ei tule kedagi.”
Ema polnud vastanud, oli ainult tõmmanud ta käe käise küljest lahti.
„Ema, Lenin kaitseb meid, meil pole vaja midagi karta.”
Ema oli vaikinud, siis pöördunud ja vaadanud Zarat kaua, pisut nagu mööda, sedasi oli tal kombeks. Justkui oleks Zara selja taga seisnud teine Zara ja ema oleks suunanud oma pilgu sellele tagumisele. Pimedus oli veninud, kell tiksunud, jalatallad olid kohanenud laudpõranda kulunud kohtadega, imendunud selle süvenditesse, liiminud naha nendesse kinni ja liim oli alt vedanud alles siis, kui ema oli tõuganud ta tagasi teki alla. Ning polnud öelnud ühtegi sõna.
Lisaks kuulis Zara lugusid Beriast. Ja mustadest autodest, mis olid käinud järel noortel tüdrukutel, tiirelnud öösiti tänavail ja jälgi ajanud, kuni tüdrukute kõrval seisma jäid. Tüdrukutest ei kuuldud pärast seda enam kunagi midagi. Valitsuse must auto oli alati valitsuse must auto.
Ja nüüd oli Oksanka – filmitäht kusagilt kaugelt – lehvitanud Zarale pikkade, tervete, punaste küüntega, väljudes mustast Volgast, kraapinud õhku ning naeratanud armuliselt ja laialt justkui ookeaniaurikult maha astuv sinivereline.
„Kas Volga on sinu oma?” küsis Zara.
„Mu oma auto on Saksamaal,” naeris Oksanka.
„Sul on siis täitsa oma auto?”
„Muidugi! Läänes on kõigil omad autod.”
Graatsiliselt ristas Oksanka oma sääred. Zara tõmbas jalad tooli alla. Tuhvlite flanellvooder oli niiske nagu alati, täpselt nagu Oksankagi roosa kuivatuspaberi värvi tuhvlite vooder siis, kui ta neid veel kasutas, täitsa samasuguseid, ja nad olid üheskoos täitnud õpilaspäevikuid selle sama laua ääres, sõrmed tindiplekised.
„Mul on autodest ükskõik,” ütles Zara.
„Kuid nendega saab minna ükskõik kuhu! Mõtle sellele!”
Zara mõtles sellele, et ema tuleb varsti koju ja näeb maja ees musta Volgat.
Vanaema polnud autot näinud, sest ta istus oma koha peal ning tema aknast polnud tänavale näha. Vanaema, tõsi küll, polnud seinaääre baabuškate kombel huvitunud tänaval toimuvast. Vanaemale piisas taevast.
Kui Zara Oksankat tagasi Volga juurde saatis, ütles Oksanka, et tema vanemate maja katus ei lase enam läbi. Ta oli lasknud selle ära parandada.
„Sina maksid?”
„Dollarites.”
Enne autosse istumist andis Oksanka Zarale pikliku bukleti.
„See on sellest hotellist, kus ma töötan.”
Zara sirvis bukletti. Bukleti paks paber läikis ja selle peal naeratas naine, kelle hambad särasid ebareaalselt valgeina.
„See on reklaam.”
„Reklaam?”
„Selliseid läheb vaja, sest hotelle on nii palju. Siin on veel. Ma pole nendes olnud, aga sinna tahetakse samuti venelasi. Ma võin hankida sulle välispassi, kui tahad.”
Oksankat ootavad mehed käivitasid mootori ja Oksanka ronis tagumisele istmele.
„Selles kilekotis on sukkpükse, samasugused nagu need,” hõikas Oksanka ja osutas oma säärtele, torgates ühe autost välja. „Katsu.”
Zara sirutas käe ja silitas Oksanka säärt.
„Uskumatu, kas pole?” naeris Oksanka. „Astun homme uuesti läbi. Siis räägime veel.”
