asja korraga tähele panna. Aliide tahtis juba vorsti ära visata, kuid muutis meelt ja uuris seda lähemalt. Tavaliselt väsisid kärbsed munemise ajal ära, nii et muutusid sealsamas uimaseks. Munasid polnud näha, kärbest samuti mitte, kuid kui ta kergitas vorsti paberpakendit, ilmus selle alt välja taaruv ja rammus isend. Aliidel kerkis okse kurku. Ta võttis vorsti ja hakkas tüdruku võileivale viile lõikama. Sõrmeotstes kiheles.
Tüdruk sai riidesse ja tuli kööki. Flanellist öösärgis nägi ta välja veelgi noorem.
„Sellest ma nüüd küll aru ei saa, et kuidas sa eesti keelt oskad?”
„Mis seal imelikku on?”
„Sa ei ole siit pärit. Eestist igatahes mitte.”
„Jah. Ma olen Vladivostokist.”
„Ja nüüd oled siin.”
„Jah.”
„Päris põnev.”
„Jah?”
„Jah, tõesti. Ega’s ma olen nii vana inimene, et ei teadnudki, et Vladivostokki on tekkinud koolid, kus õpetatakse eesti keelt. Ajad on ikka tõesti teised.”
Zara taipas, et oli jälle oma kõrvalesta hõõrunud. Ta pani käed tagasi sülle, siis aga tõstis need lauale tomativaagna kõrvale. Suurim tomat oli kahe rusika, väikseim lusikasuurune, kõik pungitasid üliküpselt, pragudest immitses mahla. Aliide meeleolu kõikus ning Zara ei osanud arvata, mis suunas mõni tema sõna või tegu viia võis. Aliide istus, tõusis, pesi käsi, istus, tegutses, pesi jälle samas vees oma käsi, kuivatas neid, uuris oma hoidiseid ja retseptivihikuid, hakkis, kooris, pesi käsi, pidev toimetamine ei andnud tõlgendamisteks võimalust. Nüüd tundusid kõik Aliide sõnad osalt süüdistustena ning Aliide lauakatmise igas noakilksatuses ja taldrikukolksatuses kõlas pilge. Iga kord Zara võpatas. Oli vaja oma sõnu kaaluda, oli vaja olla nagu korralik tüdruk, usaldusväärne.
„Mu mees õpetas.”
„Mees?”
„Jah. Ta on Eestist pärit.”
„Ohoo!”
„Tallinnast.”
„Ja nüüd sa tahad siis sinna minna? Et mees su kindlasti üles leiaks?”
„Ei!”
„Miks?”
„Ma pean siit minema saama.”
„Venemaale saad sa kindlasti. Valga kaudu. Või Narva kaudu.”
„Ma ei saa Venemaale minna! Ma pean saama Tallinnasse. Üle piiri. Mu pass on mehe käes.”
Aliide kallutas oma südamerohupurki, küüslaugu hais lahvatas vastu, ta võttis lusikatäie kanget ravimett ja viis purgi tagasi külmkappi. Seda peaks juurde tegema, võib-olla pisut kangemat, panema juurde rohkem küüslauku, selline nõrkus oli peal. Rohelist sibulat kartulite peale tükeldavad käärid tundusid käes rasketena, hambad ei läinud leivast läbi. Tüdruku pilk oli raske. Aliide napsas hapukurgi, lõikas otsa ära ja hakkas pärast tükeldamist viile suhu pistma. Mesi oli teinud kõri libedaks ja hääle voolavaks, kontrollitavaks.
„Su mees paistab olevat üks eriline tegelane.”
„Seda küll.”
„Ma pole küll kuulnud sellisest eesti mehest, kes oleks hankinud endale Vladivostokist naise ja õpetanud tollele eesti keelt. Maailm on ikka tõesti muutunud!”
„Paša on Eesti venelane.”
„Paša? Vaata ja imesta. Ma pole ka kuulnud sellisest Eestist pärit vene mehest, kes oleks endale hankinud Vladivostokist naise ja õpetanud talle eesti keelt. Oli see nii, jah? Sest tavaliselt on nii, et Eesti venelased räägivad vene keelt, ja siis hakkavad ka naised oma meeste kombel vene keeles pläkutama. Iga sõna vahel lendavad aga päevalilleseemnete koored.”
„Paša on eriline mees.”
„Tõesti-tõesti! Sul on ikka väga vedanud! Miks ta tõi endale naise Vladivostokist?”
„Seal sai tööd.”
„Tööd?”
„Tööd!”
„Tavaliselt tahavad venelased siia tulla, mitte vastupidi. Töö või mitte.”
„Paša on eriline mees.”
„Tõeline prints! Selline mulje jääb küll. Ja siis viib sind veel Kanadasse puhkama.”
„Õieti saime seal Kanadas paremini tuttavaks. Läksin sinna tööle, ettekandjaks, rääkisin sellest juba, ja seal tuli mulle vastu tuttav mees.”
„Ja siis abiellusite ja ta ütles, et sa ei pea enam kunagi ettekandjana töötama.”
„Umbes nii jah.”
„Nii toredast loost võiksid lausa romaani kirjutada.”
„Eks ole?”
„Hellitamine, reisid ja autod. Iga teine tüdruk püsiks sellise mehe juures.”
Kapis on vanaema reisikohver ja reisikohvris vanaema vattjope
1991, Vladivostok
Zara peitis Oksankalt saadud asjad riidekappi reisikohvrisse, sest polnud kindel, mida ema asjast arvaks. Vanaema pärast polnud muret, ta ei ütle emale, mida Oksanka rääkis. Oksanka külaskäiku peab ta ikkagi mainima, sest ühiskorteri naised kannavad igal juhul keelt. Nad tahavad teada, mida toodi külakostiks, ja igaühele peaks siis pakkuma lonksu džinni. Emalegi teeb külakost kindlasti rõõmu, aga kas teeks talle samapalju rõõmu see, et Zarale pakuti tööd Saksamaal? Kas aitaks see, kui Zara oskaks öelda, kui palju dollareid oleks võimalik koju saata? Kui dollareid oleks ikka jube palju? Homme peab pealegi Oksankalt küsima, milliseid summasid võiks lubada. Peaks ehk teisigi asju küsima. Kas tal oleks võimalik raha kokku hoida, koguda nii oma viie aasta jagu? Nii et saaks kooli minna ja lõpetada. Kas oleks võimalik nii kõrvale panna kui ka koju saata? Või kui ta oleks seal ainult mõnda aega, näiteks pool aastat, jõuaks ta selle ajaga piisavalt kõrvale panna?
Oksanka toodud sukkpüksid pistis Zara samuti reisikohvrisse. Kui ema neid näeks, müüks ta need kohe maha ja ütleks, et Zaral ei lähe selliseid vaja.
Vanaema katkestaks hetkeks taeva vaatlemise.
„Mis seal on?”
Zara näitas lapikut pakendit. See oli nagu läbipaistev, kilejas kirjaümbrik, mille sees oli läikivale, mitmevärvilisele kartongile trükitud valgete hammastega ja pikkade säärtega naise foto. Kartongi sees oli väike aken, kust võis näha sukkpükse. Vanaema keerutas pakendit oma käes. Zara tahtis selle lahti teha, et vanaemale sukkpükse näidata, kuid too keelas. Pole mõtet. Need lähevad ta karedate käte vahel katki. Ja kas nii peentel sukkpükstel saabki üldse silmi üles võtta?
„Peida aga ära,” käskis vanaema ja lisas, et siidsukad olid temagi nooruses kõva valuuta.
Zara läks riidekapi juurde tagasi ja otsustas pista sukkpüksid
