu oma kohver. Hindan toa laiuseks kaks ja pikkuseks viis kohvrit. Ehk siis kokku kümme ruutkohvrit.
„Näed… khm… siin on sulle… Tead küll… kui sa…” pursib Leo ja hoiab käes rohelisi toasusse, millel on lillekesed peal.
„Aa! Sussid! Väga hea!” vastan ja panen nad kergendustundega jalga, sest tossudega kodus kõndimine tekitab ebamugavust. Ja ma ise polnud tulnud mõttele, et peaksin sussid Eestist kaasa võtma.
Tagasi alumisele korrusele jõudes panen tähele, et hommikusöögilaud on juba kaetud. Laual on taldrikud ja tassid, korv saiapätsidega, moos… Kuid enne söömist tuleb mul üks isiklik mure ära lahendada.
„Leo, kus on vannituba?”
Vannitoa ukselink on külm, aga vannitoas on veel külmem. Jäise veega käsi pestes tunnen kehatemperatuuri paari kraadi võrra langevat. Positiivne on see, et vannitoast lahkudes tundub elutuba kõvasti soojem kui enne.
Joon tänulikult tassitäie kuuma teed. Leo paneb väikesesse ahju puid juurde. Tundub, et see pisike ahi peab üksinda terve maja ära kütma.
Hommikusöök on piinlikult vaikne. Raske on tunda end kodusena, kui ei oska isegi küsida, kuidas ma võin aidata. Kuid vaikuse lõpetab Leo, kes küsib: „Kas sa tahaksid duši all käia?”
Mõtlen oma varasemale vannitoakogemusele ja pisikesele ahjule, mis annab oma parima, et vähemalt elutoas oleks veidi soojem kui õues. Vastan hädiselt: „Ei, aitäh” ning surun alla soovi õlgu väristada.
Sellele järgneb pereringis väike pilkudevahetus: nad nagu nõustuksid, et mul on mingi kiiks, millest nad peavad üle olema. Seejärel näidatakse mulle pisukest maja seestpoolt. Maja tagaosas on arvutituba ja majapidamisruum, kus riiulitel on kõike klapptoolidest pesupulbrini ning keskel tohutu pesukorv. Tegelikult on neid korve mitu, aga kuna pesu on nii palju, siis tundub, et see kõik on üks suur hunnik. Arvutitoas on väike metallist tulekolle, millest tõesti piisab vaid ühe toa soojendamiseks. Seintel on riiulid raamatutega, mille vahele on topitud pühakute kujusid. Neist suurim on palvetav Neitsi Maarja.
Kööki astudes panen tähele, et seinal on püha õhtusöömaaja pilt, mille all ripub roosa plastmassist roosikrants. Ja tikualusel on rist. Vahetusvanemate magamistoas avaldub usklikkus puidust ristina, millel on helmed küljes. Suur rist – umbes minu küünarvarre pikkune ja tume – asub seinal, nende voodi peatsis, ja tekitab minus kõhedust. Kirikukesed, palvehelmed ja pühakute kujukesed valvavad üldse igal pool, eriti elutoa vitriinkapis. Kindlasti pole ma varem
Hommikusöök (hispaania k)
