nii et ta keskendus hetkele, milles parasjagu viibis. Tal polnud valmis plaani, kuidas toimida kohal olles, veel vähem oli ta oodanud, et leiab otsitud maja õuelt Aliide Truu. Ta polnud jõudnud nii kaugele mõelda. Ikkagi tuli nüüd hakkama saada, tuli taltsutada kabuhirmu, kuigi see ainult ootas hetke, mil võiks teda rünnata, tuli kohe lakata mõtlemast Pašale ja Lavrentile, tuli julgeda olla selles hetkes ja seista vastamisi Aliide Truuga. Tuli ennast kokku võtta. Julge olla. Tuletada meelde, kuidas inimestega käitutakse, mõelda välja õige suhtumine tema vastas seisvasse naisesse. Väikeste kortsudega ja peente luudega näol puudus ilme. Kõrvalestad olid veninud, neis kõikusid konksude otsas kulda uputatud kivid. Valgus neis murdus punaseks. Iirised tundusid hallid või hallikassinakad, silmanurkades paistis olevat vesine rähm. Zara ei julgenud vaadata ninast kõrgemale. Aliide oli väiksem kui ta oli arvanud, suisa kõhn. Tuul kandis naisest küüslaugu lõhna.
Aega polnud palju. Paša ja Lavrenti leiavad ta üles, selles polnud kahtlustki. Kuid siin oli Aliide Truu ja siin oli maja. Kas ta oleks nõus aitama? Naisele peaks olukorra kiiresti selgeks tegema, aga Zara ei teadnud, mida öelda. Pea oli täiesti tühi, kuigi leib oli seda selgemaks teinud. Silmades sügeles ripsmetušš, sukkpüksid olid katki, ta haises. Sinikate näitamine oli olnud rumal, nüüd pidas naine teda selliseks tüdrukuks, kes satub jamadesse või otsib keretäit. Selliseks, kes on saatnud korda midagi halba. Aga mis siis, kui naine oli samasugune nagu see babuška, kellest Katja kunagi rääkis, kes oli samasugune nagu Oksanka, tegi tööd Paša-sugustele meestele, saatis tüdrukuid linna Paša-suguste meeste juurde. Kust seda teada võis. Kusagilt aju tagaosast kostis pilkav naer ja sellel oli Paša hääl, see tuletas Zarale meelde, et nii loll tüdruk ei saa omal jõul hakkama. Nii lolli tüdrukut pidigi lööma, sellist kokutavat, musta, haisvat, nii loll tüdruk vääriski kraanikaussi uputamist, sest oli lootusetult loll ja lootusetult kole.
Aliide Truu vaatas teda ebamugavust tundes, nõjatus vikatile ja lobises kolhooside likvideerimisest, justkui oleks Zara tema hea tuttav, kes on tulnud pisut juttu puhuma.
„Ega siin võõraid enam eriti ei käi,” ütles Aliide ja hakkas loetlema talusid, kust noored lahkunud. „Kokalt mindi ehitama soomlastele maju ja Roosna lapsed läksid Tallinnasse äri ajama. Vooreli poisile hakkas meeldima poliitika ja tema kadus ka Tallinnasse. Peakski talle helistama ja ütlema, et nad võtaksid seal vastu sellise seaduse, et maalt ei tohiks enam niisama lihtsalt ära minna. Siin ei saa enam katustki parandatud, töömehi pole. Ja pole imestada, et mehed siia ei jää, sest naisi ju pole. Ja naisi pole seepärast, et siin pole ärimehi. Ja kui kõik naised tahavad ärimehi ja välismaalasi, pole kedagi, kes tahaks korralikku tööd teha. Isegi Lääne Kaluri kalurikolhoos viis oma varietee Soome esinema, sõpruslinna Hankosse, ja reis oli edukas, soomlased seisid piletijärjekorras. Kui trupp tagasi tuli, kutsus trupijuht juba ajalehes kõiki noori ja ilusaid tüdrukuid tantsima soomlastele kankaani. Kankaani!”
Zara noogutas, oli igati nõus ja kraapis samal ajal küüntelt lakki. Muidugi, kõik jooksid ainult dollarite ja fimmide järel, ja muidugi, enne jagus kõigile tööd, ja muidugi, kõik olid nüüd vargad, erilised ärimehed küll. Zaral hakkas külm, põsed ja keel muutusid kangeks, see raskendas niigi aeglast ja kobavat rääkimist. Niisked riided ajasid lõdisema. Ta ei julgenud Aliidele otsa vaadata, viskas üksnes aeg-ajalt naise suunas pilke. Mida ta tegi? Nad ajasid juttu justkui olnuks täiesti tavaline olukord. Pea ei käinud enam nii kõvasti ringi. Zara lükkas juuksed kõrva taha, nagu tahaks paremini kuulata, kergitas lõuga, nahk kleepus, hääl tundus külmast kange, nina värises, kaenlaalused ja kube tundusid ligased, aga kergelt muheleda tal siiski õnnestus. Ta püüdis rääkida toonil, mida oli kasutanud kunagi kaua aega tagasi, kui kohtas poes või tänaval mõnda vana tuttavat. Selline hääl tundus kauge ja võõras, täiesti sobimatu kehasse, millest välja tuli. See tuletas meelde maailma, mille osa ta enam polnud ja kodu, kuhu ta ei saanud enam tagasi minna.
