täpsemalt juttu veel ei tehtud. Paljugi oli alles idee faasis, Eerikul näiteks kas või see, et paadi välisparda ja vee hõõrdumise võiks eriliste vahenditega elektriks ümber muundada. Aga kuidas sa seda teed? Mitu tuhat kilovatt-tundi ma oma elus juba nõnda vette olen jätnud? Kas mu silmad veel neid hõõrdumisemuundureid näevad?
Eeriku jaoks jäid need küsimused õhku.
Taimi jõudis õhtu eel töölt koju, oli peale vahetust linnaturult läbi sõitnud ja lambaliha hindu uurinud, et kas tasub üldse selle pisku müügiga jändama hakata. Mihklipäev polnud enam mägede taga, kindlasti lähevad siis värsked uterümbad ümbruskonnas soodsamalt loosi kui mingil haisval turul. Aga muidugi oli ta sealt turult üht ja teist ikka kaasa ostnud, kus sa selleta saad, kui juba kord sõidetud ja viis bensiiniliitrit huugama pandud – nende vana maastur neelas kütust nagu janune härg.
Taimi ei teadnud tammiku jamast midagi. Oli hoopis üllatunud sellest, mis sooja praeahju savikausist võtta. „Ei-ei, te juba siin sööte, aga ma alles plaanisin rappima hakata.” Taimi toetas koti taburetile ja hakkas sellest turukraami välja võtma.
„Mis asja sa siin enam plaanid? Tõsta omale sooja lesta ette ja söö kõht täis!” Peremehe hääles kõlas ärateinu ja omainimese üleolevat nooti.
„Ei noh, ma vaatasin, et olid päris parajad räimed, ainult kaheksateist krooni ja võtsin kaks kilo ära.”
„Soo-oh, kas ma siis ise ei suuda enam püüda või mis?”
Eerik oli naise kalaostust natuke üllatatud ja pisut riivatudki. Ta oli endamisi teinud otsuse, et ei räägi kodustele tammiku sigadusest ega Priidu plaanidest esialgu pooltki sõna. Sest ta nagu kartis kaarte avades plaanid ära sõnuda. Eks aeg ja meeste enda tegusus anna arutust.
„Tõin purgi mett ja kaks liitrit rammusat piima. Näe, võtsin koertele konti ka,” seletas Taimi pakendeid lauale ladudes.
„Kondid jäägu esialgu paremate päevade ootele. Kõigepealt tuleb kalasaadused ära kugistada.”
Eerik kallas hautatud kalapead ja rapped kahte eraldi kaussi ja kandis need penidele ette. Enne tuli meretoores nahka panna, kui ihaldatud kontideni pääsesid. Ja polnud see nii väga kont midagi, täitsa korralik ja mahlakas searibi, mida kõlbas teinekord inimesegi jaoks ahjusütel malmpotis hautada koos kaalika, porgandi ja sibulaga tumeda magusa õlle kastmes.
Enne hämarat said Eerikul ka võrgud klaaritud, kuigi nende uueks paigutamiseks polnud tal selget plaani. Korraliku kaluri püünised lihtsalt pidid kogu aeg olema klaarid, iga kell varnast võtta.
Eerik läks kööki, istus ja vaatas, kuidas Taimi räimi roogib. „Ja-jah, tee kõik rümbaks, kui fileerida ei viitsi. Ma marineerin need ise toorelt sisse.”
Ja talle meenus see kaugesse kolhoosiaega jäänud kevad, kui ta maiõhtul isa repetanud räimevõrgu aida seina pealt kätte võttis ja siis just sõjaväe järelõppustelt pääsenud Pundelepa Antsuga selle aegadest ununenud püünise merre viis. Et noh, saab näha, mis ka tulla võib? Mehed mõtlesid, et teevad pulli, tongrid mingu sitale! Kurat, kes meile seda ikka keelata saab? Ants oli ju just kirsasaabaste kandmise kohustusest lahti saanud ja kibeles merele, et ei läheks rannarotiks kätte. Aga meri oli siis juba ammu peaaegu kinni pandud, kirsasaapad ja hundikoerad olid rannikule sisse tallanud raja, mida nimetati Nõukogude Liidu riigipiiriks. Võimas helgiheitja kallas öösiti oma silmipimestavat juga kaugele meretumedusse, suurem osa paate oli juba 1944. aasta sügisel püssikuulidest sõelapõhjaks tulistatud, pärast lubati merele ainult neid kolhoosikalureid, kellel polnud välismaal sugulasi ja kes purjuspäi liiga palju ei laulnud.
