õppima läinud. Sealt oli Oksanka saatnud mõne postkaardi ja siis kirja, kus ta teatas, et läheb Saksamaale tööle. Pärast seda polnud temast kuulda ei kippu ega kõppu, mitte enne seda hetke. Muutus oli hämmastav. Oksanka huuled läikisid nagu lääne ajakirja paber ja tal oli kaela ümber helepruuni värvi rebaseboa, värv meenutas piimakohvi, mitte rebast, või elasid ehk kusagil sellist värvi rebased.
Oksanka hakkas liginema välisuksele ja Zarat nähes ta peatus, et lehvitada. Või õieti paistis ta kraapivat oma punaste küüntega õhku. Oksanka sõrmed olid pisut kõveras, justkui kraapimiseks loodud. Baabuškad põrnitsesid Zarat. Üks tõmbas räti tugevamini ümber pea. Teine tõmbas jalutuskepi jalgade vahele. Kolmas haaras kahe käega oma kepist.
Mustast Volgast töristati signaali.
Oksanka ligines Zarale. Ta astus naeratades mööda treppi, päike mängles puhastel valgetel hammastel ja ta sirutas kallistuseks oma pikkade küüntega käed. Rebaseboa puudutas Zara põske. Selle klaassilmad vaatasid talle otse silma ja ta vaatas vastu. Pilk tundus tuttav. Ta mõtles hetke, enne kui mõistis, et vanaema silmad olid mõnikord samasugused.
„Ma igatsesin hirmsasti su järele,” sosistas Oksanka. Huultel kilgendas kleepuv läige ja huulte avamine tundus raske, justkui peaks ta igakord suud avades neid liimist lahti rebima.
Tuul lennutas Oksanka kihara huulte külge kinni, ta rapsas selle eemale, kihar pühkis üle põse ja sellele jäi punane viirg. Kaela peal oli näha samasuguseid. Need meenutasid piitsalöökide jälgi. Või kraapimise. Pigistades Oksanka kätt, tundis Zara Oksanka küünte väikseid torkeid oma nahal.
„Sa peaksid juuksurisse minema, kallike,” naeris Oksanka, sasides Zara juukseid. „Uus värv ja korralik soeng!”
Zara ei öelnud midagi.
„Ah, ma mäletan, millised juuksurid siin on. Võib-olla ongi parem, kui sa ei lase neil enda juukseid puudutada,” naeris Oksanka uuesti. „Lähme joome teed.”
Zara juhatas Oksanka sisse. Kui nad möödusid ühiskorteri köögist, jäi seal vaikseks. Põrand naksus – naised tulid ukse peale vaatama. Liiv ja päevalilleseemnete koored krigisesid Zara viltutallatud tuhvlite all, ta selga torkisid naiste pilgud.
Zara laskis Oksanka oma tuppa sisse ja sulges enda järel ukse. Oksanka säras hämaras toas nagu komeet. Kõrvarõngad välkusid kui kassi silmad. Zara sikutas oma koduse jaki käiseid, varjamaks oma punetavaid sõrmenukke.
Vanaema pea ei liikunud. Ta istus oma tavalisel kohal ja vahtis aknast välja. Vastu väljast tulevat valgust paistis ta pea mustana. Vanaema tõusis oma tugitoolist harva, ta vaatas vaid vaikselt, ööde ja päevade kaupa aknast välja. Kõik olid alati vanaema pisut peljanud, isegi Zara isa, hoolimata sellest, et ta oli enamasti purjus. Siis isa kustus ja suri ning ema kolis koos Zaraga vanaema juurde tagasi. Vanaemale polnud Dima kunagi meeldinud, ta oli teda alati „tiblaks” kutsunud. Aga Oksanka oli vanaemaga harjunud, ta kobistas kohe teda tervitama, võttis tal käest ja ajas mõnusalt juttu. Vanaema vist isegi naeratas. Samal ajal kui Zara lauda hakkas katma, tuhnis Oksanka oma käekotis ja andis vanaemale šokolaaditahvli, mis sätendas samapalju kui Oksanka ise. Zara torkas keeduspiraali veekastrulisse. Oksanka tuli ta juurde ja ulatas kilekoti.
„Siin on igasugust pudi-padi.”
Zara tõrkus. Kott tundus olevat raske.
„Võta nüüd. Või oota,” Oksanka tõmbas kotist välja pudeli, „see on džinn. Kas vanaema on kunagi joonud sellist asja nagu džinn? Paistab, et tuleb tutvuda.”
Oksanka haaras riiulilt napsiklaasid, täitis need ja viis ühe vanaemale. Vanaema nuhutas jooki, krimpsutas nägu, naeris seejärel ja kallas klaasi sisu suhu. Zara järgis tema eeskuju. Kurgus levis mõru õhetus.
