tunda seebi lõhna. Zara naeratas. Kardinate vahelisest praost piilus päike ja kardinad olid just sellised nagu ta oli neid ette kujutanud.
Talle oli tehtud voodi eeskambri sohvale. Tagakamber oli kuivavaid taimi nii täis, et sinna poleks korralikult pikali mahtunudki. Põrand, voodid, riiulid ja lauad olid kaetud ajalehtedega, mille peale oli laiali laotatud saialilli, põldosjasid, piparmünti, raudrohtu ja köömneid. Seinal rippusid kotid kuivatatud õunaviilude ja leivast tehtud kuivikutega. Akna all seisvatele väikestele laudadele oli kuhjatud päikesevalguses valmivaid tinktuure. Mõnes purgis näis midagi kihisevat, Zara pööras oma pilgu kähku ära. Tagakambri õhk oli ürtidest nii raske, et vaevalt oleks seal und saanud. Tõsi, Aliide oli tagakambri ukse ette kaltsuvaibale endale magamisaseme teinud, lükanud taimedega kaetud lehed ettevaatlikult koomale, nii et põrandale oli tekkinud väikse inimese suurune tühi koht. Zara ettepanekut, et see koht sobiks ka temale, ei võtnud Aliide kuulda, kartes vist, et magav Zara lömastab ürdid külge pöörates laiaks. Rohtude lõhna oli tunda ka eeskambrisse, kuid mitte liiga tugevalt. Seal olid kuhjas kärjekannud ja mõni purk, pliidi kõrval naela otsas rippus võrgutäis küüslauku. Raadiokapi kõrvale oli kuhjatud patju. Muidu hämaras toas hiilgasid padjad, kuigi nad olid kulunud, valgete padjapüüride pitsid kolletanud. Zara oli enne magamaminekut neile salaja pilgu heitnud. Kõikidel püüridel olid nimetähed, ning igaühel täiesti erinev.
Küpsevate seakõrvadega köögi uks oli kinni, kuid raadio mängis piisavalt kõvasti, et seda oli kambrisse kuulda. Raadios räägiti, kuidas Varssavi raadiomast oli aasta tagasi kokku kukkunud. Kõikide aegade kõrgeim ehitis oli olnud 629 meetrit kõrge. Zara hüppas voodist välja. Süda kloppis.
„Aliide?”
Zara vaatas aknast välja, ta oli kindel, et näeb seal musta Volgat või BMW-d. Õues polnud siiski midagi ebatavalist. Ta kikitas millegi erilise ootuses kõrvu, kuid kuulis ainult vere kohinat, raadio häält, kella tiksumist ja põrandalaua naginat, kui ta köögiukse suunas hiilis. Kas Paša ja Lavrenti istusid rahulikult teetassi juures? Kas nad ootasid teda? See oleks nii nende moodi, lasta tal rahus ärgata ja pahaaimamatult kööki tulla. Kas pole see mitte kuratlik ja nende meelest tõeliselt priima? Nad nõjatuksid hooletult lauanurgale, tõmbaksid suitsu ja lehitseksid ajalehti. Ja naerataksid, kui Zara kööki tuleks. Aliide sunnitaks vait olema ja istuma nende vahel, vana naise vesised silmad hirmust pärani. Samas oli raske Aliidet sellise ilmega ette kujutada.
Zara lükkas ukse lahti. See oli kõvasti kinni ja kaebles häälekalt. Köök oli tühi. Pašast ja Lavrentist polnud jälgegi. Laual oli Aliide retseptivihik, avatud ajaleht ja mõni kroonine rahatäht. Seakõrvapott podises aurupilve sees. Pesukausiesine põrand oli märg, kauss tühi, samuti vann, solgipang triiki täis. Aliidet polnud kusagil näha. Välisuks kääksatas ja Zara pilk klammerdus sellesse. Kas nüüd tulevadki?
Sisse astus Aliide.
„Tere hommikust, Zara. Sul oli vist hea uni.”
Aliide pani veeämbri põrandale.
„Mis nüüd? Mida sa oma juustega teinud oled?”
Zara istus laua äärde ja hõõrus pead. Harjased torkisid, üle kukla käis tuuletõmbus.
Suhkrutoosi kõrval lebasid käärid. Ta haaras need ja hakkas oma küüsi lõikama. Vakstule langesid räpakad ja punalaigulised poolkuud.
„Küll me oleks välja mõelnud, kuidas juukseid värvida. Rabarberiga oleks saanud punakat värvi.”
„Vahet pole.”
„Lase vähemalt nendel küüntel olla. Mul on siin kusagil viil. Teeme küüned korda.”
