kuulda, oli ta rätiku peast õlgadele lükanud. Selg oli kangestunud ja õlad kerkinud.
Aliide tassil puudus kõrv, alles oli vaid konarlik konts. Ta hakkas pöidlaga vastu seda nipsutama. Mullased viirud hüplesid vastu portselani. Poisid leidsid nüüd küll õige aja. Teisalt ei kujutanud tüdruk kindlasti ettegi, et asjaga on seotud keegi teine kui tema ärimees või kuidas nende kohta nüüd öeldaksegi. Aliide läks uuesti turri. Kenad riided ja uhked hotellid kõlbavad venelasele küll, aga kui tuleb tasumise tund, siis hakatakse pisaraid kiskuma. Igal asjal on oma hind. Turvatunne pole odav. Aliidel tekkis jälle soov tüdrukule üks korralik laks anda. Kui juba väriseda, siis salaja ja sedasi, et keegi ei märka.
„Siin elab palju metsloomi. Metssigu. Kui värav lahti jääb, võivad nad hoovi tulla.”
Tüdruk pööras, et mõõta Aliidet umbuskliku pilguga. „Aga ma rääkisin teile ju oma mehest!”
Uus kivi tabas akent. Kiviklibusadu.
Tüdruk avas köögiukse ja hiilis eeskotta kuulama. Just siis, kui ta vajutas kõrva vastu välisukse pragu, lendas selle vastu midagi, mis pani ukse värisema. Tüdruk hüppas tahapoole ja tuli kööki tagasi.
Tüdruku tähelepanu on vaja juhtida millelegi muule. Nooremast peast leidis Aliide igas olukorras alati mõne nõksu, kuid nüüd keeldus ta aju töötamast metssigadest kaugemale.
Aliide pesi põhjalikult käsi ja hakkas seejärel piimaseene piima vahetama, püüdes toimetada argiselt, võttis põrandalt purgi, avas kaane, kurnas piima klaasi ja uhtus seent veega, katsetades veel kord metsseaga, hulkuva koera või kassiga, kuigi sai ka ise oma seletuste rumalusest aru. Tüdrukut seletused ei huvitanud, ta sosistas, et peab minema hakkama, sest mees on oma saagi üles nuhkinud, ta on omadega vahel. Aliide nägi, kuidas tüdruk nagu vana koer kössi vajus, suunurgad jäigastusid, ihukarvad tõmbusid ihu ligi ja tüdruk tõstis parema jalalaba vasaku peale, justkui oleks tal külm. Aliide kallas aeglaselt seenele uut piima ja ulatas täis klaasi tüdrukule.
„Joo ära, see teeb head.”
Tüdruk vahtis klaasi seda puutumata. Klaasi servale maandus kärbes. Kulmu juures tuksles närv, tänu nuditud peale paistis akna suunas kikitavate kõrvade liikumine hästi silma.
„Ma pean minema,” ohkas ta. „Et nad teile midagi halba ei teeks.”
Aliide tõstis klaasi aeglaselt huultele, võttis pika sõõmu, püüdis juua põhjani, aga ei suutnud. Kurk ei töötanud. Ta pani klaasi lauale. Laua all hiilis ämblik, kes kadus põrandaliistu vahele. Aliide oli üsna kindel, et tüdruk eksib, aga kuidas talle seletada, et külapoisid käisid ta õues lärmamas. Tüdruk tahaks teada, et miks ja kuidas ja millal ja mis kõik veel, kuid Aliidel polnud mingit kavatsust selgitada asju võõrale inimesele, ta ei selgitanud seda isegi oma tuttavatele.
Kuid tüdruku hirm oli sedavõrd ilmne, et ka Aliide lõi kartma. Oh jumal, kui hästi mäletas ta keha seda tunnet, nii hästi, et võttis selle vastu kohe, kui nägi seda võõra inimese silmis. Aga mis siis, kui tüdrukul oligi õigus? Kui oligi tegelikult põhjust karta seda, mida tüdruk kartis? Et seal oli tema mees? Võime karta oli miski, mis oleks pidanud Aliide meelest kuuluma minevikku. Ta oli jätnud selle selja taha ega teinud kiviloopijatest sugugi välja. Kuid nüüd, kui ta köögis oli tema vakstule alasti hirmu laiali puistav tundmatu tüdruk, ei osanudki ta hirmu harjumuspäraselt ära pühkida, vaid lasi sel imbuda tapeedi ja vana kliistri vahele, peidetud ja hiljem hävitatud fotodest jäänud pragudesse. Hirm seadis ennast sisse nagu kodus. Justkui polekski see kunagi ära olnud. Justkui oleks see lihtsalt korraks ära käinud, et õhtuks tagasi jõuda.
Tüdruk silus käega harjaseid, sidus rätiku tugevasti pähe, ammutas kopsikuga ämbrist vett ja loputas suud, sülgas vee solgipange, vilksas nõudekapi klaasukselt oma peegelpilti ja läks välisukse juurde. Ta oli tõmmanud õlad taha ja kergitanud lõuga, justkui hakkaks lahingusse minema või seisaks pioneerina valves. Ta silmanurgas tuksles närv, valmis, ta oli nüüd valmis. Tüdruk lükkas ukse lahti ja astus trepile.