„Džinnist saab sellist jooki nagu džinn toonikuga. Valmistan selliseid meie klientidele päris palju. Would you like to have something else, Sir? Another gin tonic, Sir? Noch einen?” Oksanka näitas, kuidas ta asetab jooke lauale ja kannab tarmukalt kandikut. Tema ülemeelikus nakkas Zarat, kes mängis kaasa, ulatas Oksankale jootraha, noogutas heakskiitvalt Oksanka serveeritud joogi peale ja nagu ammustel aegadel, reageeris itsitamisega Oksanka tembutamistele.
„Ajasingi su naerma.” Ringituuseldamisest võhmal Oksanka vajus istuma. „Mäletad, me naersime omajagu?”
Zara noogutas. Kastrulis hakkasid ümber spiraali moodustuma mullid. Zara ootas, kuni vesi keema hakkas, tõstis spiraali veest välja, võttis riiulilt teepurgi, valas vee teelehtede peale kannu ja tõi tassid lauale. Oksanka oleks oma külaskäigust võinud ette hoiatada. Oleks võinud kas või kaardi saata. Zara oleks jõudnud organiseerida üht-teist suupärast, millega Oksankat rõõmustada ja ta oleks saanud võtta Oksankat vastu teisiti kui koduses jakis ja vanades tuhvlites.
Oksanka sättis ennast laua taha ja asetas boa tooliseljale, nii et rebase pea jäi ta õlale, ülejäänu aga põimus ümber tooli toe.
„Need on päris,” ütles ta, koputades küünega vastu kõrvarõngaid. „Päris teemandid. Vaata, Zara, Läänes teenib nii hästi. Kas sa nägid mu hambaid?” Oksanka välgutas naeratada.
Zara mõistis alles nüüd, et esihammaste vahel polnud enam pragu.
Zara mäletas neid Volgasid, need kihutasid pidevalt ja sööstsid ilma tuledeta otse su suunas. Nüüd oli Oksankal samasugune. Ning oma autojuht. Ning ihukaitsja. Ning kuldsed kõrvarõngad ja suured teemandid nende küljes. Valged hambad.
Lapsest peast oleksid Oksanka ja Zara ükskord peaaegu Volga alla jäänud. Nad jalutasid parasjagu kinost koju ning tee oli olnud tühi. Zara veeretas taskus sinihalli, kivistunud kustukat, mille sakkidega kvaliteedimärk oli juba mõne aja eest ära kulunud. Siis see tuli. Nad kuulsid häält, kuid ei näinud autot, kui see nurga tagant otse nende ette pööras, ja seejärel oli see juba kadunud. Auto oli neist möödunud vaid sõrmelaiuse kauguselt. Kodus pidi Zara viilima nimetissõrme küünt. See oli murdunud, sest auto möödudes oli ta selle kustukasse vajutanud, üks küüs oli väändunud ja lihast lahti tulnud. Sellest oli voolanud verd.
Samas ühiskorteris elas pere, kelle tütar oli jäänud musta Volga alla. Miilits oli õlgu kehitanud ja porisenud, et nemad ei saa midagi teha. Niimoodi see asi käibki. Valitsuse autod, mis teha. Lisaks oli pere pragada saanud ja siis olid nad koju saadetud.
Zaral polnud kavas emale rääkida, kuid ema oli märganud väändunud küünt ja verist sõrmeotsa ning ei uskunud põhjendusi, oli näinud läbi, et praegu tüdruk küll valetab. Kui Zara ütles, et üks must Volga oleks nad äärepealt alla ajanud, oli ema teda löönud. Seejärel oli ema tahtnud teada, kas neid oli sellest autost nähtud või mitte.
„Ma ei usu. See kihutas.”
„Nad ei peatunud?”
„Muidugi mitte.”
„Ära iial, mitte iial, mitte kunagi mine sellise auto lähedale. Pane jooksu, kui sellist näed. Ükskõik kus. Jooksed otsejoones koju.”
Zara oli hämmeldunud. Nii palju sõnu ema suust ühe korraga. Sellist asja ei juhtunud just tihti. Löögist oli ükskõik, aga see välgatus ema silmis. See oli olnud ere. Ema oli olnud hirmsa näoga ja tavaliselt ei teinud ema mingisuguseid nägusid.
Sel ööl oli ema terve öö köögilaua ääres üleval istunud ja tühjusse vaadanud. Ja pärast seda õhtut oli ta piilunud kardinate vahelt, justkui oleks oodanud, et maja ees valvab must Volga, mootor vaikselt töötamas. Hiljem ärkas ta aeg-ajalt öösiti, tegi nagu vaataks magavat Zarat ja läks akna juurde, piilus
