tasakaalu. Tuhvel sahises mööda põrandat. Kui taburet rahunes, jäi ka jalg paigale ning tüdruk kahmas tabureti äärtest kinni. Jalalabad pööras ta sissepoole, kätega võttis ta oma längu vajunud õlgade ümbert kinni.
„Las ma toon sulle midagi kuiva selga.”
Aliide jättis eeskambri ukse lahti ja tuhnis riietekapist välja ühe kitli ja alusseeliku. Tüdruk ei liigutanud, kössitas ainult, näris alahuult. Ta ilme oli muutunud samasuguseks, nagu see oli olnud alguses. Aliide tundis, kuidas temas kohus vastumeelsus. Tüdruk peab varsti lahkuma, kohe pärast seda, kui on selge, kuhu teda saata ja kui teda on pisut tohterdatud. Ei tohi viivitada, muidu tuleb veel tüdruku mees külla. Või ükskõik kes tüdrukut taga ajab. Kui tüdruk polnud varaste peibutis, kelle oma siis veel? Külapoiste? Kas nad võtaksid midagi nii keerulist ette ja miks? Et kiusata või oli neil mingi muu eesmärk? Külapoisid ei kasutaks muidugi vene tüdrukut, mitte iialgi.
Kui Aliide kööki tagasi tuli, kergitas tüdruk õlgu ja pead, pööras oma näo tema poole. Silmad vaatasid kõrvale. Riideid tüdruk vastu ei võtnud, ütles, et tahab ainult pükse.
„Pükse? Ega mul muud pole kui need dressid ja needki vist vajaksid pesemist.”
„Sellest pole midagi.”
„Olen neid kasutanud aiatöödel.”
„Sellest pole midagi.”
„No olgu!”
Aliide läks otsis eeskoja naela otsast Marati dressipüksid ja kohendas samas oma aluspükse. Neid oli tal kaks paari ülestikku, nagu tavaliselt, nagu iga jumala päev pärast seda ööd vallamajas. Ta oli kunagi proovinud ka oma mehe kalifeesid. Kohe oli olnud turvalisem tunne. Kaitstum. Aga sel ajal ei kandnud naised pikki pükse. Hiljem oli külagi peal näha pükse kandvaid naisi, kuid siis oli ta juba oma kahtede aluspükstega niivõrd harjunud, et pikkade pükste järel polnud enam himu. Kuid miks tahtis läänemaist kleiti kandev tüdruk Marati pükse?
„Ma ostsin need õnneks siis, kui Maratil olid juba need uued, jaapani trikotaaži kuduvad masinad,” naeris Aliide kööki tagasi jõudes. Pärast tibatillukest pausi kostis tüdruku suust turtsatus. Lühike turtsatus, mille tüdruk kohe alla neelas, nagu inimesed, kes ei saa naljast aru, kuid ei julge või taha seda tunnistada, vaid naeravad kaasa. Ega see muidugi polnudki mingi nali. Võib-olla oli tüdruk nii noor, et ei mäletanud, milline oli Marati trikoo enne uusi masinaid. Või oli Aliidel õigus, kui ta arvas, et tüdruk polnudki Eestist pärit.
„Peseme ja parandame su kleidi hiljem ära.”
„Ei!”
„Miks? Kallis kleit.”
Tüdruk haaras Aliide käest püksid, kooris sukkpüksid jalast, tõmbas Marati dressipüksid jalga, kiskus kleidi üle pea, tõmbas kitli kiiresti selga ja enne kui Aliide takistada jõudis, heitis kleidi ja sukkpüksid pliidi alla. Kaart kukkus askelduses vaibale. Tüdruk napsas selle kätte ja viskas riiete järel tulle.
„Zara, kõik on korras.”
Tüdruk seisis pliidi ette, justkui kaitstes oma riiete põlemist. Kitlinööbid olid valesti kinni.
„Mida sa vannist arvad? Ma hakkan nüüd vanni jaoks vett soojendama,” ütles Aliide. „Kõik on korras.”
Aliide lähenes aeglaselt pliidile. Tüdruk ei liikunud. Raevunud silmad pilkusid. Aliide valas katlasse vett, haaras tüdrukul käest ja tõukas istuma, lükkas kuuma teeklaasi tüdruku ette lauale ja läks pliidi juurde tagasi. Tüdruk pööras, et vaadata tema tegemisi.
„Las põlevad,” ütles Aliide.
Tüdruku kulmud ei tõmmelnud enam, ta hakkas küüntelt lakki kraapima, keskendudes ühele küünele korraga. Kas ta rahunes maha? Aliide tõi sahvrist kausi tomatitega ja asetas selle lauale, heitis pilgu kõrvitsavirna kõrval üles seatud hiirelõksule ja uuris retseptivihikuid ning eile tehtud segasalatipurke, mis olid jäetud nõudekapi peale jahtuma.