Hämarana laius ümberringi vaikus. Öö tihenes. Zara astus paar sammu ja jäi seisma õuelambi kollasesse valgussõõri. Tirtsud siristasid, naabri koerad haugatasid. Sügis lõhnas. Läbi hämaruse kumasid õuekaskede valged tüved. Värav oli kinni, võrkaia traadist silmadest paistis rahulik põld.
Ta hingas nii sügavalt, et kopsudes hakkas pistma. Ta oli eksinud. Kergendus võttis jalad nõrgaks ja ta põntsatas trepile istuma.
Ei mingit Pašat ega Lavrentit, ei mingit musta autot.
Zara pööras näo taeva poole. See peab olema Suur Vanker. Sama Suur Vanker, mida oli näha Vladiki taevas, kuigi see näeb siin teistmoodi välja. Siinsamas õuel oli vanaema vaadanud Suurt Vankrit siis, kui ta oli noor, samasugust Suurt Vankrit, seisnud samas kohas, sellesama maja ees, samade õuekivide peal, tema vanaema. Samad kased seisid ta ees ja tuul tema põskedel oli olnud sama ja see oli puhunud samades õunapuudes. Vanaema oli istunud sellessamas köögis, kus äsja temagi, ärganud samas toas, kus tema hommikul, joonud sama kaevu vett, astunud välja samast uksest. Vanaema sammud olid vajunud selle hoovi mulda, siit hoovist oli ta läinud kirikusse ja selles laudas olid ta lehmad müksinud peaga aedikuid. Zara jalataldu kõditav muru oli vanaema käe puudutus ja tuul õunapuudes vanaema sosin, ja Zaral oli tunne, et ta vaatab Suurt Vankrit vanaema pilguga, ja kui ta pööras pilgu taevast tagasi, tundus talle, et vanaema noor keha on tema keha sees ja see käskis tal minna tagasi majja, otsima lugu, mis jäi talle jutustamata.
Zara kompas taskut. Foto oli alles.
Kohe, kui tüdruk välja läks, paiskas Aliide ukse kinni ja keeras lukku, läks istuma oma kohale köögilaua äärde ja paotas vakstu alla peidetud sahtlit nii palju, et võis kiiresti välja tõmmata seal lebava püstoli. Ta oli hakanud hoidma seda sahtlis pärast seda, kui Martin temast lese tegi. Õuest polnud midagi kosta. Võibolla oli tüdruk ära läinud? Aliide ootas minuti-paar. Viis minutit. Kell tiksus, tuli mühises, seinad naksusid, külmutuskapp surises ja väljas sõi niiskus rookatust, nurgas krabistas hiir. Aeg väänles kümme minutit edasi ja siis kostis ukselt hõikumist ja koputamist. See oli tüdruku hääl, ta palus ukse lahti teha ja ütles, et seal pole kedagi, ainult tema. Aliide ei liigutanudki. Kust tema teadis, et tüdruk tõtt räägib. Võib-olla varitses mees tüdruku selja taga? Võib-olla oli mehel õnnestunud rääkida tüdrukuga sotid selgeks, ilma et nad oleksid ühtki piiksu teinud?
Aliide tõusis, avas sahvrist lauta viiva ukse, möödus tühjadest künadest ja sõimedest, jõudis suure, kahe poolega ukseni ja praotas ettevaatlikult üht uksepoolt. Hoovis polnud kedagi. Ta lükkas ukse rohkem lahti ja nägi tüdrukut üksi trepil, läks kööki tagasi ja laskis tüdruku sisse. Tuppa hõljus kergendus. Tüdruku selg oli sirgu tõmbunud ja kõrvad tagasi oma kohal. Ta hingas rahulikult, sügavate tõmmetega. Miks viibis tüdruk nii kaua hoovis, kui seal seda meest ei olnudki? Tüdruk kordas, et väljas polnud kedagi. Aliide kallas tüdrukule tassitäie värsket viljakohvi ja hakkas ühtlasi rääkima tee varumisest, otsustades juhtida tüdruku mõtted kividest ja akendest nii kaugele kui võimalik. Praegusel ajal on vähemalt teed juba saada. Tüdruk noogutas. Mõni aeg tagasi olid asjalood ikka keerulisemad. Tüdruk noogutas uuesti. Kuigi seda sai asendada vaarikavarre- ja piparmünditeega ja teistega, ega teematerjalist maal puudust ei tulnud. Keset lobisemist sai Aliide aru, et tüdruk hakkab ikkagi huligaanide kohta küsimusi esitama ja kuna ta oli nüüd rahunenud, ei võtaks ta Aliide metssealora tõsiselt. Mis hetkest alates oli ta pea nõnda pude, et ta ei osanud enam mõelda välja usutavaid põhjendusi kummalistele klobinatele akendel? Aliide hirm oli lõdvendanud haaret, kuid ta tundis ikka veel selle hingust, tundis, kuidas see õhkas ta jalgadele külma põrandapragudest, kuhu see varem oli valgunud. Huligaane Aliide ei kartnud, ja seetõttu ei mõistnud ta, miks polnud hetkel, mil tüdruk oli tagasi sisse vupsanud ja võtnud endaga kaasa muru rahustava lõhna, kadunud tüdrukust temasse