Igas noakilksatuses kõlab pilge
1992, Lääne-Eesti
Linase rätiku alt paistsid tüdruku sinikakirjud sääred. Sukkpüksid olid jälgi varjanud, kuid nüüd olid sääred ja käsivarred paljad, kananahal ja vannivõtmisest veel niisked. Üle rinna jooksis arm, mis kadus rätikusse. Aliidel oli vastik. Ukselävel seisev tüdruk nägi puhtana noorem välja, nahk meenutas äsjapoolitatud kaneelõuna viljaliha. Juustest tilkus põrandale vett. Äsjapestud tüdruku lõhn levis kambrisse ja hetkeks igatses Aliide oma sauna taga, kuid saun oli aasta eest maha põlenud. Ta vältis tüdruku vaatamist, uuris seinal jooksvaid Bergmanni torusid, need on ikka veel töökorras, ta koputas rohelist toru ja pühkis kepiga ämblikuvõrke.
„Seal laual on teelehetinktuur. See aitab nahal paraneda.”
Tüdruk ei liigutanud, vaid küsis suitsu, Aliide viipas kepiga raadiokapi suunas ja palus endalegi süüdata ühe Priima. Mõlemad suitsud põlema saanud, läks tüdruk tagasi lävele. Piisad tilkusid juustest samasse loiku.
„Istu nüüd sohvale, ole hea tüdruk.”
„See läheb märjaks.”
„Ei lähe.”
Tüdruk vajus sohva nurka ja laskis pea rippu, et vesi põrandale tilguks. Raadios rääkis Rüütel valimistest, Aliide vahetas kanalit. Aino oli öelnud, et tema läheb valima, Aliide ei kavatsenud seda teha.
„Juuksevärvi teil vist pole?”
Aliide raputas pead.
„Aga ripsmetušši või tinti? Templivärvi?”
„Ega vist.”
„Koopiapaberit?”
„Ei ole.”
„Mida ma siis teen?”
„Sa arvad, et sind ei tunta siis nii kergesti ära?”
Tüdruk ei vastanud, ainult nuuksatas.
„Mis sa arvad, ma toon sulle puhta öösärgi ja varsti sööme õhtust?”
Aliide vajutas oma Priima tuhatoosi, kaevas kummutist välja punavalgekirjute lilledega öösärgi ja jättis tüdruku ümber riietuma. Kööki oli kuulda klaaspudeli kilksatust vastu teist pudelit. Teelehetinktuur paistis siiski kõlbavat. Pimedus surus kardinate taga akendele ja Aliide kontrollis aeg-ajalt, ega nende vahel pragusid polnud. Ei olnud. Alumine serv vaid liikus pisut tuuletõmbuses. Vannivee viib ta alles homme välja. Hiire krabin nurgas pani Aliide võpatama, kuid kui ta hakkas oma segasalatipurkidele kuupäevi märkima, oli ta käsi kindel. Ühte kohta oli kleepunud ajalehepaberit, „18 protsenti selle aasta kuritegudest on lahendatud” seisis ühel tükil kirjas ja Aliide joonistas sinna kehvema hoidistesatsi märgiks linnukese. Tallinna esimese sekspoe uudist saatis parema partii märge. Viltpliiats hakkas kuivama, Aliide nühkis seda vastu paberit. „Esimestel päevadel kujutasid eraldi probleemi kärbseparvena sisse tungivad poisid, keda tuli poest võimalikult kaugele saada.” Paberisse tekkis auk, Aliide alistus, ta võttis viltpliiatsi sisemuse välja ja asetas selle purki, teiste tühjade kõrvale. Kuupäevad said üles märgitud väriseva käega. Oleks parem hiljem edasi teha. Kuigi valmis klaaspurgid said sahvrisse ilma suuremate raskusteta, ei andnud kloppimine rinnas järele. Hiljemalt homseks oleks vaja tüdrukust lahti saada. Aino tuleb piima tooma ja nad peavad minema kirikusse abipakkidele järele ning Aliide ei tahtnud tüdrukut üksi koju jätta. Peale selle, kui Aino tüdrukut näeks, ei suudaks Aliide takistada külas klatši levimist. Kui tüdrukul ülepea oli mees,