Aliide viibutas vikatit põhja suunas ja jõudis eterniidivarasteni. Nii ööl kui päeval pidi pidama valvet, et vähemalt katus pea kohal püsiks. Mõisast oli varastatud trepp, raudteelt liiprid, puu oli ainus kasutuskõlblik remondimaterjal, sest kõik muu tassitakse nii või naa laiali. Ja siis veel see hindade tõus! Lillemäe Kersti meelest ennustavad sellised hinnad maailma lõppu.
Ja siis, keset lobisemist, tuli üllatav küsimus. „Kuidas sinul, kas tööd on? Või mis ala tööriided need sul seljas on?”
Zara sattus jälle segadusse. Ta mõistis, et vajab oma räbaldunud välimusele põhjendust, aga millist? Miks polnud ta sellegi peale mõelnud? Mõtted panid ta eest putku ning ta ei saanud neid kätte; pikkade kõrvadega tõed ja lühikeste käppadega valed jätsid ta hätta, tegid pea tühjaks, tühjendasid silmad ja kõrvad. Ta võitles meeleheitlikult mõned sõnad lauseks, et oli töötanud ettekandjana, oma sääri vaadates meenusid talle lääne riided ja ta lisas, et Kanadas. Aliide kergitas kulme.
„Nii kaugel lausa? Kas seal teenis hästi?”
Zara noogutas, mõeldes, mida veel öelda. Noogutuse ajal hakkasid hambad plagisema. Suus olid ainult lima ja mustad hambad, ei ühtegi mõistlikku sõna. Naine peaks oma pärimise järele jätma. Aga Aliide tahtis teada, mida Zara siin ikkagi tegi.
Zara ohkas, et oli tulnud koos oma mehega Tallinnasse puhkama. Selle lausega läks hästi. Järgis sama tempot nagu Aliide jutt. Tal hakkas see juba välja tulema. Aga lugu ise, milline lugu talle sobiks? Äsja välja mõeldud loo algus tahtis käest ära vingerdada, kuid Zara lõi sellele küüned sisse. Ole paigal. Aita. Karvhaaval, sõnahaaval, leia mulle lugu. Leia hea lugu. Leia selline lugu, et saaksin siia jääda. Et Aliide ei hakkaks kellelegi helistama.
„Su mees oli siis samuti Kanadas?”
„Jah.”
„Ja nüüd tulite puhkama?”
„Nojah.”
„Ja kuhu sa siit edasi kavatsed minna?”
Zara tõmbas kopsud õhku täis ja suutis öelda ühe hooga, et ei tea. Ja et rahapuudus muutis asjad pisut keeruliseks. Seda poleks pidanud ütlema. Nüüd arvab Aliide kindlasti, et tal käivad neelud Aliide säästude järele. Lõks nõksatas lahti. Lugu põgenes. Hea algus libises käest. Aliide ei lase teda kunagi majja ja millestki ei saa asja. Zara püüdis midagi välja mõelda, aga kõik mõtted rapsisid kohe pärast sündi vabaks. Midagi pidi ütlema – kui lugu polnud, siis midagi muud, ükskõik mida. Ta otsis öeldavat maja ääres rivis seisvatest mutimullahunnikutest, raskete õunapuude vahelt paistvatelt mesilastarude tõrvapapikatustelt, otsis jutuotsa teisel pool väravat seisvast käiast ja teelehtedelt ta jalgade all, otsis midagi öeldavat nagu näljane loom saaki, kuid tema tuimade hammaste vahelt libises kõik välja. Varsti märkab Aliide tema ärevust ja kui nii juhtub, siis mõtleb Aliide, et õiget asja see tüdruk küll ei aja, ja siis oleks kõik läbi, untsus, Zara ongi sama rumal kui oli väitnud Paša, ta keerab kõik kihva, rumal plika, igavene idioot.
Zara piilus Aliidet, kuigi ta silmi ei varjanud isegi tukk. Aliide mõõtis tema keha. Zara nahal kihises mustus ja sopp. Ta igatses seebi järele.
Aliide teeb vannivett
1992, Lääne-Eesti
Köögis käsutas Aliide tüdruku kõikuvale taburetile istuma. Tüdruk kuulas sõna, pilk eksles ja jäi pidama aknaklaaside vahele jäänud mullusel soolatopsil nagu näeks mingit imetegu.
„Sool imab niiskust. Külmaga ei tõmba aknad nii härma.”
Aliide kõneles aeglaselt. Ta polnud kindel, kui hästi tüdruku mõte jooksis. Kuigi tüdruk oli väljas reipamaks muutunud, oli ta oma tuhvlites jalgu tõstnud väga ettevaatlikult, justkui oleks põranda asemel jää, mille vastupidavust ei saa usaldada, ja taburetile istudes oli tüdruk veelgi rohkem kössi tõmbunud kui
