toolile tagasi. Nüüd peab ainult keskenduma, et kenasti Aliidega juttu ajada ja hoiduda tema kodus rohkem segadust tekitamast. Zara, ole nagu korralik tüdruk. Ära mõtle, kuna sa niikuinii praegu ei suuda. Vasta ainult küsimustele. Autost räägid siis hiljem.
„On küll.”
„Kui palju?”
„Palju.”
„Miks siis peab rikka mehe naine ettekandjana leiba teenima?”
Zara näppis kõrvalesta. Kõrvarõngast polnud, järel oli ainult kergelt punetav auk. Kuidas nüüd Aliide küsimusele vastata? Ta on rumal, millegi väljamõtlemine võtab aega, kuid kui ta vait on, arvab Aliide, et ta varjab midagi väga halba. Kas ta suudab ikka veel usutavalt väita, et on ettekandja? Aliide pilk mõõtis tüdrukut ja Zara hakkas uuesti närvi minema. Ta ei tulegi sellega toime. Pašal on õigus, talle oleks vaja keretäit. Võib-olla oli Pašal õigus ka selles, et ta lihtsalt polnud selline inimene, kes suudaks vitsahirmuta korralikult käituda. Võib-olla oli temas tõesti midagi halba ja kõlbmatut, midagi kaasasündinult valesti. Ning hetkel, kui Zara mõtles, kuidas ta plaan eeskujulikult käituda oli läbi kukkunud, hakkasid ta huulte vahelt vupsama sõnad veel enne, kui ta jõudis täpsemalt järele mõelda nende sisu üle. Olgu, ta pole mingi ettekandja! Zara vajutas kõrvalesta tühja auku, teine käsi tõusis hõõruma rangluu õõnsust. Pea ja suu ja ta ise olid lahutatud ning korraga polnud nende vahel mingeid ühendusteid. Lugu lihtsalt voolas välja ning ta ei olnud suuteline seda peatama. Ta rääkis, et nad olid Kanadas puhkusel, viietärnihotellis, ja sõitsid päevade kaupa musta autoga ringi. Ja tal oli iga nädalapäeva jaoks erinev karusnahast kasukas, ja eraldi õhtukasukad ja päevakasukad ja toakasukad ja õuekasukad!
„Ohoo, nüüd läksime õige leili.”
Zara pühkis suunurki. Häbi ja palav hakkas. Ja ta tegi seda, mida ta tegi siis, kui tal hakkas õudselt häbi: keskendus oma mõtetega ja pilguga millelegi muule. Aliide, köök ja seakõrvapott kadusid. Zara jõllitas oma sõrme. Suunurkadest sõrmele jäänud vaht nägi välja nagu käosülg vaarikalehel. Käosülglane. Ta keskendus sellele, väikesele elukale, kui peab mõtted oma kehast mujale viima, sobivad nad alati kõige paremini. Käosülglase vastne pesitseb süljepalli keskel ja pall kaitseb teda vaenlaste ja kuivamise eest. Kust ta sellest kuulnud oli? Koolis? Zarale meenus õpiku rahustav krabin. Paberi ja liimi lõhn. Ta kuulatas hetkeks krabinat peas, mõtles oma mõtteid, justkui oleksid need õpiku kuivad leheküljed ja rahunes, jättis käosülglase ja laskis Vikerraadiol kõrvadesse tagasi tulla, mõtetel naasta Aliide kööki, praod põrandas, vakstu ja alumiiniumlusikas. Lauanurgal kössitav C-vitamiini purk, turvalised kirillitsas tähed ja sõnad, dražee, C-vitamiin, GOST-numbrid, tuttav pruun klaas. Zara sirutas selle poole käe ja kordas mõttes purgikülje rahustavaid venekeelseid sõnu, klõpsas purgi kaant, tuttav hääl. Lapsena oli ta sageli söönud salaja ära terve purgitäie, suhu tulvas kibedavõitu, kirkalt kollane maitse, apteegi lõhn, neid saadi apteegist. Kui ta ennast Aliide poole pööras ja oma käitumise pärast vabandust palus, öeldes, et oli tahtnud lihtsalt tavalist ja normaalset muljet jätta, oli ta pulss juba rahunenud. Ta eesmärk polnud mõjuda ülbelt.
Aliide puhkes naerma.
„Sa ei tahtnud jätta varga muljet.”
„Võib-olla.”
„Või maffiabossi naise oma.”
„Võib-olla.”
Kuid Aliide ei jätkanud vestlust ega küsinud, miks polnud Zara läinud tagasi Venemaale või koju.
Kell tiksus. Pliidi all mühises tuli. Zara keel tundus kare. Tsementpõranda praod paistis hägustena, justkui liiguksid need veidi.
„Nii palju siis sellest,” ütles Aliide lõpuks ja tõusis laua tagant, äigas kärbsepiitsaga lampi, mille ümber tiirles paar kahetiivalist ja hakkas potis klaaspurke keetma. „Tule õige appi. Viinasokkidest oli vist kasu, igatahes külmetanud ei näi sa olevat. Otsin sulle varsti rätiku, et saaksid oma pea kinni katta.”