Aga Antsuga olid nad siis vanad sõbrad, noored härjad, seest ja väljast parasjagu märjad, meri üle põlve munadeni, pudel viina juba enne mõtte teostamist sisse neelatud, teine poolik läks käiku veel lainete peal. Nad mõlemad mäletasid ka pärast aastakümneid, kuidas nad selle tamsaniidist võrguotsa kergesse läänelainesse kastsid ja oh imet, peale ninuli põhus põõnamist ka hommikul välja vedisid. Ja siis oli imestajaid: „Sihukest asja pole siin rannas enne nähtud!” Lihtsalt üks kudema sõudev räimeparv oli vana Augusti repetanud püünisest läbi proovinud ujuda ja võrguräbala mitme kasti jagu kevadiste marjas-mundris kaladega täitnud.
Seda saaki hakati külas võtma kui läinud aja meenutust ja ennet, et ehk hakkab vana värk kaares tagasi tulema. Eided, kooliõpilased ja täismehedki olid sügisel kolhoosipõllule linna sõjaväehaigla jaoks kartuleid noppima kamandatud. Mõned olid nii kiired noppijad või sokutasid end otste peale, kus oli vilets saak, et seal tekkis töös vaheaegu ja ega nad siis tühja hinge tõmmanud, ikka aeti juttu. Ja Jõesuu Jüri õde oli siis Pundelepa Antsu vanaema käest, kes istus seal niisama rauna veeres, julgenud küsida, et mis sa Almiire ka arvad, kui kaua seda nõukogude võimu ja kommunismi enam edasi kesta võib?
See küsimus oli mõne eide kohe lubivalgeks ehmatanud, sest Pundelepa Almiire oli selgeltnägija, nõid, kaetaja, needja ja ravitseja, tundis taimi ja oskas lausuda. Ta sülitas kahe kollase hambatüüka vahelt mullale ja kostis: „Vaadake tüdrukud, enne kui see päike õieti häbi raasukestki tundma jõuab hakata, on juba mitu riiki talle uut tuult teinud. Tule, Laine, siia! Ma näitan sulle, anna, anna see peegel nüüd oma põlletaskust siia! Näe, ma teen sulle siia mulla peale ette.”
Ja Pundelepa moor vedas oma kondise, mitmel mõisapõllul sorinud näpuga sinna kolhoosimulda vao ja konnakullese kuju ning pani siis peegli nende juurde ja ütles: „Anname ajal minna!”
Mida see kõik tähendama pidi, saadi aru alles viisteist aastat hiljem. Asi oli selles, et Pundelepa selgeltnägija olla joonistanud mullale number ühe ja selle kõrvale üheksa ning pannud peegli sümmeetriateljeks, mis näidanud 19 ja tagurpidi 91 otsa, et lõppeks tuleks kokku 1991. Ja siis oli veel Jõesuu Jüri sinna põlluserva tulnud ja ütelnud, et neil mehed vanglas ka rääkisid, et Brežnev olla kõik juba kapitaalselt perse keeranud ja kuigi pikalt see kommunism enam kesta ei saa ning nii ka läks.
Ja nüüd oli jooksmas juba uue sajandi aeg, kus ikka veel mäletati, kuidas need asjad kord käisid. Soontevahe Eerik ei imestanud enam põrmugi selle üle, et ühtäkki hakkasid igasugused mälestused ja pildid aja sügavikust silme ette kerima, nagu olnuks see kõik alles eile.
8
Hommikul ta muidugi mäletas häiriva selgusega, mida eile oli kuulnud ja vallalehest lugenud. Eerik pühkis leivapurud kokku, istus tammest taburetile, toetas meelekohad kämmalde vahele ja tundis, et pea on nii pisike kui pähklikoor. Aga mõtted selles jooksid ja kerisid isesoodu. Taimi oli vabrikus lindi ääres, Antu linnas koolipingis, tema, saekaatrist koondatud mees, röötsakil köögilaua ääres ja pidas plaani, mida prii päevaga ette võtta.
Soontevahel oli nähtud neid sadu närvlikke nädalavahetusi, kui palgatööst vabadel päevadel majapidamises ennast tagant sundides ringi rabistati, et olulisem joones hoida ja midagi uutki juurutada. Nad olid isegi imestanud, et laupäevadel nagu uimerdati ja otsiti eed, kuid hingele ette nähtud pühapäevad kujunesid jõudsamateks hoogtööpäevadeks. Nüüd polnud aga kiiret õnneks kuhugi, võis teha parajasti seda, mida kõige rohkem tahtsid ja vajalikuks pidasid.
Hoovist kostis haukumist, Eerik tõusis ja läks vaatama. Eks seda pilti oli ennegi nähtud: Priit tõstis jala üle jalgratta raami ja koerad karglesid tema ümber ühtviisi ähvardavalt ja omaksvõtvalt haugeldes, sest polnud see tulija ju päris oma ega ka kontvõõras. Priitu ikka ära tunti, aga peremehele tuli märku anda, külalist tervitada ja hoiatada. Eerik hõikas Priidule vastu ja jahutas penide indu.
„Tere aga tulemast, astu sisse!”
Priit toetas ratta seina najale ja lõi sugulasele käe patsti pihku.