„Tomatid peab varsti sisse tegema. Ja eilsed vaarikad. Vaata, mis raadiost tuleb.”
Tüdruk haaras lehe ja krabistas seda häälekalt vakstul. Teeklaas läks ümber, tüdruk ehmus, hüppas lauast eemale, jõllitas vaheldumisi klaasi ja Aliidet ning hakkas ülevoolavalt vabandust paluma, sõnad läksid segamini, tüdruk oli ähmi täis ja püüdis koristada, otsis lappi, pühkis lauda, klaasi ja lauajalgu ning püüdis porist vaipa kuivaks nühkida.
„Kõik on korras.”
Tüdruku erutus ei vaibunud ja Aliide pidi jälle hakkama rahustama, kõik on korras, rahu, rahu, see oli ju ainult teeklaas, lase olla, parem toogu tagakambrist vann, varsti on piisavalt sooja vett. Tüdruk täitis kärmesti ülesande, ikka veel andekspaluvate liigutustega, tõi tsingitud vanni kolinal kööki ning jooksis pliidi ja vanni vahet, kandes vanni kuuma vett ja siis selle peale külma. Ta hoidis pilku maas, põsed punetasid, liigutused olid meeldida tahtmisest libedad. Aliide jälgis tüdruku toimetamist. Haruldaselt hästi koolitatud tüdruk. Sellise koolituse jaoks on vaja tubli annus hirmu. Aliidel hakkas temast kahju, ja ulatades tüdrukule Lihula mustriga kaunistatud linase rätiku, võttis ta hetkeks tüdruku käe oma pihku. Tüdruk võpatas jälle, sõrmed tõmbusid konksu, ta tõmbas oma kätt, kuid Aliide ei lasknud lahti. Ta oleks tahtnud paitada tüdruku juukseid, kuid jäi mulje, et tüdruk ei talu puudutust, nii et Aliide üksnes kordas, et häda pole midagi. Tüdruk läheb nüüd rahulikult vanni, paneb seejärel kuivad riided selga ja joob midagi. Võib-olla klaasikese külma ja kanget suhkruvett. Või valmistab Aliide talle kohe ühe klaasi?
Tüdruku sõrmed tõmbusid sirgeks. Ehmatus hakkas taanduma, keha rahunema. Aliide laskis tüdruku käest ettevaatlikult lahti ja segas ühe rahustava suhkruvee. Tüdruk jõi, klaas värises, suhkrukristallid tormlesid. Aliide õhutas teda vanni minema, kuid tüdruk ei liigutanud enne, kui Aliide ütles, et ootab eeskambris. Ta jättis ukse irvakile ja kuulas, kuidas vesi loksus ja seda saatis kerge lapsehäälne ohe.
Tüdruk ei osanud eesti keeles lugeda. Rääkis, aga ei lugenud. Sellepärast ta närviliselt lehte lappaski ja ajas teeklaasi ümber, võib-olla meelega, et pääseda lugemisoskamatuse ülestunnistamisest.
Aliide piilus uksepraost. Tüdruku muljutud keha lebas vannis. Juuksetuust otsaesisel tolknes nagu ülemäärane ja valvas kõrv.
Zara imetleb läikivaid sukki ja maitseb džinni
1991, Vladivostok
Ühel päeval sõitis Oksanka musta Volgaga Zarale külla. Kui auto maja ees peatus, seisis Zara trepil, Volga uks avanes ja läikivasse sukka kängitsetud jalg puudutas maapinda. Kõigepealt tundis Zara hirmu – miks keeras nende maja ette must Volga? –, kuid ehmatus ununes, kui päike Oksanka sääri tabas. Baabuškad majaseinaäärsel pingil olid vait jäänud ja jõllitasid särava kapotiga autot ja siresäärset jalga. Zara polnud kunagi midagi sellist näinud, sukk oli ihuvärvi ning ei näinud üldse suka moodi välja, võib-olla polnudki tegu sukaga. Kuid valgus helkis säärel sedasi, et seal pidi midagi olema, paljas see säär igatahes polnud. Paistis, justkui oleks säärel olnud nimbus, samasugune nagu Neitsi Maarja Jumalaemal, sääre jooni kuldas valgus. Säär lõppes pahkluuga ja kontsakingaga, ja veel millise kingaga! Konts oli keskelt kitsam, justkui peenike liivakell. Vanades kunstiajaloo raamatutes oli ta näinud samasuguseid madame de Pompadouri jalas, kuid autost ilmunu oli kõrgem ja sihvakam, selle ots oli päris terav. Kui king tolmust teed puudutas ja konts vastu kivi sattus, kuuldus kraabe trepini. Seejärel väljus autost ülejäänud naine, Oksanka.
Auto