„Ei tee.”
„Zara, vaevalt oskab su mees siia tulla. Miks ta peaks? Sa võid olla ju ükskõik kus. Nüüd joo kohvi ja rahune maha. Jahvatasin hommikul täitsa ehtsaid kohviube.”
Aliide kallas kohvikeetjast Zara tassi kohvi ja hakkas tõstma vahukulbiga taldrikule seakõrvu, heites aeg-ajalt pilke kääridele Zara käes. Lõpetanud oma maniküüri, hakkas Zara kollakas, suureteralises suhkrus teelusikaga ringe tegema. Sõrmeotsad jätsid palja ja puhta mulje. Suhkru rõske sahin segunes rahustavalt külmkapi surinaga. Kas ta peaks püüdma jätta võimalikult rahuliku mulje? Või rääkima, milline oli Paša tegelikult? Mis muudaks Aliide võimalikult vastutulelikuks? Või peaks ta Paša mõneks ajaks unustama ja keskenduma Aliidele? Vähemalt peaks püüdma selgemalt mõtelda.
„Nad leiavad alati üles.”
„Kes?”
„Tähendab, mu mees.”
„See pole vist su esimene põgenemine.”
Zara lusikas suhkrutoosis peatus.
„Sa ei pea vastama.”
Aliide tõi lauale taldriku seakõrvadega.
„Ütlen vaid niipalju, et oled liiga viletsas seisukorras, et sa söödaks kõlbaksid.”
„Söödaks?”
„Ära hakka pihta, armas tüdruk. Selline noor tibuke, kes saadetakse uurima, kas majas on midagi väärtuslikku. Või tavaliselt pannakse nad lihtsalt keset autoteed lamama justkui oleksid vigastatud. Et autod siis kinni peaksid ja hops, ongi auto läinud. Samas oleksid sa pidanud tulema siia alles pärast mu tütre külaskäiku.”
Aliide jättis jutu katki ja asus taldrikuid lauale sättima, aeg-ajalt siiski möödaminnes Zarale pilke heites. Ilmselgelt ootas ta, et Zara midagi ütleks. Kas Aliide jutus oli peidus mingi konks? Zara pistis Aliide sõnadega rinda, kuid ei mõelnud välja midagi erilist. Nii tõigi ta kuuldavale lihtsa küsimuse: „Kuidas nii?”
Aliide viivitas vastusega. Ilmselt oli ta oodanud Zara suust midagi muud.
„Siis tuleb neid külalisi igalt poolt, sest kõik tahavad näha, mida toodi. Kuid ma peidan suurema osa piimanõudesse. Nähtavale kohale jätan ainult paar kohvipakki. Ega neis nõudes midagi õieti olegi, need on tühjad, ainult pisut makarone ja jahu, ootavad, et tütar külla tuleks. Ja siis saab vana ema head ja paremat.”
Zara liigutas ikka veel suhkrutoosis lusikat, mis oli muutunud selle külge kleepunud suhkrust vormituks, ja püüdis välja mõelda, kuhu Aliide sihib.
„Ma olen palunud temalt nii seda kui teist.”
Korraga Zara peas sähvatas. Auto! Kas Aliide tütar tuleb autoga?
„Täitsa oma autoga tuleb. Talvi on lubanud tuua selle Rekordi asemele ka uue televiisori, mis sa selle peale kostad? Imelik, kuidas tänapäeval seda tehnikat üle piiri tuuakse, lihtsalt niisama.”
Zara tõstis endale seakõrva. Nuga kõlises vastu taldrikut ja kahvel torkas aeglaselt kõrvatükke. Iga kord ei läinud kahvel pihta, see kolksatas, sõrmed pigistasid söögiriistu, tal on vaja lõdvendada oma haaret või muidu hakkab Aliide kahtlustama, et tüdruk püüab takistada käsi värisemast. Ei tohtinud jätta liiga õhevil muljet, peab üheaegselt nii seakõrva sööma kui ka juttu puhuma, mälumine muudab hääle tasasemaks. Zara küsis, et kuhu Talvi siit edasi läheb, kas otse Tallinnasse. Isegi kui Zara jõuab lähima linnani – mis see muide oli? –, ei saaks ta kasutada busse või ronge, sest tema mees saaks kohe teada, miilits samuti. Aliide märkis, et tänapäeval on Eestis politsei, aga Zara jätkas, et Aliide peab mõistma, et tal on vaja jõuda Tallinnasse salaja. Kui keegi teda näeb, on reisil kriips peal.
„Mul on vaja ainult Tallinnasse