Zara paneb selga punase nahkseeliku ja õpib käituma
1991, Berliin
Lukuaugust paistis valgust. Zara ärkas ukse kõrval vedeleval madratsil. Põletikulisest kõrvast oli valgunud mäda, ta tundis selle lõhna ja kobas põrandal õllepudeli järele. Pudelisuu oli kleepuv, õlu muutis ta kuiva kurgu samasuguseks, kleepuvaks ja kõlatuks. Jalad puutusid uksepiita. Teisel pool ust istusid Paša ja Lavrenti. Nikotiinist kolletava tapeedi muhud voogasid Paša külma hingamise rütmis, kuid selles polnud midagi alarmeerivat. Või oli? Zara kuulatas. Läbi õhukese seina kostsid meeste hääled, neil paistis olevat lõbus. Kas neil oli piisavalt mõnus tuju, et ta saaks täna duši all ära käia? Nende hea tuju võis ükskõik mis hetkel vastupidiseks muutuda, Zara peab andma oma klientidega lihtsalt parima. Varsti tuleb esimene. Muidu poleks mehed kohti sisse võtnud. Veel väike hingetõmbehetk, siis peab ennast korda tegema, et Pašal poleks millegi üle kurta. Lavrenti ei kurtnud kunagi, tema vaid tegutses ja jättis sõimamise Paša hooleks. Zara surkis põrandaliistude lõhenenud värvi alt paistvat puud. Puu oli nii pehme, et sõrm läks sellest läbi. Kas põrand madratsi all oli puust või tsemendist? Seal oli linoleum küll, aga selle all. Kui see on samasugune puu, siis võis see iga hetk järele anda. Ja koos Zaraga, ta kaoks rusude vahele, see oleks suurepärane.
Oli kuulda, kuidas Lavrenti taas noaga midagi vestis. Valves olles vestis ta alati. Ta meisterdas erinevaid asju, eriti harjutusvahendeid tüdrukuile.
Zara pidi üles tõusma. Ei tohtinud vedelema jääda, kuigi oleks tahtnud. Vastasmaja neoonvalgustitest läigatas tuppa punast. Autod sõitsid sahinal, vahel lõhkusid sahinat tuututused, autosid oli väga palju ja igasuguseid. Ta tõmbas ühe Prince’i, mida reklaamiti suurtel plakatitel, teel siiapoole oli ta näinud neid auto aknast. Toona kinnitati ta käed käeraudadega auto ukse külge. Paša ja Lavrenti keerasid autostereo põhja. Ta polnudki teadnud, et auto võib nii kiiresti liikuda. Kui oli vaja peatuda, hakkasid Paša sõrmed kohe rooli trummeldama. Roolil olid karelnud tätoveeritud sõrmused. Paša meelest polnud Zara osanud eelmisel õhtul bensiinijaamast kedagi kaasa meelitada, kuigi veokeid ja mehi oli olnud jalaga segada. Ta oli seisnud pool ööd Paša antud kukepunases nahkseelikus Autobahn’i teepeenral ning keegi polnud teda tahtnud. Paša ja Lavrenti olid vaadanud eemalt autost ja siis oli äkitselt Paša tulnud, tirinud teda juustest, tõmmanud välja huulepulga ja sellega Zara näo täis sodinud. Siis oli ta lükanud Zara autosse ja öelnud Lavrentile: „Vaata seda klouni.” Ja Lavrenti oli naernud: „Küll ta asja selgeks saab. Kõik saavad.” Autos oli Paša võtnud särgi seljast ja kergitanud oma õlgu justkui kohendaks oma tätoveeritud paguneid. Lavrenti oli naerdes au andnud. Hotellis oli Paša käskinud Zaral oma näo puhtaks pesta, surunud ta pea veega täituvasse valamusse ja hoidnud seda seni vees, kuni ta oli kaotanud teadvuse.
Nüüd rääkis Paša Lavrentile jälle oma suurtest plaanidest, tal oli tulevik. Sellepärast mõtleski ta nii palju elule. Mehed veeretasid päevade ja ööde kaupa samu teemasid, ühest kliendist teiseni. Paša ütles, et alles nüüd saab kõik, millest ta on unistanud, võimalikuks ning rahategemine on mäng. Varsti on tal omaenda tätoveerimisstuudio! Ja seejärel tätoveerimisajakiri! Läänes olid sellised ajakirjad, kus räägiti ainult tätoveerimisest ja sellised, kus olid ainult pildid, värvilisi tätoveeringuid jalaga segada, ka tema hakkab tegema samasuguseid.
Kõik irvitasid Paša jutu peale. Leidis ka, mida unistada, tätoveerimisstuudio ajal, mil võis endale hankida hotelle, restorane, naftakompaniisid, raudteid, terveid riike, miljoneid, miljardeid. Absoluutselt kõik oli tegelikult võimalik, kõik, mida ei osanud ettegi kujutada. Kuid Pašal oli eesli tiitlist ükskõik, ta patsutas vaid oma tätoveeritud paguneid, samasuguseid nagu ta isal, kes oli olnud Perm-36-s, isagi omadel
